Kõigepealt sinu taustast. Kuidas oli Norwichis, Inglismaal üles kasvada?

Norwichis üles kasvamine oli väga tore. Minu vanemad on mõlemad muusikaga seotud, ema on klaveriõpetaja ja isa mängib orelit, kuigi mitte professionaalselt. Kodus oli palju muusikat, eriti klassikalist ja koorimuusikat. Olles sellises keskkonnas, sattusin ka ise muusikaga tegelema, laulsin Norwichi katedraali kooris ja just seal õppisin orelit mängima. Ma arvan, et olin kaheksa- või üheksa-aastane, kui alustasin oreliõpingutega. See tõmbas mind ka improviseerimise poole.

Kirikuteenistustes on hetki, kus organist võtab näiteks hümnist või psalmist pärit teema ja improviseerib sellel, samal ajal kui kirikus toimub midagi muud. See vabadus ja kirikukeskkond paelusid mind. Hiljem arvas mu ema, et mulle võiks meeldida džäss, kuna ka selles muusikastiilis on palju improvisatsiooni. Kui ma džässmuusikat avastasin, unustasin oreli umbes 15 aastaks ja keskendusin täielikult džässile.

Ühel hetkel tundsin, et tahan mängida instrumenti, mis võimaldab rohkem värvikust, tekstuuri ja orkestraalset tunnet. Siis mõtlesin oreli juurde tagasi pöörduda, kuigi see ei tundu džässiks väga tõenäoline instrument. Samas ma tegelikult ei mänginud algusest peale klassikalist džässi, minu muusikat mõjutas tugevalt kirikumuusika ja just selles kontekstis orelimäng sobis.

Lisaks tegelesin ma rohkem improvisatsioonilise muusikaga, kaasa arvatud vabaimprovisatsioon. Nendes maailmades nende elementide ühendamine ei tundunudki nii keeruline. Nii ma jäingi sellega tegelema ning olen jõudnud siia.

Mis sind oreli juures paelub?

Värvikus. Ja see, et oreliga saab tekitada orkestrikõla. Sa saad katta nii palju erinevaid tonaalsusi ja tekstuure. See kõla võib olla tohutult suur, aga samas ka väga väike ja habras. Kõik need asjad, mida klaveril on üsna raske teha, on orelil natuke lihtsamad. Kuna ma kasvasin üles selle kõla keskel, on sellel mingi nostalgiline väärtus. Isegi kui ma mängin seda täiesti teistmoodi kui klassikalises stiilis, tundub see siiski väga kodune.

Kas oreli mängimine on sulle kuidagi eelise andnud või on see mõne jaoks olnud liiga teistmoodi?

Seda, kas see on mõne jaoks imelik, ei saa kunagi kontrollida. Ma ei mõtle sellele väga palju. Minu jaoks on oluline, et ma taasavastasin selle instrumendi. Tore on mängida rohkem kui üht instrumenti. Klaveri mängimine on fantastiline, ma armastan seda ja mängin seda palju, aga on tore, kui sul on teine klahvpill, mis kõlab hoopis teistmoodi. See hoiab meelt aktiivsena ja sunnib mõtlema erinevates kontekstides. Lisaks on teiste inimestega oreli mängimisel koostööd teha hoopis teistsugune kogemus kui klaveriga. See võib viia sind unikaalsetesse ja ebatavalistesse olukordadesse.

Sul on olnud siiani võimalus mängida või salvestada väga mitmete tuntud muusikutega. Kas sina oled neid leidnud või nemad sind?

Uute inimestega mängimine toob minus esile uusi tahke, samamoodi nagu uute inimestega suhtlemine või kohtumine. Kui see on huvitav ja kui on olemas avatus, valmisolek olla haavatav ja koos katsetada, siis saan iseenda kohta midagi uut õppida. Ma püüan asju mitte liiga palju forsseerida. Kõik koostööd, mida olen teinud, on tulnud loomulikult, kas siis selle kaudu, et oleme juba koos kellegi teise projektis mänginud või mingil muul viisil kokku sattunud.

Ma ei ole väga suur "külmade kõnede" fänn, et võtan enda jaoks täiesti võõra muusikuga ühendust. Mulle meeldib, kui enne on juba olemas mingisugune avatus ja soojus. Tavaliselt saan selle juba välja selgitada, kui oleme koos mänginud kellegi teise bändis või mõnes muus projektis. Siis saab näha, kuidas asjad kulgevad.

Kas sul on muusikuid, keda sa tõeliselt imetled ja kellega tulevikus tahaksid koos midagi teha?

Jah, kindlasti on inimesi, keda ma olen kaua imetlenud. Bill Frisell on üks neist, ja hiljuti sain temaga koostööd teha. Tunnen, et olen selles mõttes väga õnnelik, et see juhtus. Aga peale nende "hiiglaste" või nende inimeste, keda sa terve elu imetled, eriti noorelt, ja kes on tavaliselt ka vanemad, on veel need, kellega sa ei ole kunagi varem kohtunud, aga kellega on kohe mingi klapp. See on täiesti teistsugune kogemus, sa ei ole kunagi eelnevalt mõelnud, et oleks tore kunagi nende inimesega midagi teha. Sa ei teadnud isegi, et nad eksisteerivad. Seal ei ole mingeid eelarvamusi, sa kohtud nendega väga puhtal lehel.

Ma armastan seda, et maailmas on nii palju inimesi, kes teevad huvitavat muusikat avatud südamega. Ja tõesti, tõenäosus, et sa kohtad huvitavaid inimesi, keda sa pole kunagi varem kuulnud, on üsna suur. Need inimesed võivad täiesti muuta seda, kuidas sa muusikat mõistad, mitte ainult kuulsad inimesed, vaid ka need, kes on sinu kogukonnas või mõnes teises kogukonnas, kellega sa varem pole kokku puutunud. Ma arvan, et mõned minu kõige võimsamad muusikalised kogemused on olnud just nendelt, keda ma kõige vähem ootasin.

Väga ilus mõte. Mis puutub muusika kirjutamisse filmidele ja mängudele, siis kas sa ise vaatad palju filme või mängid mänge?

Ma ei mängi enam nii palju mänge nagu varem. Varem mängisin küll, aga mul on nüüd kaheaastane tütar, nii et mul ei ole nii palju aega. Aga kui ma olen tuuril, siis vaatan ikka palju filme. Ma armastan filme. Kui ma ei teeks muusikat, töötaksin otsapidi filmivaldkonnas. Eriti armastan dokumentaalfilme. See on nagu mingi võimatu ülesanne, püüda jäädvustada midagi väga loomulikku tehislikus maailmas.

Heliloojatega on väga huvitav koos töötada, sest kui minu oskused on improviseerimises, siis komponeeritud muusikas on reeglid täiesti erinevad. Sa pead end pidevalt tasakaalustama vabaduse ja vormi vahel. Samas klassikalise muusika heliloojatega töötades on teos juba valmis, kui see sinuni jõuab, ja sa lihtsalt loed seda, mis noodis on.

Minu enda muusikas pole teos kunagi valmis. Iga kord on sellele ruumi, et muutuda, kasvada ja areneda. Mulle meeldib see, aga ma olen huvitatud ka teisest poolest, püüda mängida täpselt seda, mis kellegi peas on olnud. Just täpselt nii nagu see välja mõeldud oli. Mulle meeldib see piirang, see on mulle põnevaks väljakutseks. Samuti meeldib mulle idee, kui muusika teenib mingit muud eesmärki. Et see ei ole ise kunstiteos, vaid on seal, et täiustada teist meediumit, nagu film või tants või mis iganes. Mulle meeldib, kuidas see muudab seda, kuidas sa mängid ja kuidas sa hetkes tunned, kui tead, et fookus ei ole ainult sinul.

Mis inspireerib sind muusikat looma?

See on segu erinevatest asjadest, mõistus ja süda. Mõistus, nagu tähtajad, tellimused, esinemised ja uued plaadid, mis peavad valmima. Selline igapäevane praktika, ma tahan kogu aeg komponeerida, sest ma näen seda kui osa sellest, kes ma olen, ja seda saab teha ainult siis, kui seda pidevalt teed. Kui sa ei komponeeri midagi, siis sa enam ei ole helilooja.

Nii et see on see, mis hoiab mind loomises, see mõistuse osa. Süda seevastu siis, kui teen seda avatult, võib-olla rohkem haavatavas kohas. Kui läbin intensiivsemaid elukogemusi, siis see on just aeg, kui ma kõige rohkem loon. Mis iganes suur ja oluline asi toimub sinu elus, siis tavaliselt on see üsna viljakas aeg muusika kirjutamiseks, isegi kui see on kohutavalt valus, aga see on seetõttu, et sa töötled seda läbi.

See ei pea alati olema midagi väga keerulist, see võib olla ka midagi head. Ma arvan, et on mingi vajadus, mis meil muusikutel on. Mõnikord on asju, mida me ei suuda sõnaliselt väljendada või on nii tugevad, et tundub, nagu oleks meie oskus muusikutena see, et me suudame neid tundeid muusikas väljendada.

Rääkides vaimsest tervisest, siis kui oluline see on sinu jaoks on?

Jah, ma arvan, et ma näen muusikutööd osa oma vaimsest tervisest. Kui ma ei saa mängida või komponeerida või olla inimestega koos läbi muusika, siis ma kannatan suuresti, sest see on alati olnud viis, kuidas ma end sügavamal tasandil ühendun. Ma tunnen end palju tugevamana, kui ma teen seda, aga muidugi on kõik see raske, mis muusiku tööga kaasneb, nagu väga vara tõusmine, mitmeid kordi lendamine iga nädal, erinevates linnades olemine, oma lähedastest eemal olemine.

Lisaks ka töö ebastabiilsus, raha puudumine, mitte teada, kuhu oma tee viib, ega omada suurt turvatunnet, kõik need asjad mõjutavad kindlasti vaimset tervist. Nii et sa tasud mingisuguse hinna eluviisi eest. Ma püüan sageli leida tasakaalu nende kahe poole vahel, olla muusik ja liikuda ringi, samas teisel hetkel olla rohkem kohal ja kodus, aga vahel on see väga ja väga raske. See muutub veelgi raskemaks, kui kodus on rohkem inimesi. Aga ma leian, et kui muusikat elus pole, siis on veel raskem.

Kus sa ennast tulevikus näed?

Ma püüan olla nii palju kui võimalik olevikus. Samas püüan olla avatud uutele võimalustele. Minu ainus pidev eesmärk on töötada inimestega, kes mind liigutavad ja inspireerivad, sest see sisaldab endas loomulikku arengut.

Mida toob sulle 2025. aasta?

Peagi ilmub klaveritrio live-album koos kahe lähedase sõbraga, Petter Eldh'i ja James Maddreniga. Bändi nimi on Enemy ja album ilmub Edition Records'i alt. Uus ansambel, kuhu ma kuulun, nimega Exhaust, annab välja oma albumi kevadel. See on trio, kus mängivad saksofonist Camila Nebbia ja trummar Andrew Lisle. Samuti salvestan ma uut sooloorganisti albumit ECM-iga.

Mida on oodata Jõulujazzi kontserdilt?

Loodetavasti midagi, mida te pole veel kuulnud. Midagi, mis suudab olla korraga mitu asja ja mis jääb teiega pärast hetke.