Kolme naise, lavastaja Helen Rekkori ja näitlejate Maarja Tammemägi ning Silva Pijoni koostöös sündinud lavastus "Arm" hüppab koopasuust sotsialistlikusse Poolasse, laevahukust kontsentratsioonilaagrisse ning ärkamisaegselt Maarjamaalt 21. sajandi Eestisse. Seda kõike armastusloo vormis.

"Meie lavastuse teljeks on kaksikleek," ütles lavastaja Helen Rekkor. "Ehk siis kaks hinge, kes on sõlminud hingelepingu, et igal ajal, igas ajastus läbi takistuste nad leiavad teineteist. Meie tegelased sööstavad ajastust ajastusse, sündides uuesti ja üha, mitte mäletades neid elatud elude sleppe ja mõneti kas alustades iga kord uuesti otsast peale või üha traagilisemates oludes, et teineteist leida ja neid takistusi ületada."

Erinevatest ajastutest pärit naisi seob üks sarnasus, armastus, mis ühiskonna silme ees on tabu.

"Mulle tundub, et meie ühiskonna valu ongi see, et me ikka veel peame sildistama, ka seda lavastust. Et see on nüüd samasooliste armastuse lavastus," ütles näitleja Maarja Tammemägi. "Minu sisemine tajumine on see, et armastus on armastus, ja see, et me ikka veel peame tegema need kastid, et see on nüüd heteroarmastus ja see on nüüd lesbiarmastus, sellepärast see ongi oluline."

Lavastuse nime on võimalik mõista nii üht- kui teistpidi.

"Ta on kahetähenduslik, ühest otsast arm nagu armastus ja teisest küljest see teekond, mis need kaks hinge läbivad, seal nad saavad väga palju arme," ütles Tammemägi. "See ei ole roosamanna lugu, siin nad saavad väga palju valu ja väga palju arme."