Kui me oma kohtumist kokku leppisime, märkasin, et teil on päris tihe graafik. Milline teie tavapärane nädal on?

See aasta oli ERM-is Anu Raua juubeliaasta. Ma ei ole kunagi oma sünnipäeva (Anu Raua sünnipäev on 10. mail – toim.) nii oodanud kui nüüd, sest siis saab see tõeliselt tihe aasta läbi. Ma lugesin kokku, et mul oli ühe aasta jooksul 15 näitust – mõned suured, mõned väikesed, aga peaaegu iga näitus on selline, et suhtled, kohtud, lähed avamisel, tihtipeale ka teed ja annad nõu. Esialgu punnin vastu ja ütlen, et tehke ise, mina enam ei jaksa, aga võib-olla nad ei tea kõike ning siis nõustan. 

Viimane näitus oli hästi armas, inimeste omaalgatuslik Põltsamaa raamatukogus. Hästi tore on, et kui ema (Valda Raud - toim.) veel elas, ei saanud ma emaga koos näituseid teha, sest sellist asja ei tulnud, aga nüüd kohe nõutakse Valda Raua tõlkeid ja raamatuid. Põltsamaal on väljas ema asjad, isa raamatud (Mart Raud - toim.), minu raamatud, pluss vaibad ja muu kunstilooming. Sarnased hübriidnäitused olid veel Suure-Jaanis ja Valgas. See on väga-väga tore olnud.

Aga viimasel ajal on ikkagi põhiline olnud vaipade tegemine ja kavandamine, mis mulle väga meeldib. Praegugi ongi väga paljudes kohtades raamitud kavandid, mis näevad välja nagu pildid. Need liiguvad ühest kohast teise. See on väga tore, sest üks minu elu põhimõtteid on maaelu kestmise toetamine ja maaelu kostitamine sellega, mida ise teed. See on niimoodi kaunis mitmekihiline kultuur. Maainimesed väärivad seda, et neile midagi ilusat näidatakse või toredat ette loetakse.

Kas annate lisaks töötubasid ka? 

Töötube teen vähem. Kuigi olen mõned töötoad algatanud ja välja mõelnud teemad, mis neid toetavad, on need nüüd peamiselt Heimtali muuseumis, kus Tuuli Tubin, kes oli minu õpilane Viljandi kultuuriakadeemias ja kunstiakadeemias, ja Merle Puusepp neid tihti lastele teevad. Välja on kujunenud igasugused ornamendimängud ja mõned meisterdamised. Hästi populaarsed on kõiksugu rahvuslike paelte punumised.

Mille kallal te praegu töötate? Kas teil on lähitulevikus mõni suurem projekt tulemas? 

Ma püüan hoiduda arvutist, projektidest ja sellistest sõnades, aga eile (intervjuu toimus esmaspäeval, 6. mail - toim.) saatsin lõplikult ära raamatu käsikirja, mille kirjutamisprotsess, mida ma väga nautisin, vähemalt aasta aega kestis. See raamat on nüüd teistmoodi – mine tea, kuidas välja kukub. Teema on keerulisem, staliniaegne lapsepõlv. See teema oli vahepeal nii ebameeldiv ja õudne, et pigem tahtsid sellest kaugel olla, aga nüüd on nii palju aega mööda läinud, et see on pärandiks muutunud – sa võidki videvikujuttu rääkida, olnut meenutada, fantaseerida, liialdada ja selle üle nalja visata. See on muutunud üheks ajaühikuks teiste seas. See aeg lihtsalt oli selline. Aga kuna see oli ikkagi päris suur osa minu elust, siis see teema lihtsalt tuli. Võib-olla ka sellepärast, et muidu võib meelest minna, kuigi ma mäletan seda, mis toimus 70 aastat tagasi, päris hästi. 

Millal seda raamatut oodata võib? 

Kindlasti juuli viimastel päevadel, sest siis toimub siin (Kääriku talus Viljandimaal - toim.) metsaülikool. Kotkajärve metsaülikool toimub muidu Kanadas, aga 20 aastat tagasi toimus see siin. Kui ma sattusin uuesti Kanadas käima, siis inimesed rääkisid, kui tore see oli. Nüüdseks on möödunud 20 aastat möödunud ja kuigi mõned on meie hulgast lahkunud, on see siiski põnev ja oodatud sündmus. Põhiteema ja on ikkagi Eesti pärand, kultuuripärand ning keel, kuigi ka muud teemad võivad sisse tulla. See üritus kesta, 31. juulist 5. augustini. 

Lähme teie vaipade kudumise teekonna algusesse. Te hakkasite vaipu kuduma pärast kunstiakadeemia lõpetamist? 

Oma esimese vaiba "Soo" tegin õpingute aja. Mul tekkis sel ajal tugev side Kihnuga, kus mulle tohutult meeldib, ja käisin vahel metsavahi lennukiga Kihnus. Sel ajal sai lennukiga Tallinnast Viljandisse sõita, vahepeal maandus lennuk Päril ja läks õhtul Kihnu. Eriliselt meeldis mulle lennukist avanev vaade rabadele ja soodele ning ma püüdsin jõhvikate, kulu ja soorooste värve edasi anda. Kohe pärast seda kudusin ühe väikese "Mets", mis oli ka tarbekunstinäitusel, kuigi see on väga väike. See emotsioon, elevus ja elavus, kui esimene vaip valmis sai, oli tore. Mõlemad vaibad on mul kodus olemas.

Kuidas te tekstiilikunstini jõudsite ja miks just vaibakunst lõpuks teie südame võitis?

Kui ma nii noorem olin, elasime Tallinnas, aga kõik suved olid siin, eriti sellest ajast, kui vanaisa 1951. aastal suri. Isale oli see koht no niivõrd armas ja ta ainult unistas, et saaks siia tulla. Minu arvates sidus ta juba talvel oma õnge, et siia pääseda ja kalale minna. 

See tähendab, et mul oli väga romantiline ja huvitav lapsepõlv – kogu aeg looduses, öösel kalal, jaaniussid olid tee ääres, pääsusilmad õitsesid. Ma olin kogu aeg looduses. See on mulle siiamaani kõige meelepärasem ning ma ei taha mitte kunagi linnas elada.  

Ja sellest tuligi soov tekstiilikunsti õppida?

Alguses oli mul huvi kunsti vastu. Mu ema oli ka suur linnu- ja taimehuviline ning ta ostis mulle ilusaid raamatuid. See on väga oluline, sest igale kunstnikule on vaja taime, lindu või looma. Mul on neid raamatuid palju. 

Alguses läksin maali eriala sisseastumiseksamitele, sain maalimises väga hea hinde, aga joonistamiseksamil läksin närvi ja kustutasin ühte kohta nii kaua, et joonistatud mehe silma kohale tuli auk, sain "kahe" ja ma ei saanud kooli sisse. Kuna ma tahtsin väga kunstiakadeemiasse sisse saada ja meie kaugelt sugulane oli Helvi Jürisson, kelle abikaasa Oleg Soans oli graafik, käisin tema juures joonistustundides. Järgmine kord saingi sisse.

Kui ma Tallinnas elasin, elasin Vaarika tänaval, Maasika tänaval elas Olga Maasik, kes on tekstiilikunstnik Maasike Maasiku ja ruumikujundaja Aet Maasiku ema. Kokku oli kolm last, kelle Olga Maasik maalima ja joonistama pani, mina töllerdasin ja joonistasin ka nendega. Siis Olga Maasik ütles mu emale, et sa peaksid oma lapse kunstiakadeemiasse saatma. Selle peale saadeti.

Järgmine kord andis Olga Maasik mulle nõu, et kuule, sa nii armastad värvimaailma, lõngad on veel hõõguvamalt värvilisemad kui maalipilt ning tekstiil on siin põhjamaal rakenduslik asi. Ma julgen öelda, et see on kõige parem soovitus, mis mulle antud on, sest mulle tõesti meeldib. 

Kuskilt väga sügavalt on mul rahvakunsti huvi olnud täitsa lapsest peale. Ma mäletan vanu talusid, kus me käisime – milline oli saun või mis seinal rippus. Mul oli ükskord Võrumaalt pärit lapsehoidja, kel oli üks väike vana etnograafilise teki tükike, ma nii mäletan, kui väga see mulle meeldis. 

Ma olen tohutult rahul, et see eriala tuli ja nüüd on see ka edasi kasvanud. Ma olen kunstiakadeemias väga kaua rahvakunstipraktika juhendaja olnud ja need paljude aastate jooksul tehtud ilusad etnograafilised tööd on Heimtali muuseumis. See on jällegi vundamendi aluspõhi kõigile teistele õpilastele, kes siin kogu aeg rahvakunstipraktikal käivad.

Praktikad on siin tõesti väga kaua olnud, üle 30 aasta. Minu õpilastest on nüüd ise õppejõud saanud ning mina pistan oma nina harva, aga tavaliselt korraldan ühe lõuna- või õhtusöögi ning näitan muuseumis asju, mille ise olen kokku korjanud. 

Kas tänapäeva üliõpilased erinevad millegi poolest varasematest generatsioonidest?

Varasematest eristuvad kindlasti. Elu on vahepeal nii palju muutunud. Kui ma 20–30 aasta tagasi tudengitega Kihnus käisin, olid õpilased vaesemad. Minust sai sageli kokk-juhendaja ja saime väga napi rahaga toredasti söödud. Käisin sadamast kalu toomas, kalamehed olid väga armsad ja ei võtnudki raha, sest nad teadsid, kui olulised mulle mu õpilased on. Nii suitsetasime räimesid, valmistasime kalatoite, käisime seenel, küpsetasime leiba, valmistasime kartuleid.  

Praktikal käimise traditsioon jätkub praegugi, kuid kõigil on kiire. Kui meie käisime Kihnus oli meil algaastatel ette nähtud kaks nädalat, see võimaldas meil põhjalikumaid jooniseid teha ja traditsioone sügavamalt uurida. Olime nagu üks suur perekond, mis koos tegutses ja üritas hakkama saada. Nüüd kestab praktika paremal juhul viis päeva, mõnikord kolm päeva.

Tol ajal oskasid inimesed ka rohkem. Ma nii rõõmustasin, kui me vana vallamaja korda tegime, sest õpilastel on seal nii tore olla, aga on täitsa üllatav, kui ruttu igapäevased maaelu tarkused kaovad – hea kui kümnest õpilasest üks oskab ahju tuld teha ja siibri kinni panna. 

Räägitakse, et kõige hullem on, et inimesed ei oska enam oma kätega midagi teha, ainult arvuti ees hiirt liigutada. Üks asi on see, mida saab netist lugeda, teine on oma kätega tegemine. Seetõttu olen niivõrd õnnelik, et Viljandi kultuuriakadeemia olemas on – 30 aastaga on kõik tehnikad ja tehnoloogiad läbi näritud ning lisaks tekstiilile on seal ka rahvuslik ehitus ja metallitöö. 

Viljandi kultuuriakadeemia on väga vajalik ja tore kool, mis pakub kõrgetasemelist haridust ning võimalust jätkata õpinguid magistri- ja doktoriõppes. Näiteks on seal tehtud uurimusi Eesti rahvarõivaste jaoks oluliste detailide, nagu sokikandade, kohta. See on imetlusväärne.

Kas te muretsete selle üle, et uus generatsioon ei oska enam käsitööd?

Mis see muretsemine ikka aitab, kõigel on põhjused. Keegi ütles hiljuti, et Euroopas on juurteta elukriis. Nii ongi. Näiteks minu nimi Raud tuleb sellest, et minu vanavanaisa oli siinsamas Mulgimaal Abja paruni sepp, minu vanaisa pidas väikest poodi ja oli hiljem väikestviisi talupidaja. Vanaisal oli seitse õde-venda ja kõik nad olid siinkandis. Minu isa oli siin ja mina olen edasi. Juured on ikka päris sügaval ja võib-olla see ongi minu võimalus ja ka võti, miks siia nii palju tulla tahetakse. Ma saan aru, et see on oluline ja püüan teha, mis minu võimsuses on. Siin on ka minu isa pärand, käsikirjad, ema tõlked ja päevikud. Hästi oluline on, et inimesed ei viskaks olulisi asju ära – kui minu valduses on kultuuripärand, näiteks meil on siin väga ilus maalikogu ja uhke kirjapärand, samuti erinevate kunstike tehtud jõulukaardid. Praegu ma püüangi kõiki neid asju korda teha ja leida inimesi, kes mulle appi tuleksid.

Mind kurvastab tehisintellekti kiire areng. Räägitakse küll, kuidas see sind aidata võib, kui tehismehikeselt küsida nõu, mida söögiks teha, aga see on kuidagi inimest hävitav. Mina julgen küll öelda, et arvuti on inimese kui sellise väga palju kõledamaks ja egoistlikumaks teinud. 30 aastat tagasi hoolis inimene teisest inimesest ning pani ka loomi ja taimi tähele. Aga see internetist vaatamine on selline, et vaatad kõrvenõgesest pilti, aga looduses ei saa aru, kas see on nõges või ei ole. Sellepärast olen ma arvutis väga loll – ma võiksin seda õppida, aga ma proovin ennast sellest eemale hoida. Ma ei taha sealt isegi vaadata, mis kell rong läheb, vaid leian inimese, kelle käest seda küsida.

Kuna internetis suheldes ei näe teist inimest, võib tekkida tunne, et sa räägib tühja kohaga, mitte päris inimesega. See võib ka inimesi õelamaks muuta. 

See on nii jube. Üliõpilane ei pruugi isegi oma professorit näha. Siin on nii toredad kunsti- ja loomeinimesed käinud, kes vahepeal tulevad minu juurde ja räägivad, kuidas me midagi koos oleme teinud. Need hetked siin või kuskil mujal käimisest on paljudele inimestele hinge jäänud. Ma arvan, et see, mis ma siin teen, on oluline.

Maaelu põhjakõrvtamine on eriti praegusel ajal ohtlik. Ükskord raadios küsiti, mida teha, kui meile ka pommitamine tuleb, ning öeldi, et minge maale. Aga maal on väikesed koolid, vallamajad, rahvamajad kinni pandud. Kui need on külmad ja mahajäetud, ei tea, kuhu need abitud linnainimesed minema peaksid. Nad ei oska tuldki teha ega tea, millised taimed on söödavad – nad saavad toidumürgituse või surevad vingusurma. Isegi viis kobedat maal kasvanud inimest on väga suur väärtus, keda peab hoidma. Teisest küljest tuleb ka linnainimesi õpetada, aga see ei ole üldse nii lihtne, sest teadmised lähevad nii ruttu meelest ära. Ka siin käivad õpilased, kes naljalt asfalti pealt välja ei astu, aga kui saavad maigu suhu ja astuvad, siis teavad, et muru peal on väga palju parem käia.

Võib-olla rahvakunst, need värvid ja kombinatsioonid, on ka kuidagi aeglasema elurütmiga seotud, käsitsi tegemise ja rääkimisega ja omavahel suhtlemisega. Mitte et keegi ütleb sulle masina kaudu midagi. Ise asju tehes hindad ka rohkem asju, mida keegi on teinud. Kui sa oskad ise ilusaid kindaid teha, siis sa naljalt kellegi teise ilusaid kindaid ära ei viska. Sa hoiad ja nõelud neid. Kui sa kannad neid kaua, ei kasva prügimäed kindlasti nii kiiresti kui siis, kui moe pärast endale igal hooaja uued asjad ostad. Kiirtoit, kiirmood – põhjakõrbenud elu. Vot nii.

Mis teid loominguliselt inspireerib?

Ma kirjutasin uues raamatus, kuidas me kõik oleme mingil määral jahimehed. Näiteks kui sa oled kunstnik, käid ringi silmad vidukil nagu krokodillil ja otsid mingeid kombinatsioone – varju- või valgusmänge, erilisi kombinatsioone, ootamatut värvide kokkusaamist.

Teine asi, mille poole ma püüdlen, on lihtne üldistusjõud. Paljudel inimestel võib oluline pudi-padi vahele ära kaduda – mingisugune oluline asi, nähtus või värvikombinatsioon. Tuleb ennast selgelt ja arusaadavalt väljendada, ka vaibas. 

Kuna ma nüüd kirjutan ja olen sellest väga palju rõõmu tundnud, siis mõned mõtted on sellised, et neid on sõnadega lihtsam väljendada. Vaiba tegemine on füüsiliselt kirjutamisest raskem, sest enne vaiba kudumist tuleb teha suuri jooniseid, mis eeldavad käpuli olemist. Ja kui sul hakkavad sõrmed kõveraks minema ning liigesed valutavad, leiad mõne lihtsama väljundi, et oma mõtteid jagada. Nüüd on mul jälle paremaks läinud ja mõtlen, et peaks kavandeid tegema ja midagi kuduma, aga kirjutamist ma ka ei jäta.

Me oleme täna palju pärandi säilitamisest rääkinud. Miks see on oluline?

See on käegakatsutav ajalugu. Viljandi kultuuriakadeemiast käiakse kogu aeg siin vaatamas, kuidas midagi tehtud on ning nad teevad neid esemeid järgi. See on meie rikkus, varandus, teadmine täiesti algusest peale. Piiblis öeldakse ka, et austa oma ema ja isa, et su käsi hästi käiks. Mida sügavamalt sa neid austad, tead ja tunned, seda tugevam pind sul on. Eriti väikerahval – kui sa peeglist vaatad tagasi, saad suurema maa kokku. See, mis on olnud ja mis sa oled, tekitab suurema pildi. Tulevikku me ei tea, aga vundament on kõva.

Isegi kui me tulevikku ei tea, aitab minevik tulevikus fookust paigas hoida. 

Võib-olla kõigepealt aitaks, et ei maksa rabeleda. Elus võiks ikkagi rohkem istuda ja mõelda – nagu öeldakse, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Selle mõõda asemel võiks ka mõtle öelda. Mõtlemist võiks rohkem olla, nagu ka ettevalmistust kui sa midagi kirjutad või kavandad. Loovat mõtlemist, asjade läbimõtlemist ja iseseisvat mõtlemist peaks rohkem olema. See on raske, sest inimestel on vaene peanupp infot täis. Tihtipeale on see võõras, üldsegi mitte vajalik info, mida ei peakski üldse teadma. Selle asemel võiks näiteks aia korda teha või looduses jalutada.

Ma olen tähele pannud, et inimesed on hakanud tegema telefonivabasid päevi, et nad saaksid pead puhata.

Väga tore! Räägitakse, et lapsed ei taha väljas käia ja on selle asemel arvutis, aga tegelik elu on väljas. Sellega on seotud ka, et on vähe liikumist. Kui ma koolivaheaegadel siin Heimtalis olin, oli kõik lapsi täis. Nüüd on kõik hoopis teistmoodi.

Nagu enne mainisite, olete sündinud väga kirjandusrikkasse perekonda. Kui palju see teid mõjutanud on?

Praegu on nii palju mõjutanud, et ma olen ka nüüd kirjanike liidu liige. Ma ei tea täpselt, aga ma arvan, et ma olen suguvõsast kaheksas kirjanike liidu liige. Ma ei tulnud ise selle peale, vaid kirjastuses töötavad inimesed tegid selle ettepaneku. Ma võtsin sellest mõttest kohe kinni. Pärast hakkasin mõtlema, miks ma peaksin sinna minema. Ma oskan seda väga täpselt öelda! Ma tahan igatpidi maaelu ja seda kohta toetada. Kirjanikke pole siia väga palju ära eksinud. Siin saab olla, ööbida, võib-olla ka tööd teha, ilusat loodust nautida. Tänapäeval on väga palju inimesi, kel ei ole maakohta. Kui mina olin väike laps, oli klassika, et suvel mindi maale vanaema juurde. Nüüd on niimoodi, et üks vanaema elab Lasnamäel, teine Mustamäel. Aga et kirjanikud, tihased, leiaksid pekitüki üles ja saaksid siia nautima tulla. Kui nad siia tulevad, siis varem või hiljem tehakse kellegagi kohtumine, keegi tuleb siia rääkima, kohalikud kõnnivad mööda ja kohtavad teel akadeemikut, kirjanikku või kunstnikku ning võib-olla see suunab tervet tema elu, kui keegi teeb põõsas akvarelli ning ta läheb vaatab, et oi kui ilus, ma teen ka. Ma püüan oma kodukohta meelitada vaimselt tugevaid inimesi. 

Üks asi, mis on hästi oluline, et need inimesed ka oma silmaga maaelu näeksid. See sama, mida me räägime hirmu ja õudusega laste kohta, kehtib ka täiskasvanute kohta – päris elus, päris maakohas, päris lund, tuisku ja pori kartmata vaadates, kuidas elu siin on ja mida vaja oleks.

Kui füüsilised aspektid kõrvale jätame, siis kas sel on vahet ka, kas lugu saab raamatusse või vaiba sisse kirja? 

Ühel pool maalin alguses värvide ja pintsliga, teisel pool tähtede ja sõnadega. Mulle on öeldud, et mu jutud on väga kujundlikud – kui loed, tekib kujutluspilt. Võib-olla on see ühine nimetaja. Teisest küljest ma kirjutan hästi tihti oma vaipadele jutud juurde. Kui ma ise ka enda vaipadest tehtud postkaarte vaatan, siis minu lemmikud on need, millele on õnnestunud tekst taha kirjutatud. See annab juurde.

Kuigi üldiselt on sõna mingil määral kõrgema tasandiga. Vaip on küll väga tore, aga vaiba võib koi ära süüa ning vaip pleegib ja kõduneb ära. Õnnestunud sõna on väga palju pikem.

Kuidas te selle valiku teete, kas koote loo või panete selle paberile kirja?

Ma ei mõtle niimoodi. Viimane raamat tulebki selles mõttes huvitav, et tegelikult olen seda ma mingil määral juba 30 aastat kirjutanud. Sinna julgeme panna ka vanu jutte, mida ei oleks saanud omal ajal avaldada. Kui ma vaatasin neid endiseid jutte, mis on sel ajal või sellest ajast kirjutatud, siis mõned aspektid on täiesti ära ununenud. Sellepärast on neid vanu jutte hea juurde panna. Ma arvan, et ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et ma püüan halba mitte meelde jätta. Ma ei mäleta, et oi kui raske oli, kui higimullid olid otsa ees rongile jooksin, vaid seda kui ilus oli rongi aknast välja vaadata.

Kas te kirjutasite juba nooruspõlves?

Jaa, kirjutasin! Mäletan, et lugemine ei läinudki mul koolis hästi. Ma oskasin kirjutada, aga lugemine ei tulnud nii hästi välja. Kui ma midagi kirjutasin, siis see loeti isegi klassis ette. 

Mina ei ole väga suur lugeja, ma ei ole kiire lugeja olnud, aga see, mida ma lugenud olen, on väga hea olnud, sest ema oli jällegi hästi suur kirjandushuviline ja ta kohe soovitas, et see loe kindlasti läbi. See oli hästi hea asjade valik, mida ma lugesin. Ja kõike, mida ema tõlkis, sellest ta ka jutustas ning luges tükke ette. Ema tõlgitud raamatuid lugesin ka tihti.

Kas te noorena ei mõelnud kirjanikuks hakata?

Ei mõelnud. Ma läksin kunstikooli ja see oli see valik. Hästi suur vahe on selles, et mõned räägivad rõõmu ja uhkusega, et mu laps tegi mitmesse kooli katsed ja sai igale poole sisse. Miks ta peaks tahtma igale poole sisse saada? Minu meelest valib inimene ühe asja ja siis ta tahab seda. Minu ajal oli hästi tore – kes tahtis kunstnikuks saada, läks sinnapoole, kes tahtis kirjanikuks, miilitsaks, korstnapühkijaks, liikus kogu aeg sinnapoole, mitte ei teinud sadat asja korraga.

Kas te ei ole mõelnud, et tahaks millegi muuga tegeleda?

Ei ole. See on truuduse küsimus. Sellepärast lahutatakse ka palju ja on igasugused kärgperekonnad. See on paigast ära, et tahad kõike nii hirmsasti. Kõik maad tahad läbi ratsutada ja igale poole sõita, ise pole võib-olla naaberkülaski käinud. 

Selline ahnus ongi maailmale kõige rängem kanda. Ahnus on ka liiga palju reisida. Ja siis räägitakse rohepöördest: kus sa siis pöörad? Ja kui pööradki natuke, räägitakse, et oi-oi, lennufirmad on vähem lennanud. Kui on vähem lennatud, on ju loodusel väga tore. Ma arvan, et loodusele oli koroonaaeg kõige parem, sest siis sai loodus kõige rohkem nendest lennukitossudest puhata. 

Inimesed peaksid liikuma askeetlikuse ja vähemnõudlikuse suunas, et aru saada, et kui eelmised kingad veel kannavad, siis ei osta uusi, ja kui mõned asjad lähevad natukene katki, siis parandad. Ja kui ostadki uue asja, annad sellele, kellele ei ole võimalik osta.

Te ütlesite paar aastat tagasi ühes videos, et käite endavanuste Kääriku talu puudega rääkimas. Kas te teete seda ikka veel?

Jaa, mul on õuel tamm, mille vanaisa võttis oma isa haualt ja pani selle tõru siia kasvama. See tamm ongi minuvanune. Kui olin umbes üheksa-aastane, panin ühe paplioksa kasvama, kuigi paplit kui puud omal ajal ei hinnatud, sest seda oli Venemaal hirmus palju ja see ajas vatti. Ma võtsin oksa, sel olid juured all, ning panin metsa äärde. See on kõikidest puudest kõige pikem.

Mida te nende puudega räägite?

Ma vaatan ja isegi katsun neid, sügan selga ja olen hästi lähedal. Selle tammega räägin küll päris konkreetselt, tuletades meelde ema ja isa, kes väga ilusa luuletuse "Mõõdumees" sellest tammest kirjutas. 

Ohtlikud on igasugused äärmused, mõõdutunne peab proportsioonis olema, nagu kuldlõige. Kui mõelda, milline on kõige parem vaip, siis tavaliselt ei oskagi seda täpselt öelda, sul peavad kõik asjad õiges paigas olema – vahekord tumeda ja heleda, suure ja väikese ning rütmi vahel. Kui sul õnnestub saada õige mõõt nende omavaheliste värvide, kujundite vahel, siis ongi hästi.

Mida loodus teile üldse tähendab?

Loodus on niivõrd ilus. Kui me lähme välja, siis ma ei jõua ära imestada – nagu paradiisiaias oleks! See, mis seal kõik on, on ju kooslus: kivid, liiv, vesi, mahlased taimed, kõrred, loomad, kalad. Kõik see on imepärane kokkupanemine, looduses on kõik proportsioonid paigas. Kui sa vaatad mõnda vilja, tema ilu, ehitust või õit, on see ime-imeilus.

Kas te siin looduse rüpes elades olete ka kliimamuutuseid täheldanud?

Olen täheldanud küll. Ma tunnen väga suurt muret selle pärast, sest inimesed ei peata oma ahnust ega loobu millestki selle nimel, et kliima säiliks. Seda ei suuda enam mitte miski peatada. Muidugi on praegu niimoodi, et kliima on omasoodu, aga sõda teeb nii palju õudust juurde. Rääkimata nendest tapatalgutest, tekib nii palju sodi ja erinevad ained jooksevad maapinda. See on üüratu õudus. Mitte keegi ei saa selle vastu, mis praegu juhtub. See on väga-väga kurb. Lisaks on kogu aeg võimalus, et see tuleb siia. 

Muretsete te tihti selle pärast, et sõda võib siia jõuda? 

Ma kipun arvama, et tuleb küll. Kõige hullem on bürokraatia – neil on abi vaja, aga abi saatmise protsess võtab nii palju aega. Samal ajal on juba veel inimesi tapetud ning rinne on liikunud selle tõttu, et õigel ajal ei ole abi saadetud. 

Te mainisite enne, et enam ei osata isegi tuld teha. Kas seda on väga selgelt tunda, et inimene ei ole enam osa loodusest, vaid on justkui kaks erinevat maailma? 

On-on. Mina kardan tehismehikest vähem kui seda, et päris mehikesed tehiseks lähevad. Inimesed muudavad ennast kõikide vidinatega ise masina osaks. 

Kas on ka mõni lahendust, kuidas sellest pääseda?

Kahjuks on nii, et kõik ütlevad, et teised ka teevad ja mis see aitab, kui mina ei tee. Minul ei ole viga, loodus on lähedal, aga noored ja lapsed on teine asi. Sellepärast tulebki loodust, kultuuri ja maaelu hoida. 

Ehk kõik taandub regionaalpoliitikale. 

See on nii oluline, aga sellesse on ikkagi väga kergemeelselt suhtutud. Ma olen pigem ükskõik kui viletsas saunas, kui et elaksin Lasnamäel. 

Kui me Eesti kultuurimaastikku vaatame, mis teile silma jääb? Kelle looming teile eriliselt korda läheb? 

Ma eelistan kunsti, mis ei ole arvutiga väga suur sinasõber – inimese enda käeliigutus, käepuudutus, ise valimine, mitte et on nupule vajutatud. Otsin neid, kel on oma selge maailmavaade, oma sõnum või mulle meelepärane sõnum. 

Ma ei tea nooremat kunsti väga palju, aga üks mu suur lemmik on Peeter Mudist, Olga Terri, Tiit Pääsuke oli meie kursuselt, eesti pärandit on oma loominguga väga ilusasti puudutanud Viive Tolli ja Evi Tihemets. 

Kirjanikest meeldib mulle väga Oskar Luts ja praegu loen Urmas Vadi raamatut "Kuu teine pool", see meeldib mulle väga. Ma lugesin Sven Mikseri "Vareda" läbi, see meeldis ka mulle väga, sest see oli nii loetav, tore ja ehe. 

Kui ma vahepeal ise kirjutasin, mõtlesin, et ma ei tohi teist asja ise lugeda, segab ära või nii. Ma naudin ikkagi väga seda oma hetkedel lugemist. 

Kas mõtlete vahel teiste autorite lugusid lugedes, et tahaks ka nii kirjutada? Tunnete te head kadedust?

Ma just üritan kellegi teise moodi mitte olla. Kadedust ei ole, aga imetlen küll. 

Teil on sel nädalal sünnipäev. Kas teile meeldib möödunud aastale tagasi vaadata ja ka mõelda, mida uus aasta tuua võiks? 

Mul on terve aasta nii palju tööd ja rabelemist olnud, aga nüüd, sünnipäeva lähenedes, olen aru saanud, kui palju toredaid kingitusi olen saanud. Näiteks väga head sõbrad ja lastelaagri lapsed ja vanemad tulid ning tegid lillepeenrad korda, see oli väga hea kingitus. Hiljuti käisin Kihnus, see oli väga hea kingitus. Väga suur kingitus on ka stipendiaatide näitus, mis Heimtalisse üles pandi ja siia terveks suveks jääb. Mõned on ka püsikingitused, mille üle võib ainult rõõmustada ja tänulik olla – muuseum elab väga hästi, muuseumi kogukond toimib väga hästi. 

Uuel aastal püüan ennast rohkem liigutada ja vormis olla ning kunstitööd teha – tahaksin maalida ja kavandeid teha. Kirjutamisega tahan nüüd natukene vahet pidada. 

Aitäh ja jõudu!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.