X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Lobjakas: riigi loobumine muuseumite ühendamisest oli erakordselt sümpaatne

Kai Lobjakas
Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Et kultuuriministeerium loobus kavatsusest ühendada kulude kokkuhoiu nimel Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) oli väga julge, usaldust kiirgav otsus, ütles ETDM-i direktor Kai Lobjakas "ID" intervjuusarja värskes usutluses.

Minu ja ilmselt ka paljude teiste kunstihuviliste jaoks on teie nimi juba peaaegu et sünonüümne ETDM-iga. Kui pikk teie staaž siin muuseumis õieti olnud on?

Muuseumijuht olen olnud kaks vahetust või oleks õigem öelda, et olen kandideerinud kaks korda. See teeb kokku kümme aastat, kuna on olnud viieaastased lepingud. 

Olen leidnud, et teatud puhkudel hoian ise juba end numbreid nimetades tagasi, et mitte öelda, kui kaua ma olen siin olnud, see on kuidagi ebatavaline tänapäeval. Eks endale tuleb vahel ka mingeid õigustusi leida või kuidagi selgitada, et miks see suhe nii kaua on kestnud ja miks ma nii pikalt olen siin püsinud aga tundub, et see on valdkond, kus täna üldiselt tavatu kestvus ja järjepidevus tegelikult tulevad paljuski pigem kasuks. Aga on ka olnud hästi mitmekesine ja väljakutseterohke aeg.

Milline oli teie kõige esimene töö siin muuseumis? 

Ma tulin siia ühe rahvusvahelise projekti juurde assisteerima ja jäin pidama. See polnud juhuslik, sellele eelnes siiski katse ülikooli lõpu lähenedes muuseumist tööd küsida koos kursusekaaslase Karin Paulusega. Toonane Tarbekunstimuuseum oli siis Kunstimuuseumi filiaal. Mulle tundus, et see on viis, kuidas üldse midagi leida ja värske kunstiteaduse eriala lõpetajana ei osanud võib-olla väga mõeldagi, mis võimalused üldse on. Nii et muuseum tundus üks selline kindel asi, mitte mingi igatsuste ega unistuste töökoht, aga lihtsalt üks hästi selge formaat. Ja siis hakkasid muuseumi kihid vaikselt avanema. Üsna varsti tekkis mul võimalus hakata tegelema muuseumis disaini mõtestamise ja kogu loomisega vaadates selle tuules uuest perspektiivist ka tarbekunsti. See oli üks teema, just see argisuse pool, mis oli mulle endale huvitav ja see huvi asetus õigesse kohta ja aega. 

Tarbekunstimuuseum oli siis üks osa Eesti kunstimuuseumi süsteemi filiaalidest, mis oli olnud aastakümneid keskendunud unikaalsele tarbekunstile ehk materjalile, mis nõukogude ajal oli näitustel ja liikusid sealt ilma vahepealse eluta otse muuseumisse. Kuid selle kõrval oli tegelikult nii palju materjali ja tootekujunduse maailm, millest me tegelikult midagi ei teadnud, aga kus tegutsesid samad kunstnikud, kelle unikaalteostest muuseumikogu koosnes. Lisaks sellele autorid, kes olid tegutsenud ainult tööstuses, kellest me üldse midagi ei teadnud või keda kunstiajalukku ei olnudki kirjutatud.

Mulle oli selline algus, sealhulgas toonase muuseumijuhi Merike Alberi usk täielik vedamine - sain hakata puhastama välja maastikku, mis oli küll olemas olnud, aga mida tegelikult ei olnud jäädvustatud või säilitatud ja teadmine sellest suuresti puudus. Eriti tagantjärele mõeldes oli see super võimalus, mille eesmärk oli asuda ehitama Eesti disaini kogu, talletama ja vahendama teadmist disainist üldse ja seda vastavalt teadmistele ja võimalustele ka laiemalt kontekstualiseerida.

Sel sügisel pani kultuuriavalikkust üllatuma kultuuriministeeriumi teade, et ETDM ja arhitektuurimuuseum pannakse kokku üheks sihtasutuseks ja üheks muuseumiks. Detsembris ütles ministeerium samamoodi üllatuslikult, et seda ikkagi ei tehta. Miks ministeerium loobus muuseumite ühendamise plaanist?

Täpselt on raske öelda, miks, aga kindlasti paljude aspektide koosmõjul. Küllap siis meie mõtted liikusid lõppkokkuvõttes samale rajale. Koos Arhitektuurimuuseumiga püüdsime ministeeriumile omalt poolt selgitada, miks see ei ole mõistlik mõte. Plaanist kõlas, et seda tehakse optimeerimise eesmärgil, aga meie hinnangul ei saa muutuse sisu olla kokkuhoid ning tundus, et võibolla lõpuni ei olnud selge, mida selline liigutus kaasa toob. Samas oli see ka väheambitisoonikas kui kaks erineva valdkonna muusemi lihtsalt kokkuhoiu eesmärgil kokku panna.

Mulle tundub, et ühtpidi kandis ilmselt pidev ohutule vilgutamine vilja ja päris kindlasti oli oluline ka mitmete meiega seotud valdkondade kaasatulek ja tugi, mis võimendas muret ja sõnumit ning esitades küsimusi andis mõista, et see ei ole muuseumite püüd säilitada iga hinna eest iseseisvust, vaid selgitada sinna juurde pigem seda, miks see ei ole mõttekas ja kui palju on selle juures, kui mitte kaotada, siis asjatut ebamäärasust. Küllap see ühispingutus veenis. 

Ühendamisest loobumine oli muidugi erakordselt sümpaatne. Et sellises faasis, kus nii kaua oli see protsess juba käinud, minister ja ministeerium ikkagi vaatasid uuesti olukorrale, argumentidele ning sellega kaasnevatele plussidele-miinustele otsa, oli suur asi. See oli väga julge, usaldust kiirgav otsus ministeeriumi poolt. Sihtasutused küll tulevad, kuid eraldi muuseumitena ja eks siis saab näha, mis sellega kaasneb. Praegu saab öelda, et sisu võitis. 

Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aga mis siis ikkagi halba oleks juhtunud, kui oleks vähemalt tavainimese vaates kahe seotud valdkonnaga tegelevad muuseumid kokku liidetud? 

Suures pildis poleks tõepoolest vähemalt esialgu olnud vahet, sisened ka kokkupõimitud või iseseisvalt toimiva organisatsiooni uksest näitust vaatama või kogudega tutvuma. Seestpoolt vaadates oli aga kasutegureid ja plusse antud olukorras raske leida. Ja pikemas perspektiivis oleks see kindlasti ka sisu ja valdkondlikku arengut mõjutnaud.

Muutus iseenesest ei ole kindlasti halb, aga vajab hoolikat planeerimist, põhjalikku analüüsi ja vahendeid, mida panustada. Aga ka vastust küsimusele miks, mis on eesmärgiks ja kuidas seda saavutada. Kahe organisatsiooni liitmise puhul on oluline ka mitmete aspektide sünkroniseerimise võimalus. Eri valdkondade kõrval mitmes aspektis erinevalt toimiva organisatsiooni praeguseid probleeme ei olnud planeeritud muutuse käigus võimalik lahendada. Ent ilmselgelt kaasnevad muutusega ka ootused, et midagi muutub organisatsioonidele või valdkondadele paremaks, tekib võimalus näiteks arenguhüppeks. Uue ja suurema organisatsiooni puhul tekivad ka uued vajadused. Kui oleks leitud, et see on siiski mingil põhjusel valdkondlikult vältimatu, oleks see olnud asjatundjate arvates asjatult kulukas.

Riigile oli väga oluline, et muuseumide liitmisel tekiks kokkuhoidu 50 000 eurot aastas. Kas 50 000 eurot on teie muuseumite vaates või üldse Eesti muuseumiväljal nii suur raha, et selle kokkuhoidmine on võtmeküsimus?

Ma kindlasti ei alahinda 50 000 euro suurust, ma arvan, et sellega saab teha igasuguseid asju, kasvõi näiteks näituse ja selles mõttes on see arvestatav summa. Muuseumiiväljal on sellel summal kindlasti tähendus. Aga kui panna kaks institutsiooni kokku ja võtta sealt võiduna välja 50 000 eurot, siis võrdluses mitmete teiste kuludega on sellel summal hoopis teine proportsioon ja tähendus. 

Teie leping lõppeb veebruari lõpuga. Kas kandideerite uuesti muuseumi juhiks?

Eks sellisel puhul on muidugi aeg elu üle järele mõelda. Täna, kui on plaanis eraldi sihtasutuste loomine, siis ma pigem kaldun sinna sinnapoole, et kaalun kandideerimist. Võib-olla mõned asjad on vaja enda jaoks veel selgeks teha, aga põhimõtteliselt ma arvan, et võimalus muuseumi edasi arendada tundub pigem ahvatlev kui heidutav.

Kas selle ühendamise protsessi aruteludes käisid läbi ka ideed, et ETDM võiks sarnaselt mõnele teisele asutusele oma Vanalinna majast loobuda ja uusehitisse kolida?

Muuseumireform iseenesest on olnud hästi pikk protsess ja kestnud üle kümne aasta. Selle käigus on tehtud kaks põhjalikumat analüüsi, kus on mängitud erinevaid stsenaariume läbi nii selles osas kellest või millest muuseum võiks koosneda ja kus ta võiks paikneda. Üks teema selle juures, kui kaks muuseumit oleksid koos, tõi kaasa loomulikult mõtte, et siis peaks ju olema ka mingisugune füüsiline muutus, näiteks, et muuseumid jõuaksid ühisesse uude hoonesse ja et seal paikneksid ka teised valdkondlikud organisatsioonid. See kindlasti tooks pigem head kui halba kaasa, aga päris tõsiselt ei ole me seda kaalunud ja võib-olla tänases päevas tundub see isegi mõnevõrra kohatu mõte. 

Siin Vanalinnas oleme kaugel ideaalsetest ruumidest, aga selles keskkonnas on tohutu arengupotentsiaal, mis ei ole tänaseks erinevatel põhjustel realiseerunud. Siin on ka mitmeid takistusi, millest tahaks väga, et need laheneks kiiremini, aga meil on siin võimalik areneda ruumiliselt väga mitmes suunas. Ma olen seda meelt, et seda keskkonda ja infrat siin tuleks ära kasutada selle asemel, et ehitada tingimata uus hoone. Vanalinna on kultuuri vaja.

Aga milline on selle hoone seisukord, kas ta vajab renoveerimist juba üsna varsti?

Hoone ja ka seda ümbritsev vajab hädasti kapitaalset renoveerimist ning terviklahendust kompleksina. Selle käigus oleks mõistlik arendada mitmed täna n-ö lavatagused ruumid avalikumaks tsooniks. 

Kui Tarbekunstimuuseum olümpiasuvel avati, siis oli plaan palju suurem kui see, mis selleks ajaks realiseerida suudeti ja 1980. aasta juulis avati ainult näitusesaalid. Välja ehitamata jäid töö- ja hoidlaruumid, mis tänaseni on meie jaoks põletav teema.

2000. aastate alguses laienes muuseum mõnevõrra ruumiliselt - teostati läbimurre kahe hoone vahel: muuseumi näitusesaalide ja selle kõrval asuva Laia tänava hoone vahele loodi ühendus, et oleks võimalik liikuda kahe erineva hoonekehandi vahel. Ma olen veendunud, et Laia tänava poolne imeline hoone väärib seda, et olla publikule avatud ja seda keskkonda ka hoovil asuva hoonestusega tuleks käsitleda tervikuna ühe organismina.

Mille taha on seni muuseumi ümberehitamine jäänud?

Muuseum paikneb nii riigile kui ka linnale kuuluvatel pindadel. See on teinud selle ühtse kompleksina arendamise keeruliseks ning ei sõltu vaid muuseumi soovidest või initsiatiivist, aga me tegeleme sellega pidevalt ja valmidust selle teemaga tegeleda on täna tajuda. 

Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mainiste hoidlaruumide nappust, kuidas teid mõjutab, et riik muuseumite ühishoidla ehitamise projekti pausile pani?

See oli erakordselt masendav uudis. Meid mõjutab see väga palju kuivõrd, nagu ma maisin, meil on hoidla jäänud välja ehitamata. Muuseumi algusest saadik on kogud liikunud eri hoonete vahel, kuid tänaseks oleme enda jaoks mingi stabiilsuse leidnud.

Ühishoidla puudumine toob endaga kaasa probleemid olemasoleva pärandi säilitamisel, aga teistpidi mõjutab see ka kogumisotsuseid, kogude täiendamise võimalusi. Ehk siis seab kindlasti palju piire ja paneb valiku ette. Ma olen kaugel sellest, et peaks olema täiesti vabad käed asju kuhjata, aga elementaarseid kasvuvõimalusi peab tegelikult olema igal muuseumil. Sellepärast on näieks meile ülimalt oluline, et liiguks edasi ja jõuaks tulemuseni riigi poolt planeeritav pärandihoidlaprojekt. Eesti on lähiregioonis peagi ainus riik, kus selline rahvuskultuuri seisukohast oluline hoonestus ja tingimused puuduvad.

Kuidas te leiate ETDM-is tasakaalu kultuuripärandi säilitamise, kogumise, dokumenteerimise ja uute näituste tegemise vahel?

Kogudeta ei saa saaks rääkida muuseumist, vaid näitusesaalist. Muuseumina on üks meie kohustusi kultuuripärandit säilitada, see on iga kell number üks. Et meil oleks mälu ja materjal millega tööd teha. See on suur aga igapäevaselt väljapoolt küllalt hoomamatu osa muuseumitööst. Kogumine on üks asi, aga säilitamine ongi tõesti kallis tegevus ja sellega kaasneb suur vastutus, sest sa võtad ikkagi vastutuse riigile kuuluvas kogus säilitada asju aegade lõpuni. See jääb tavaliselt nähtamatuks, lavataguseks osaks muuseumi elust, aga võtab päris palju. 

Teine, nähtavam tasand ongi näitusetegevus, mille kaudu me seda materjali, koondatud ja loodud teadmisi elama ja kõnelema paneme. Selle kaudu, kuidas me pärandit selgemaks räägime või arusaadavamaks teeme, loome kindlasti ka teadvustamist ja väärtustamist. 

Kuidas teie muuseumi näituseideed sünnivad? Kui palju kutsute neid tegema inimesi väljastpoolt teie maja?

Suuremalt jaolt ikkagi teeme näituseid ise, aga kutsume ja väljastpoolt ekspertiisi sisse. Näituseprogrammis püüame tasakaalu hoida nii, et teeme kolm suuremat näitust aastas. Üks on retrospektiivne isikunäitus, teine laiema teema käsitlus, mis enamasti on samuti võrdlemisi kohaliku fookusega, aga mitte tingimata. Praegu on meil näiteks "Uneversumi" näitus, kus on ilusti põimitud kokku nii rahvusvaheline maastik kui ka kohalik. Kolmanda näituse puhul püüame sisse tuua rahvusvahelist sisse tuua, sest me ise oleme oma kogudes väga kohalikud, aga annaks lisamõõtme ja -konteksti, hoidmaks meid liialt kapseldumast vaid kohalikesse teemadesse. 

Meil on veel galeriipind, mis on oluliselt väiksem ja seal jätame endale rohkem vabadust: ei planeeri näitusi tingimata alati kaks aastat ette. Üritame ka seal balanssi hoida kohaliku ja rahvusvahelise vahel. Mõnevõrra näitame seal ka oma kogusid, aga pigem kutsume kunstnikke ja disainereid meie kogudega suhestuma või siis näitama oma värskemat loomingut. Kolm suuremat näitust on meile kohane – saame hakkama nendega.

Teemanäituste puhul peame vaatama, millele hammas ka peale hakkab või millega me oleme jõudnud piisavalt kaua tegeleda, et see õnnestuks näituse formaati vormida. Mõnikord jääb mõni teema ka selliseks, et saab juba poole peal aru, et tegelikult see on hoopis kirjutamisteema või artikliteema ja ei pea tingimata näituseks saama. Nii ongi tavaline, et kogu aeg on midagi töös ja pooleli, hoiame mõningaid teemasid mõne aasta jagu soojas ja teeme eeltööd, et vaadata, kas see meie suure, 500-ruutmeetrise, näitusesaali ka ära täidab. 

Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aga kui te vaatate publikunumbreid, siis kas Eesti inimesi tõmbavad rohkem retrospektiivid või hoopis uued asjad?

Ma nüüd ei ole seda viimast aastat läbi analüüsinud, aga varasema kogemuse põhjal võin öelda, et hästi toimib selline klassikaline mudel, et jõudes inimesteni mõne spetsiifilise või ka laiemalt kõnetava teemaga, avastatakse ka muu, näiteks püsinäitused ning siis tullakse tagasi. Tuleb teha laiemalt ja üldisemalt arusaadavaid asju selleks, et publik harjuks tagasi tulema ka teistsuguseid näituseid vaatama. Meil on olnud õnne teha mitmeti väga edukaid ülevaatenäitusi kohalikust disainiajaloost. Tarbeklaasi oma toimis imeliselt, ka näitus Kreenholmi tekstiilidest ja sel suvel oli meil suur ülevaatenäitus Tallinna Juveelitehasest.  See on materjal, millega suudavad hästi paljud suhestuda, aga lähemat teadmist on vähe.

Meil ongi võimalus tuua käibele uut infot ja seda kinnistada. Inimesed tahavad rohkem teada saada ja on näha, kuidas see soov on ajaga aina kasvanud. Inimestel on väga isiklikud seosed ja kogemused oma argikeskkonnaga ja sellesse puutuv materiaalne maailm muidugi läheb neile korda. Seda on tore näha. Meil iseenesest on neid ootel olevaid asju, millega niimoodi publikut kõnetada muidugi veel ja veel, sest see on olnud hästi lühike aeg – viimased 20 aastat, mil oleme kohaliku disainipärandiga tegelnud. 

Aga inimesed - autorid - kindlasti töötavad ka. Meil on imeline kunstnikkond, looming ja suurepärased kogud. Rahvusvaheliselt suuri nimesid on meil keerulisem siia tuua. Ühtpidi mängib siin rolli ruumitingimuste temaatika, aga teistpidi kindlasti rahvusvahelisel näituste turul me väga ei suuda konkureerida, sest me ei jaksa neid näituseid osta, aga abiks on kindlasti erialane võrgustik. Meil ambitsioonid tuksuvad siin küll, et milliseid asju püüda kätte saada ja mida tahaks väga Eesti publikule näidata. 

No mida tahaksite siia tuua?

Hästi põnev oleks näidata lähemalt erinevaid klassikuid, aga tutvustada ka näiteks hollandi Droog Designi, see on disainerite kooslus, kelle tegevuse kaudu avaneb huvitavalt modernistliku disaini järgne maailm, see kuidas disainerid konventsionaalseid võtteid 1990. aastatel mänguliselt ümber mõtestasid. Palju on sellist, mida tahaks kohalikule publikule näidata, mitte üldse alahinnates, et nad seda ei tea, vaid vastupidi, selleks, et laiemaid kontekste avada ja tutvustada. See oleks kindlasti meie soov ja sellega me jõudumööda tegeleme. 

Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aga kuidas on lood praeguse Eesti disainiga? Kas seal tehakse piisavalt tarbekunsti ja disaini, mida te oma kollektsioonidesse soovite hankida?

Mina ütleksin, et Eesti disain on igati elujõuline ja pilt on väga kirju. Ja huvitav on just see praktikate laienemine ja uute juurdekasv traditioonilseks kujunenule. On põnev kuidas juurduvad praktikad, millega me täna võib-olla ei ole liiga harjunud või ei ole seda teadvustanud. Soovime paari aasta pärast teha näituse sellest, mis puudutab sellist n-ö nähtamatut disaini ehk disaini, mis ei kajastu tingimata füüsilises esemes, vaid on meie elu osa kuidagi tunnetuslikumalt, aimatavalt ja sellest, kuidas nende protsessidega tegeletakse, ja meid selle kaudu suunatakse. See on väli, kus tehakse palju, aga me ei tea sellest laiemalt kugivõrd. 

Aga Eesti disain sellises traditsiooniliselt arusaadavas mõttes on täiesti hoogne, mõeldes kasvõi Iseasi meeskonna kujundatud Extery välimööblile, mis katab Tallinna, või Stella Soomlasi käekottidele või Mare Kelpmani sallidele. Me hoiame sel väljal muidugi silma peal ka selles mõttes, et kuidas säilitada ja hoida neid jälgi alles ka nii, et see disainipilt jäädvustuks pikemaks ajaks.. 

Üldiselt mulle tundub, et nii Eesti kaasaegsetes tarbekunstipraktikates kui ka disainis toimub asju küll ja mitte vähe. Aga eks nii kunstnikuks kui ka disaineriks olemine, ehkki näeme seda palju, on ka suur luksus. Olla veenev ja püsida pinnal on kindlasti väga keeruline.

Kuidas Eesti disain on sellest välja tulnud, et meil juba peaaegu paarkümmend aastat ei ole kunagist masstootmist, mis vajas disainereid reaalselt tööle ja palgale?

Jah, seda varasemalt toiminud ettevõtetemaastikku Eestis tõesti enam ei ole, aga vajadus disaineri järele on liikunud teistele aladele. Lisaks tundub mulle, et paarikümne aasta eest jõudsime eelmise sajandi algusega sarnasesse olukorda, kus olude muutudes hakkasid taas tööle sellised väikesed, disainerite endi initsieeritud algatused.

Palju on ümbermõtlejaid või neid, kellel on tulnud ka loobuda, aga mingis mõttes tugevamad disainerid on jäänud pinnale ja juurde on tulnud pidevalt ka uusi. Mis puudutab suurtootmist ja -ettevõtteid, siis tänane disainer tegelikult tegeleb suures osas selle praktika tagajärgedega ja püüab mõelda, kuidas me tegelikult ei tarbiks nii palju. Disaineri ülesanded on tänaseks tegelikult muutunud selliseks, et ta peab lahendama maailmale viimaste aastakümnetega tekitatud jamasid. Mõtlemine ja tegutsemine käib nüüd varasemaga võrreldes justkui teistpidi - kuidas lahendada probleeme, mis on tulnud tootmise ja tarbimisega, mille keskel me elame. 

Kas võib öelda, et tarbekunsti töövormid on liikunud üha enam ka kontseptuaalsesse kunsti, kui me mõtleme kasvõi sellistele Eesti kunstnikele nagu Kris Lemsalu või Darja Popolitova? Miks see nii on?

Need on sellised üldised ja laiemad hoovused. Kunstnikud nagu Kris Lemsalu, ka Darja Popolitova, Urmas Lüüs, Laura Põld ja mitmed teised, kes on alustanud materjalikeskse erialaga oma ülikoolis õppimise alguses, on teatud vormis jäänud selle juurde, aga teistpidi liikunud sellest tõukuva temaatikaga kuskile mujale, kontseptuaalsema kunsti väljale, kus sellest materjalist või tehnikast saab vahend, mitte enam eesmärk. Ehk et eesmärk ei ole tingimata keraamikas või saviga töötada, aga see on lihtsalt väga hea vahend, et millestki rääkida.

Kunstiajaloolasena tahaksin aga öelda, et eks neid  ümbermõtestajaid on ennegi olnud, kes tegelikult soovivadki eelkõige eksperimenteerida selles mõttes, et astuda välja mingisugusest hetkel kehtivast normtiivsusest. Näiteks 1970-ndatel tekkis tarbekunstis selline suurem ja tugevam laine, mis vastandus igavale, hästi praktilisele, tarbevormikesksele maailmale ja püüdis ümber mõelda või vaadata, kuhu nende materjalidega veel võib liikuda, mida teha või öelda teisiti lähenedes. See kaugenes praktilisest ja tipnesid muuhulgas näiteks süüdistustega tarbekunstnikule, et miks tehakse kanne, kus tila korralikult ei vala. See lahtimurdmine tõi omakorda kaasa teatava identiteedikaose.

Nii et põnevaid liikumisi on kindlasti olnud ka varem, aga täna on jah näha, et keraamika on tegelikult juba kümme aastat olnud kaasaegse kunstinäituse keskmes, samamoodi on tekstiili vähemalt viis viimast aastat tulnud pahvakuna kaasaegse kunsti näitustele. Põnev on olnud neid materjalide kaudu tekkivaid laineid täheldada ja jälgida. 

Kaasaegne ehe on materjalikammistatest vabana olnud küllalt pikalt ja stabiilselt omaette maailm. Seal olnud mänguruumi rohkem ja ehtekunst on sellevõrra hästi põnevate arengutega ala.

Kai Lobjakas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aga kui me vaatame noori, kes lähevad EKA-sse õppima mõnda tarbekunstiga seonduvat eriala, siis kas nad näevadki ennast vabakunstnika, kellele see eriala on meediumiks või nad soovivad siiski pigem valmistada praktilisi esemeid, panustada materjalikunsti-tarbekunsti? 

Ma ei kujuta ette, mis võib olla neil mõttes. Ma julgen arvata, et seal on esialgu ilmselt mõlemat, et ühtpidi võivad nad mõelda, et see on praktiline, kui sa oskad mingi materjaliga ümber käia, et siis on võimalus, kui sa väga kõrge lennuga ei jõua sinna, kuhu sa tahaksid, siis saad alati rahulikult vaadata, et mida sa siis veel saad teha, sest sul on praktilised oskused.

Tänapäeval laiemalt loomingulises valdkonnas tegutsedes pead sa olema väga tugeva visiooniga ja sihikindel, et pinnale jääda ja püsida. Selleks, et sinu loomingu järele vajadust tuntaks, selleks peab olema tõesti väga veenev ja endalt pidevalt "miks?"- küsimust küsima. 

See on kindlasti keeruline, aga on õudselt tore, et on inimesi, kes tunnevad, et nad tahavad seda teha või peavad seda tegema. Loodetavasti võimalikult paljud saavad selle võimaluse, et nad jäävad kõlama. Seda on kogu metsiku pragmaatilisuse keskel väga vaja.

Lõpetuseks – te mainisite Tarbeklaasi buumi, mis paari aasta eest Eesti vallutas. Kas see on nüüd möödas ja on oodata midagi uut? Andke vihjeid!

Tundub, et ega Tarbeklaasi buum nüüd lõputult ka ei kesta aga kuna seda juurde ei toodeta, siis küllap ta mõju on tunnetatav pikalt. Ise me selle välja peal eriti ei opereeri. Me küll märkame ja näeme, ja oleme juba harjunud inimeste küsimustele vastama, kui kellelgi on mure, et kas ta on ostnud originaalse Tarbeklaasi toote või mitte, ja püüame neid aidata seal, kus me oskame.  Võib-olla ei ole hinnad enam nii pöörastes kõrgustes kui vahepeal, aga kui hakatakse vahepeal koondatud kogusid realiseerima vaikselt, siis see turg toimib iseenesest edasi. Aga näha on, et ka keraamikast ollakse täna hästi teadlikud ja väga hoolikalt kollektsineeritakse ning kollektsionäärid on juba ka väga teadlikud igasugustest nüanssidest. 

Tallinna Juveelitehase näituse tuules näeme ka tegelikult suurt huvi. Alati on ka hea meel jälgida, kuidas meie tehtud töö toimima hakkab ja laiemasse käibesse jõuab. Seda me ju näha tahamegi, et käivituks teadvustamise ja väärtustamise protsess, et tänu meie tööle inimesed teavad, kelle lauanõud neil kodus on. 

Et nii Tarbeklaas kui ka Juveelitehase tooted, on tavalisele inimesele hüppelaud Eesti disaini juurde?

Jah, sest see on arusaadav esemeline keskkond, millega mingi põlvkond suhestub, sest nad mäletavad. Ja nooremale põlvkonnale, kelle jaoks see nii loomulik keskkond olnud ei ole, on see mõnevõrra kaugem, aga võib-olla seda ahvatlevam. Hea on näha, et see väärtustamine on püsiv, ja selle taga on osaliselt ka meie töö. 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: ID

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: