Tartu Kammivabrikusse sisse astudes tunnen end kohe väga väiksena, tribüün on ehitatud täiesti lae alla välja, kõik toolid on täidetud, ruumi täidab ootusärev sumin. Silme ette kerkivad pildid neist üle võlli Ameerika superkirikutest, n-ö megachurch'idest, mis tuhandeid inimesi välkuvate tulede ja vilede, lendavate pastorite ja eepilise muusikaga massides lunastavad. Eestlase teatrilembust arvestades ei pruugi suveteater religiooni aseainest seejuures üldse kaugel asuda. Enne Maria Fausti juhatatava laivbändi avamängu kõlamist meenuvad veel need õnnetud, kes sissepääsu ees viimasest meeleheitest enda meisterdatud sildikestega seisid, kuhu oli peale kritseldatud "Ostan piletit". Kõik ei pääse kahjuks sellele tõotatud maale, Rahamaale, nagu nad seda kutsuvad. 

Just sinna tahab pääseda Annelinnast pärit Artur. "Kõiges on süüdi see, et ma olen vaesest perest pärit," kostub ta suust korduvalt – teda lükkab tagant meeletu kinnisidee olla rikas, edukas, rabeleda välja sellest kasinuse mülkast, ta on selle nimel kõigeks valmis. Läbi kodukoha tuttava satubki ta tööle Tallinnasse Taani panga Eesti filiaali välispanganduse osakonda. Järgneb heist-filmilik montaaž, mille käigus tutvutakse teiste osakonna töötajate ja tööpraktikatega – rahapesu, off-shore-pangandus, maksupettused jne. Kõik teavad, et tegeletakse raha pesemisega, aga kedagi ei huvita, see on töö osa.

Vaheajal muljetava publiku sees luusides torkasid kõrva vestlused, kus laval nähtuga suhestuti, tunnistati, et panganduses töötades isegi ei mõeldud sellistele asjadele nagu rahapesu, kuna see kõik pidavat nii loomulik olema. Rahal on pimestav jõud.

Ühel hetkel hakkab nii Arturil kui ka pangal endal kõik kiiva kiskuma, pinge kasvab pidevalt, välja töötatakse skeem skeemi järel. Artur satub üha enam kogu selle süsteemi pihtide vahele, ojadena voolavat viina ja valget ninaalust balansseerida tuleb eraeluga, aga samal ajal teevad kahtlased mehed ukse taga ähvardusi, finantsinspektsioon avaldab survet ja paranoia tõstab pead.

Niinemets näitab siin Arturit kehastades enda kõiki külgi, alates slapstick- huumorist tegelase siseilma oskusliku vaikiva väljendamiseni välja. Lisaks oli Niinemetsa õlul jutustaja roll, mis nõudis pidevat stseenidest sisse-välja hüppamist, remarke, toonivaheldust – seda on palju, kuid näitleja tuli sellega rabavalt toime.

Mõnusalt vürtsitatult ja lustiga mängis Taavi Teplenkov, kelle kanda jäid seekord väiksemad peamiselt koomilised tegelased, alates vene oligarhist edeva stilistini (slay). Karmo Nigula mängis aga peensusteni välja ühe õige nn finance bro tegelastüübi – ülbe ja tropist mehe, kes väliselt on hästi enesekindel, kuid seesmiselt täis ebakindlust, mida ta kompenseerib priiskava rahakasutusega.

Mööda ei saa (ja tegelikult pole isegi võimalik) vaadata veel ühest olulisest tegelasest, heliloojast Maria Faustist ja tema juhitud saatebändist, mis sekkub nii mõnelgi korral ka ise lavategevusse. Muusika on loomulikult ilmeksimatult faustilik, täis džässilikku kargust, kuid ka kergeid vimkasid, polkarütme, mis toetasid nii parajasti kõlavat lavakõnet kui ka lavalist liikumist. Vahel küll kippus muusika intensiivsus tegelaste dialoogi matma, võib vaid oletada, kas tahtlikult või mitte, helitausta sumbuvad sõnad tekitasid parajalt absurdse meeleolu.

Lavalisi liikumismustreid iseloomustas seejuures tihti keerlemine ja pöörlemine, kas siis näiteks kaamerasilma näol, mis Arturi ümber tiire tegi, väljendades sellega piiramisrõnga kokkutõmbumist, põgenemisteede vähenemist. Või siis terve suure ruumimooduli pöörlemine pangadirektori jalge all, mille ümber sebisid haldurid, et suurt raharatast käigus hoida. Või sootuks maani täis piduliste pulmamarss, mis aina tuure üles korjas, kuniks laua alla ära kukkus. Olenemata olukorrast käis ratas lõpuks alati teljelt maha, mis tähendas, et keegi jäi seadusesilmale vahele või oli lihtsalt liiga purjus, et edasi rabeleda.

"Rahamaa" on eriline ja muljet avaldav tehnilise teostuse poolest, milles on omavahel edukalt segatud teatri- ja filmikeelt – tulemuseks korralik hübriidtekst. Seejuures ei näe seesugust filmilikku kvaliteeti teatrilaval just tihti, kui üldse. Esimesest stseenist peale on õigel kohal kõik rakursid, valgus, kaamera liikumine, et võiks arvata, et tegu ongi filmiga. Need külmad toonid, mis ekraanilt vastu vaatasid, tekitasid täpselt sellise tunnetuse, mis seostub panganduse ja põhjamaiste krimiseriaalidega.

Vaataja ees avanes seega justkui kaks maailma. Ühelt poolt filmilik videomaailm või omamoodi stuudiopublikuga otsesaate salvestus, kus tehniliselt oli kõik nii hästi paika pandud, kõik stseenid jooksid omavahel kokku, luues täielikult kontinuaalse, kõikehõlmava teatrielamuse, isegi operaatorite tegutsemine laval oli omamoodi tants, mida oli põnev jälgida. Seega teisalt oligi samaaegselt tegu ühe suure ja huvitava behind the scenes kogemusega, kus kogu kupatust üleval hoidvad traagelniidid olid nähtaval.

Suures osas jooksis kõik äärmiselt õlitatult. Kui õige pisut norida, siis esimestes ridades istujatel oli kohati keeruline näha ekraanile kuvatavaid subtiitreid, kuna seda varjutasid tihti liikuvad lavakonstruktsioonid ja -moodulid. Taani keelt ei kõnele just eriti paljud ning nooremal põlvkonnal on ka vene keel pigem puudulik, mistõttu mõned infokillud võisid sõltuvalt istekohast vahel kaduma minna. 

Enamuse ajast oli videopildil domineerivam roll, mistõttu võis vaataja vahel sootuks unustada, et näitlejad ka päriselt laval on. Aga järgmisel hetkel toodi tähelepanu juba taas mängusaali, tuletati end meelde mõne suuremat laadi massilise liikumise või lavakujundusliku elemendiga, mis tähelepanu füüsilisele lavale koondas, olgu selleks kas pikk pulmalaud või rahustav meditatsioonisessioon.

Kogu intrigeeriva loo ja tehnilise tulevärgi juures integreeriti lavamaterjali sisse ka loengu stiilis kogu rahapesu teemat selgitavaid sektsioone. Esiteks, mis üldse on rahapesu ja kuidas see toimib, aga ka näiteks seda, kuidas see Eestis legaalne on jne. Need olid vajalikud hetked ja aitasid kogu finantsmaailma mõistetavamaks muuta ja ka võhikule lähemale tuua. Seejuures ei mõjunud selgitavad vahelausungid sugugi tehislikult või pingutatult, lavastuse jutustav stiil lõi selleks kohase aluse.

Autor Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jr on suutnud ära tabada teatud eestlaseks olemise essentsi, mis väljendubki pidevas rattas elamises, hullumeelses töökultuuris, enesehävituslikus alkoholismis, kuid tahaks öelda, et ka mingis talupoeglikus kavaluses, südikuses ja teatud sorti uhkuses: "Meie hoidsime Taani majandust pinnal, meile peaks Taani ausamba püstitama," kuulutatakse korduvalt.

Lõppeks on "Rahamaa" tehniliselt meisterlikult teostatud põnevuslavastus, mida kannab suurepärane ansamblimäng näitlejate ja ka kõigi lavataguste ja lavapealsete tugijõudude vahel. Küllaltki otsejooneline lugu esitatakse veenvalt ja suuremate hingetõmbepausideta pildist pilti ja stseenist stseeni.

Sulli lendab, viina voolab, pangandus on tehtud seksikaks, moraal on aknast välja visatud, materjalile lähenetakse ausalt, midagi eriliselt ilustamata. Kel on õnnestunud piletid "Rahamaa" väravatest läbipääsemiseks muretseda, saavad show'd täie raha eest.