Album sündis koostöös produtsent Federico Ascariga. "See on kahtlemata meie kõige ambitsioonikam album – heliliselt kompleksne ja konseptuaalselt kaasahaarav ja mõtlevapanev," märkis bändi kitarrist Mikk Peetrimägi.

"Teadsime algusest peale, et tahame oma laulude kirjutamise protsessi proovile panna ja arendada," märkis kitarrist Indrek Ulp. "Just seda me ka tegime. Töötasime läbi peaaegu 40 demo ja jõudsime kümne väljavalitud lauluni."

Trummar Henri Kuusk tõi välja, et paljud laulud sündisid lihtsast rütmist või süntesaatori liinist, mitte kitarririfist, nagu bänd on varem harjunud tegema. "Katsetasime erinevaid stiile ja lähenemisviise ning avastasime laululoojatena palju uut territooriumi," märkis ta.

Lüüriliselt on album aga varasemast tumedama teemaga. "Kuigi on tõsi, et elame inimkonna ajaloo kõige jõukamal ajastul, on selged tõendid, et kui jätkame hoiatusmärkide ignoreerimist, mis on ilmsed kasvõi kliimamuutustes ja avalikus diskursuses, liigume katastroofi suunas," lausus vokalist Ian Karell.

"Võimulolijate järjekindel eitamine, et midagi tuleks teha, on vihaleajav ja murettekitav, eriti neile meist, kes soovivad, et maailm jääks tulevastele põlvkondadele turvaliseks ja elamiskõlblikuks. Kuigi tahame olla positiivsed ja lootusrikkad, näeme praegu ainult tumedat," rõhutas ta.

"See album on realiseerunud kasvu, valu, rõõmu ja põnevuse kaudu," lisas vokalist Karl Mesipuu. "Olen leidnud nii palju uusi viise, kuidas oma häält kasutada ja oma loomingulisust väljendada, et see album saaks ellu ärgata sellisel kujul, nagu see täna on."