Jazzkaare 35 sünnipäev läheneb suure hooga – peagi on suur jazzipidu käes ja 17 maa artistid esinevad festivalinädalal ligi poolesaja kontserdiga Tallinnas ja kaugemal. On väga tänuväärne, et Jazzkaare 30 aasta sündmused on lühidalt kokku võetud raadiosaadetes, mida juhtisid ja toimetasid Immo Mihkelson ja Ivo Heinloo. Järge ootavad nüüd viis viimast festivali, mis kulgesid aastatel 2019-2023 väga erinevates ja erilistes tingimustes. Koroonapandeemia 2020. ja 2021. aastal puudutas paljusid perekondil. 2022. aasta 24. veebruaril algas uskumatult jõhker sõda Ukrainas. Selleks, et festivalina ellu jääda, tuli läbi tuli mängida erinevaid stsenaariume. 

Aasta 2019 Aprill oli suur rõõmupidu – Jazzkaar sai 30-aastaseks, olles üks vanemaid järjepidevalt kestnud festivale Eestis. Jazzkaar oli end mõnusalt sisse seadnud Telliskivi Loomelinnakus ja selleks kevadeks, oh mis ime, oli Punane Maja (festivali üks kahest lavast) taastatud ning enam ei olnud vaja põrandat ehitada ja akanauke kinni katta. See oli toredaim sünnipäevakink.
Jazzkaare 30. sünnipäevaks kutsusime tagasi kuulajate suured lemmikud Bobby McFerrini ja John Scofieldi ning tähistasime Maria Fausti 40. sünnipäeva tema ühe iidoli, saksofonist Peter Brötzmanni kontserdiga. Raivo Tafenau juhitud kontsert aitas meenutada 1990. aasta festivali, mil toimusid kontserdid nii Linnahallis, kultuurikeskuses "Sakala" ka ka paljudes väiksemates kontserdikohtades. Tol esimesel toimumiskorral kandis festival nime "Jazzi ja Bluesi Päevad Tallinnas".

30. festivalil oli fookus ikka uuel ja põneval kodumaisel muusikal – avakontserdiks mõtestasid Erkki Sven Tüüri ja Lepo Sumera muusikat omal vabal jazzilikul moel Kirke Karja ja Mingo Rajandi spetsiaalselt selleks kontserdiks loodud ansambliga. Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi duo oli siis valmis saanud oma debüütalbumi, mille muusikaga kontserte saadab siiani  edu paljudel Euroopa lavadel.  Jazzkaare 30. toimumisaastat tähistasime ka fotonäitusega Juhan Kuusi dokfoto keskuses. Oli rõõmus, põnev ja mitmetahuline festival.  

Aasta 2020 Algas lootusrikkalt – festivali programm oli veebruari alguseks valmis nagu tavaliselt ja kavas oli palju häid artiste, nende seas DeeDee Bridgewater, Cécil McLorin Salvant, Cyrille Aimee, Marc Ribot jt. Kuid 25. veebruaril teatati uudistes uue väga nakkava viiruse COVID-19 levikust, mis jõudis peagi Eestisse. 11. märtsil kuulutati välja ülemaailmne pandeemia. Kultuurielu seiskumisest rohkem muret tegi paljudele lähedaste haigestumine. Juba järgmisel päeval pärast pandeemia väljakuulutamist tegime Jazzkaare väikese meeskonnaga plaanid A, B ja C, lähtudes Terviseameti reeglitest ja lisades omalt poolt kõikvõimalikud meetmed, et festival siiski võimalikult turvaliselt ja nakkusvabalt läbi viia. Eva Saar oli Terviseametiga kontaktis pea iga päev. Peagi pidime tõdema, et festival ei saa aprillis mingil juhul toimuda, sest haigus oli tõusuteel. Selge oli see, et mitmed maad nagu Ameerika ei lubagi oma artiste turneedele ja ka Euroopa artistidel pidid olema kaasas vaktsineerimistunnistused.

Niisiis otsustasime festivali korraldada oktoobris ja lühemalt  – kavas oli neli tihedat festivalipäeva. Lisaks oli planeeritud Raun Juurikase uudisteos "Antarktika 200"  jäise mandri avastamisest admiral Bellinghauseni ekspeditsiooni poolt 200 aastat tagasi ning meie ekspeditsioonilava retkest, kust toodi kaasa ka hulk põnevat videomaterjali, mida saime kasutada kontserdil teose meelolu süvendamiseks. Tol festivalil tegid ilma Norra muusikud – Rymden, kes jätkab Esbjörn Svenssoni traditsioone, taevaliku trompetiga Arve Henriksen "Antarktika 200" ettekandel ja võrratu lauljatar Silje Nergaard. Omadest saatis edu värskelt soulitäheks tõusnud Rita Ray'd ja NOEPi. Oli ka lootus, et DeeDee Bridgewateri kontsert saab novembris toimuda, kuid paraku pidime legendi veel mitu aastat ootama. Jazzkaar pidas esmatähtsaks seda, et saime tööd anda paljudele kodumaistele muusikutele. Väga oluline oli koroonaperioodil festivalidele ja muusikutele Kultuurkapitali toetus ning imeline oli ka kultuurivaldkonna ja kultuuriminister Tõnis Lukase iganädalane suhtlus, kuulati kultuuriinimeste mured ja püüti leida lahendusi.  

Aasta 2021 Pandeemia möllas ikka veel, piirangud külastajate arvule ja maskikandmise kohustus kehtisid veel kevadel.  Otsustasime festivali korraldada augusti lõpus. Periood oli küll tihe – kõik ju püüdsid aasta esimeses pooles ära jäänud üritusi korraldada suvel-sügisel. Veel ei olnud maailm rahulik ja ameeriklased ei julgenud või ei saanud ikka veel Euroopasse tulla. Ka sellel festivalil tegid ilma eesti jazzmuusikud – Tõnu Naissoo uue energiaga kooslus Electric Group, New Wind Jazz Orchestra Kristjan Randalu loominguga, Susanna Aleksandra oma rahvusvaheliselt eduka albumiga "The Siren". Jazz-ansambli ja Tallinna Kammerorkestriga tõi oma loomingu kuulajateni Raivo Tafenau, Janno Trump oli uue muusika kirjutanud keelpillidega koosseisule Clarity Ensemble jne. The Motown Sound pidu oma artistidega oli võimas, Dagö ja deLulu rõõmustasid samuti. Oli eriline suvelõpu tunne, et lõpuks on saabunud vabadus, inimesed tahavad ja saavad olla koos ning tunda rõõmu muusikast ja peomeeleolust. Ameeriklased – ega nad kuskile ei kao, planeerisime nad tasapisi Jõulujazzi festivalile ja järgmise aasta festivalile. 

Aasta 2022 Oli see eelaimdus, et Eesti Vabariigi aastapäevakontsert 24. veebruaril toimus ilma külalisteta, tühjale Estonia saalile? Venemaa alustas sel meile kallil päeval täiemahulist pealetungi Ukrainas ning enamus inimesi olid järgmisel hommikul vapustatud, kuidas selline räige kallaletung saab toimuda 21. sajandil. See ei mahtunud ega mahu siiani terve mõistusega inimeste pähe. Tuli leppida teadmisega, et Eestile lähedal käib sõda ja pea iga teine eestlane aitas ukrainlasi vastavalt oma võimalustele.

Juba esimestel sõja päevadel valmis Jazzkaarel playlist Ukraina muusikast. Kuigi mõned Ameerika artistid pelgasid sõjale lähedasse n-ö ohtlikku tsooni esinema tulla, ei olnud enam koroonapiiranguid ja artistid said vabalt reisida. Lõpuks saabus Eestisse ka kauaoodatud diiva Dee Dee Bridgewater ning talle endalegi üllatuseks sai ta Jazzkaarel kohtuda oma Euroopas elava lauljatarist tütre China Mosesega, see oli liigutav esinemine Alexela laval. Uusi põnevaid värve tõi 2022. aasta festivali kavasse trompetist Avishai Cohen oma koosseisuga "Big Vicious",  Brasiilia eksootikat, rütmirõõmu ja virtuoossust jagus küllaga Hamilton De Holanda trio kontserdil. Legendaarse saksofonisti Kenny Garretti pikki kompositsioone kuulati hardumusega ja lõpuks saabus lõõgastav moment, kus kuulajad said kontserdiosalised olla. 

Ainult kiidusõnu pälvisid sel festivalil ka Eesti muusikud – Joel Remmel ja Peedu Kass kirjutasid üheskoos meeliliigutava teose "Ood metsale".  Mets on eestlaste hingepeegel ja valus on vaadata põlismetsa lageraiet ja haigestunud puiestikke, peaksime oma kalli metsaga õrnemalt ringi käima. Põlislaas, pühad paigad hiiedes, kase noorte lehtede kohin ja aroom kevadeti, tammepärjad austusavaldusena laupeo üldjuhtidele – meie elu on seotud metsaga nii otseselt kui ka muusika, filmide, kunsti ja kirjanduse kaudu.  "Ood metsale" on väga ilus teos, mis leidis tee ka heliplaadile.

Eesti Keeled koos Vaiko Epliku ja Riho Sibulaga tähistasid Eesti jazzi veduri Jaak Sooääre 50. sünnipäeva erilise kontserdiga, see oli Rihole üks viimaseid.  Aasta Jazzartisti auhinna võitnud ja tolleks ajaks juba end Ameerikas maksma pannud Holger Marjamaa andis kontserdi koos erilise trummari Lee Pearsoniga. Just tema oli see, kes 2008. aasta Jazzkaarel Roy Ayersi kontserdi järel toimunud jammil julgustas noort Holgerit ja oli esialgu toeks ka Ameerikas. Väga kauni romantilise käekirjaga oli kitarrist Kalle Pilli album "Lantau" ning eriliselt tugevaid emotsioone pakkus Siiri Sisaski ja Kristjan Randalu kontsert "Lingua mea" koos külalistega. Nii võib jagada rohekelt kiidusõnu meie jazzmuusikute kohta, kes ei istunud koroona ajal käed rüpes, vaid kirjutasid hulga vapustavalt ilusat muusikat.  Ja lõpuks sai teoks pidude pidu ehk kauaoodatud Rootsi klubiansambel Dirty Loops vallutas publiku meeled. Sellist energiapahvakut, mis tuli nende meeste sõrmede alt, häälepaeltest ja kogu kehast polnud ammu kogetud, see oli lummavalt vabastav.   

Aasta 2023 Sõda Ukrainas jätkus. Kes õmbles Ukraina sõjaväele kaitsevõrke, kes kohendas busse ja autosid sõja tarbeks, kes aitas rahaliselt. ERSO kontserdid algasid nüüd Ukraina hümniga, valu Ukrainas toimuva pärast jõudis ka eesti heliloojate teostesse. Jazzkaare avakontserdi uudisteos "Kitarriookean" peegeldas seda omamoodi. Peeter Vähi oli selle teema rõhutamiseks põiminud Shostakovitši marsiteema, mida seostatakse natside invasiooniga, oma mõttearendusse. Andre Maaker oma avaosas oli leebem lainetaval kitarriookeanil, Laur Joamets aga otsustavam. Taas oli tegemist põneva uudisloominguga, mis on Jazzkaare traditsiooniks saanud. 

Igal Eesti koosseisul oli pakkuda uut ja huvitavat. Eesti jazzi korüfee Valter Ojakääru muusika kõlas tema 100. sünniaastapäeva puhul Marti Tärni värsketes seadetes. Noore pianisti-helilooja Rahel Taltsi originaalmuusika "Power of Thoughts" suurele koosseisule oli hea ja lausa eriline üllatus – Kirke Karja topelttrio Karja/Renard/Wandiger/goes XL. Uue hingamise oli saanud Erki Pärnoja "Saja lugu", mis sündis Jazzkaare 25. sünnipäevaks ning kõlas sel korral toredate muusikaliste täiendustega koos VHK keelpilliorkestriga. Tanel Rubeni kõrval on trummaritest arvestatavaks muusikaloojaks sirgunud Ramuel Tafenau, kes sel korral esines kvartetiga.

Välisartistidest said kuulajate lemmikuiks noored artistid – fadolauljatar Sara Correia ja Kuuba pianist Jorge Luis Pacheco oma trioga.  Tänast Ameerika jazzi tipptaset demonstreeris viie  Grammyga nomineeritud The Baylor Project, kelle olime välja valinud North Sea Jazz festivali esinemise põhjal juba mitu aastat varem. Muidugi jäi festivali ületamatuks pärliks vanameister kitarrist Mike Stern, kes vaatama rängale parandamatule käenärvi vigastusele mängis ülivirtuoosselt  ja avara mõttega, toetamas üliäge ansambel.  Taff:festivalilt alguse saanud räpparite ja jazzmuusikute koostöö sai ka Jazzkaarel tulise vastuvõtu osaliseks ning nii nagu igal korral, olime festivali planeerides mõelnud igas vanusegrupis erinevate huvidega kuulajatele  ja kõige väiksemaid rõõmustas seegi kord perekontsert. Jazzkaare artistid jõudsid ka kodudesse ja andsid hulga tasuta kontserte festivali avapäeval.  Festivali kuulajaskond oli taustal ähvardavatele raskustele vaatamata optimistlikult meelestatud ja pole kahtlust, et kultuur on elu osa, inimesed naudivad jätkuvalt uut loomingut  ja kohtumisi nii uute artistidega kui ka oma lemmikutega.  

Paljust, mis on Jazzkaarel viimase viie aasta jooksul toimunud, saab lähemalt kuulda saadetes "Jazzkaare viis viimast". Saatesarja panid kokku Joosep Sang ja Immo Mihkelson.