Kultuuriministeerium teatas eelmisel nädalal muuseumidele, et alates 2018. aastast ette valmistatud kolme suure pärandihoidla projekt on pandud tähtajatule pausile. Muuseumijuhtidele tuli teade ebameeldiva üllatusena ja eelmise nädala lõpus saatis muuseumiühing ministeeriumile oma seisukohti selgitava avaliku kirja.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktori Kai Lobjakase sõnul pöörati ühisavalduses tähelepanu sellele, kui ootamatult muuseumide jaoks ministeeriumi otsus tuli.

"Arusaadav, et otsused ongi tihti ootamatud, aga küsimus oli eelkõige selles, mis saab edasi. Hästi, me peame info vastu võtma, aga see on sedavõrd suur otsus nii suurele osale väljast, et on oluline mõista, mis nüüd edasi saab, kui me selles olukorras oleme. Eeldatavasti on ministeeriumil see plaan ja me peatselt kuuleme sellest," rääkis Lobjakas.

Ta selgitas, et kolme pärandihoidla idee on koondada erinevate muuseumide museaalid kolme spetsiaalselt loodud tingimustega kohta üle Eesti.

"Nagu on teada siis see osa, mis on muuseumides tavaliselt laiemalt publikule näha, on võrdlemisi väike võrreldes sellega, mis on tegelikult kogudes. See suurem osa vajab hästi hoolikat hoidmist, erinevatel materjalitüüpidel on erinevad tingimused ja plaan on luua sellised heade tingimustega kohad Põhja-Eestisse, Lõuna-Eestisse ja saartele," selgitas Lobjakas.

Tingimused, kus museaale hoitakse, on Lobjakase sõnul tänasel päeval väga varieeruvad – riigi toel on korralikud hoidlad saanud Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Rahva Muuseum. Teised muuseumid on hoidlaid loonud vastavalt võimalustele.

"Ütleme nii, et vihm ei saja neile peale, tuul ei puhu neid ära, aga – see kõlab võib-olla liiga dramaatiliselt – selge on see, et tingimused on väga kohandatud. Häda pärast saab hakkama, aga meil on kindlasti suurem vastutus kui see, et neid häda pärast hoida," nentis ta.

Ootamatu otsus tekitab muuseumirahvas nii hirme kui ka küsimusi. "Arusaadavalt on riigis keerulised ajad, see on täiesti mõistetav, aga see ei kaota probleemi ära. Antud juhul ei räägita mingisugusest kapriissest soovist saada midagi paremat, vaid pigem on küsimus selles, et on vaja luua elementaarsed tingimused selleks, et me pikemas perspektiivis saaks rääkida sellest, et kultuuripärand üldse laiemalt säiliks," selgitas ta. "See toob kaasa selle, et kõik teevad kulutusi, püüavad luua tingimusi, et asju säilitada. Kui seda ei suudeta, siis see hävineb või olukord muutub kehvemaks."

Praktiliselt vaadates võib ühel hetkel tekkida olukord, kus muuseumid ei saa enam tulevaste põlvede jaoks tänapäeva kultuuripärandit säilitada, märkis Lobjakas.

"Me tegelikult võtame kogumisega alati vastutuse. Kui me seda vastutust ei suuda täita või olla selle kõrgusel, siis sul on loomulikult ikkagi kõige targem öelda, et see ei ole võimalik," märkis ta.

Lobjakase sõnul on paljud muuseumid arvestanud sellega, et ühishoidlad valmivad 2027. aastal. "See oli see, milleni oli suudetud mõelda ette, mida seni muuseumide kaupa tehakse. Kui see perspektiiv kaob, paneb see tõsiselt ümber mõtlema, kuidas on üldse võimalik lasta neil aukudel mitte tekkida."