Kavandatav Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi liitmine ühiseks sihtasutuseks on 2012. aastal alanud muuseumireformi raames sündinud idee. Selle juurde pöörduti tagasi käesoleva aasta augusti lõpus seoses muuseumijuhtide lepingute peatse lõppemisega.

Ojari ja Lobjakas tõid välja, et aastatel 2015 ja 2019 on tellitud nimetatud plaani otstarbekuse mõistmiseks kaks analüüsi, millest viimases on muuhulgas sedastatud, et juhul kui riigiasutuste ümberkorraldamisega ei kaasne lähiaastate perspektiivis täiendavat tuge arendustegevusteks, personali tugevdamiseks ja ruumiprobleemide lahendamiseks, tuleks kaaluda EAM ja ETDM-i jätkamist eraldi sihtasutustena. Sellega välditakse muudatustega kaasnevat määramatust, täiendavat töökoormust ja alusetuid ootusi ühendasutuse eesmärkide täitmiseks, seisis analüüsis.

2019. aastal planeeris ministeerium kahe eraldi sihtasutuse loomist, mis jäi lõpule viimata valitsuse ja kultuuriministri vahetuse tõttu.

Muuseumide ettepanekul on tänaseks toimunud valdkondade esindajate ning kahe muuseumi töötajatega kaks laiendatud kohtumist. Peamised küsimused on puudutanud planeeritava muutuse eesmärki, mõttekust, selle mõju valdkondadele, selleni liikumise plaani ja selleks ette nähtud vahendeid aga ka seda, millist probleemi suudab ühendmuuseum paremini täita kui kaks eraldi muuseumi ja millistel arvutustel see tugineb.

Muuseumijuhid märkisid, et neile välja toodud kaks põhjendust: kokkuhoiu vajadus ning organisatsioonide väiksus. "Kuna ei toetuta varasemale analüüsile ja valdkondade poolt pöördumistes tehtud ettepanekuid ei ole arvestatud, jääb arusaamatuks, millele ministeeriumi plaan tugineb," nentisid Lobjakas ja Ojari, kelle sõnul võib pidada ekslikuks eelduslikku 54000 euro suurust kokkuhoidu, sest seda raha ei eraldata loodava SA eelarvesse, vaid selle summa võrra on ühe SA loomine lihtsalt odavam.

Muuseumijuhtide sõnul on nad saanud vastandlikke sõnumeid. "Oodatakse sünergiat sisutegevustes, samas ühendatakse ministeeriumi nägemuses ainult administratsioon ja valdkonnad jäävad toimima senisel moel," nentisid nad ning selgitas, et peavad problmaatiliseks ideed organisatsioodie mehaanilisest liitmisest.

"Selle läbimõtlemata plaaniga lõhutakse kaks toimivat organisatsiooni, mille tegevusele puuduvad etteheited ning kahest erialamuuseumist saab lihtsalt kaks kogu. Oleme mures planeeritavat muutust puudutava valdkondlikku ekspertiisi mittearvestava, pooliku planeerimise, ebajärjekindla protsessi juhtimise, ebareaalsete ootuste ja selgelt sihistamata tegevuse ning selle mõju pärast nii organisatsioonidele, töötajatele kui valdkonnale," tõid nad välja.

Lobjakas ja Ojari rõhutasid, et riigimuuseumid on riigi poolt ellu kutsutud institutsioonid, mille tegevus ei ole mõõdetav vaid majandusnäitajatega ning vaatamata keerulisele situatsioonile kultuuri rahastamisel ei saa väike kokkuhoid ühe asutuse administratiivkuludes kaaluda üles riski valdkonna arengus ja sisulise töö kvaliteedi langemises.

"Muuseumi tegevuse põhieesmärgid ei tohi jääda muutuse planeerimisel argumentatsioonis ja läbimõelduses tähelepanuta. Seda on rõhutatud kõigis valdkondade poolt ministeeriumile tehtud pöördumistes," märkisid nad.

Muuseumijuhid leiavad, et vajalik on põhjalikum analüüs planeeritava sihtasutuse vajadustest ja eelarvest. "Nii valdkond kui muuseumid väärivad enamat kui kiire, läbimõtlemata, selgelt põhjendamata otsus," leiavad nad.

Samuti võiks Lobjakase ja Ojari sõnul kaaluda kahe sihtasutuse loomist kuni muutus on planeeritud ja võimekus muutus ellu viia ning liikuda ühise organisatsiooni poole süsteemselt juhul, kui see on põhjendatud eesmärk.