Möödunud aastast tõi Lobjakas välja kaks olulisemat projekti. Berliini tarbekunsti- ja disainimuuseumis toimus näitus "Retrotopia", mis keskendus endise idabloki maade disainile. "Rahvusvahelise publiku jaoks suhteliselt tundmatu maa. Eesti osa oli mul võimalus kureerida ja tagantjärele on väga hea meel, et sellega kaasnes ka mahukas kataloog. Suur pluss oli, et ta jõudis väga tsentraalsele positsioonile Euroopa mõttes," sõnas Lobjakas ja tõi teise olulisema välismaale jõudnud näitusena välja suvel Leedu disainimuuseumis toimunud ülevaatenäituse Eesti disainiajaloost.

Disaini uurimise juurde jõudis Lobjakas enda sõnul seetõttu, et see oli Eestis avastamata territoorium. "Kunstiteaduse eriala oli hästi värske, kui mina sinna läksin, alles teist aastat avatud ja seetõttu ka põnev. Disaini juurde jõudmisel tiivustas see, et tuli panna pea tööle, mõelda, kus tugevat kolleegi ees ei ole. Selline enese alalhoiu instinkt sundis mõtlema," selgitas Lobjakas.

"Disaini valdkond oli ka lihtsalt põnev ja me lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Oli selge, et kui me tahame rohkem teada, siis tuleb sellega ise tegeleda. Kui midagi on uurimata, siis kindlasti on selle järele ka vajadus," rääkis ta.

Eelmisel aastal taheti tarbekunsti- ja disainimuuseum liita arhitektuurimuuseumiga. Lõpuks see siiski ei sündinud. "Ühtegi mõtet ei tasu lihtsalt taskus hoida, tasub kaaluda igasuguseid variante, et ei ole nii, et ühtmoodi on õige ja teistpidi kindlasti vale. Aga see vajab aega ja läbimõtlemist ja selget argumentatsiooni, kus kokkuhoid ei saa kindlasti olla esmane asi, mille pärast midagi teha," sõnas Lobjakas.

Lobjakas rääkis, et ühelt poolt oleks ekspositsioonide üles ehitamiseks ja näituste korraldamiseks vaja paremaid võimalusi kui need, mida praegused vanalinna ruumid pakuvad, kuid teiselt poolt näeb ta, et ka vanalinn vajab kultuuri. "Ma arvan, et see on kompleks, milles on tohutult palju rakendamata potentsiaali. Seda on kindlasti kulukas arendada, aga ma usun, et linna ja riigi koostöös võiks sündida otsuseid, mis viiks lähemale sellele, et eri omanike käes olevatel pindadel oleks võimalik kompleks välja ehitada selliselt, et ta oleks palju enam avatud publikule," rääkis ta.

Lobjakas on tarbekunsti- ja disainimuuseumit juhtinud juba 10 aastat, veebruari lõpus saab ametiaeg täis. Uueks ametiajaks on muuseumijuht juba kandideerimisavalduse sisse andnud. "Ühtpidi tundub see pikk aeg tänases päevas, kus inimesed liiguvad päris palju töökohtade vahel, aga ma siiski leian, et võib-olla valdkondlikult on selles oma loogika, ja tundes, et on veel hästi palju teha, olen otsustanud, et proovin edasi."

Tohutult populaarseks osutus eelmisel kümnendil tarbeklaasi näitus. "On teatud asjad, mis hakkavad elama, kuna neist ei ole varem midagi teatud. Neid lõike meie elus ja disainiajaloos on veel. Suur asi ongi olnud, et need tundmatud kihid, pikalt tundmatud ja anonüümsed autorid, et nende esile toomine ja ajalukku kirjutamine ja sealt kaudu ka laiem teadvustamine, on need, millepärast on seda kõik olnud üldse mõtet teha," sõnas Lobjakas ja märkis, et ka muuseumi varasema kihistuse ehk tarbekunsti poole, mis on olnud muuseumikogu keskmeks aastakümneid, ümbermõtestamine uues kontekstis on samuti väga oluline.