Pühapäeval, 8. detsembril esitleb 50. sünnipäeva tähistav Siim Aimla koos Marianne Leiburi, MUBA vokaalansambli ja Estonian Dream Big Bandiga oma uudisteost "21. sajandi bluus".

"Ühest küljest on see sama hektiline nagu meie elu siin ümberringi. Teisest küljest on olemas rahulikke inimesi, rahulikke paiku, kus saab kogu kärast kaugemal olla," kirjeldas Aimla "OP-is" oma uut teost. "Ma püüan oma helikeeles mainstream džässist natukene edasi liikuda, ka bigbandile kirjutades pidevas otsingus olla," märkis ta. "Aga enda juuri, mida pean muusikaliselt tähtsaks, neid ikkagi leiab ka. Eks näis, mis sellest kõigest kokku tuleb."

"OP-i" meeskond kohtus Aimlaga vahetult enne esimest proovi. "Nüüd tuleb bänd kokku ja hakkab aru saama, kas need asjad üldse kokku kõlavad või oli see üks helesinine bluusilik lootus, et peaks olema lahe. Ega seda kunagi ette ei tea," nentis muusik ja lisas, et kõige suurem ärevus tababki teda just enne esimest proovi. "Kui esimene proov on läbi, saab kergemalt hingata. See on iga kord nii. Ükskõik, mis projektiga."

Kõige mugavamalt tunneb Aimla end bändiga laval musitseerides. Küll aga usub ta, et ka dirigeerimine on aeg-ajalt vajalik tegevus. "Aga muusikalises mõttes kindlasti nürim," nentis ta. "Minu jaoks on õige mustiseerimine siis, kui on pill suus."

Džässmuusiku töö üks tahkudest on muusika kirjutamine ja aranžeerimine, märkis Aimla. "See on nii põnev! See on kohutavalt põnev! Ja kui keegi on nõus sinu loomingut mängima ja mõni tuleb isegi kuulama, plaksutab või ütleb hea sõna, see on edevatele inimestele, nagu me muusikud oleme, ikkagi elutähtis asi," rääkis ta.