X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mariliis Mõttus: millal ilmub viimane muusikaarvustus?

Mariliis Mõttus
Mariliis Mõttus Autor/allikas: Heikki Leis/Müürileht

Muusikakriitika kadumine võib näida lugejanumbrite mõttes õigustatud, ometi on plaadiarvustus oluline muusikalooline dokument, rõhutab Mariliis Mõttus Müürilehes.

Sirvin tööl muusikaajakirja Nael, mis 2000. aastal pärast nelja numbri ilmumist pillid kokku pakkis. "Muusikaajakirjal pole Eestis ostjat," kuulutas toona Õhtuleht, ja ausalt öeldes ei meenugi, kas Eestis on üldse pärast seda aega puhtalt muusikale pühendatud popmuusika suunitlusega väljaandeid ilmunud.

Naela puhul on eriti üllatav, et muusikaarvustustele oli ajakirja ühes numbris pühendatud suisa 14(!) lehekülge, arvustamisel artistid alates Uno Loobist ja No Doubtist Dagö, Una Bomba, Led Zeppelini, Leftfieldi ja Eminemini välja. Muidugi ei saaks see vastu muusikaajakirjade koljatile The Wire, mis kokkutõmbuvast turust hoolimata endiselt kümnete lehekülgede kaupa arvustusi avaldab, aga ka suurusjärk on teine. Eestis sellist mahtu enam naljalt ette ei kujutaks ning ka siinsed päeva- ja nädalalehed on plaadisektsioone kõvasti kokku tõmmanud.

Samal ajal kui The Wire maailma mastaabis endiselt arvustuskultuurile hagu annab, teatas meediakonglomeraat Condé Nast eelmisel nädalal, et 2015. aastal nende hõlma alla soetatud veebipõhine muusikaportaal Pitchfork ühendatakse meesteajakirjaga GQ ja osa tiimist koondatakse, sealhulgas 2018. aastal peatoimetajaks saanud Puja Patel. Kui vaadata meediamaastiku tendentse USA näitel, tundub hädakisa tegemine hüüdja häälena kõrbes. Vice hoiab vaevu pead vee peal, Huffington Post ja LA Times koondavad, BuzzFeed News on juba kinni. Ajakirjanduses toimub veresaun.

Kuigi 2010. aastatel oli Pitchfork ka üks minu suurimaid muusikalisi suunamudijaid, olen minagi nende arvustustest ja muusikavalikust võõrandunud, sest tüdinesin Pitchforki puudutusega kaasnevast haibist, mis võis mõne artisti üleöö muusikamaailma populaarseimaks tegijaks tõsta ning teise maatasa teha, kuniks sellegi jõud digitaalse maailma hüvede tõhustamisega vaikselt lahustuma hakkas. Ometi on Pitchfork arvustuskultuuri lippu oma analüüsidega siiski kõrgel hoidnud.

Kuigi veel on ebaselge, mis vormis Pitchfork GQ veergudel toimetama hakkab, näib see olevat järjekordne näide kultuuri vormimisest üheks plögaseks palliks, mille rõhuasetus on süvenemist nõudvate tekstide asemel kiirelt läbinäritavatel uudistel ja playlist'ide saatel kulgemisel, et pidada sammu Spotify üha vilunumaks muutuva AI ning inimeste aina lüheneva tähelepanukaarega.

Jah, muusikakriitika kadumine võib näida lugejanumbrite mõttes õigustatud. Kui isegi Pitchfork ei suuda, siis miks peaks meie, oleks lihtne turuloogika. Ometi on plaadiarvustuste peamine eesmärk raamistada ikkagi plaadi tähendusvälja oma ajas, asetada see laiemasse võrdluskonteksti olnuga ning anda taustaks lisainfot, mida pelgalt kuulamine ilma konkreetsete teadmisteta alati ei edasta.

Praegu Naelast neid 24 aastat tagasi ilmunud arvustusi lugedes on see arhiiv omamoodi aardelaegas, mis koondab olulist infot värske aastatuhande ajavaimust, sellest, mis toona relevantne oli ning meie muusikaelus toimus, isegi sellest, kuidas kriitika keel ja kirjutamisstiil on muutunud, mida me ilma nende väikeste tekstijuppideta kuidagi muudmoodi näha ei saaks. Kardan, et paberil sel formaadil enam pikka pidu pole, kuid muusikakriitika kadumine hammustaks ilmselt tüki ka meie kultuuriarhiivist.

Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: