Hendrik Toompere jr: "Rahamaas" on palju eestlastele iseloomulikku
6. juunil esietendub Tartu Kammivabrikus Eesti Draamateatri suurprojekt "Rahamaa". Lavastaja Hendrik Toompere jr sõnul tuleb lavastusest palju välja eestlaste, meie riigi ja lähiajaloo iseloomulikke jooni.
Uuslavastus põhineb Eesti pankades toimunud rahapesuskandaalidel ja sünnib Eesti-Taani koostöös. 2017. aastal lahvatasid Eestis kolossaalsed rahapesuskandaalid, millest üht nimetatakse seniajani maailma suurimaks rahapesujuhtumiks. Läbi siin tegutsevate pankade liikus läände miljardeid, mõnedel andmetel isegi sadu miljardeid kahtlast päritolu raha. Selle raha eest saaks maksta kõigile eestlastele riigi keskmist palka – 15 aastat järjest.
Näidendi autor Mehis Pihla otsustas uuriva ajakirjanduse asemel suunata teema teatrisse, sest peab lugu väga teatraalseks. "Seal on väga selge moraal, seal on väga suured pinged, seal on väga pingelised inimesed suhted. Selles mõttes on ta väga hea teatri, filmi või mis iganes kunsti materjal. Loo mõttes on ta lihtsalt üks põnev lugu," selgitas Pihla, kes sai kirjutamisimpulsi enda uudishimust.
"Ma tahtsin väga teada, mis Eesti pankades toimus, et selline suur skandaal lahvatada sai. Kui me räägime 200 miljardist, siis see mastaap on nii suur, et ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Hakkasin lugema, rääkima inimestega, ammutama materjali ja tegelikult on sellest ka tohutult palju avaldatud," rääkis näitekirjanik.
Kuigi teemat oli laialt kajastatud, siis Pihla leidis, et rahapesu kui teema kauguse ja igavuse tõttu, ei olnud see väga palju lugejaid saanud. "See, mis seal tegelikult all on, on väga-väga põnev," tõdes Pihla.
Kui Pihla looga lavastaja Hendrik Toompere jutule tuli, siis hämmastas teda loo mastaapsus. "Siis me hakkasime vaikselt arutama, mis tüüpi see lugu on ja, nagu ikka, on kõige huvitavam see inimene seal sees. Ükskõik, mis suured protsessid ühiskonnas ka ei toimuks, siis just draama indiviidi ümber, tema õiged ja valed otsused, kannatused on kõige põnevamad. Sellest me oleme ka lähtunud," selgitas lavastaja, kelle jaoks oli oluline, et keskkond, muusika ja produktsioon oleksid samuti mastaapsed.
"Selles loos on palju eestlastele, meie riigile, ajaloole ja lähiajaloole iseloomulikku. Eks me oleme siin kahe maailma piiril. Ühel pool hullumeelne Venemaa, teiselpool heaolu ja Lääs. Ja siis meie, kes siirdume Nõukogude Liidust Lääne poole. See loob huvitava pingevälja, milles hakkama saada ning millega kaasneb vaesus, millest välja ronida, ja sellest tulenevad valikud," selgitas Toompere.
Lavastuse helilooja Maria Faust nõustus, et ka talle pakkus kõige rohkem muusika kirjutamiseks pinget inimene. "Mina armastan kirjutada muusikat inimesest ja seitsmest surmapatust. See tundus täiesti loogiline jätk minu muusikalisele teekonnale, /.../ aga ma ei teadnud, et ma ise ka laval olen. See oli väike üllatusmoment. Mõtlesin, et teen asja ära ja siis lähen jälle pilli mängima," naeris Faust.
Fausti sõnul on see esimene kord, kui ta sellisel moel teatriga koostööd teeb, sest tavaliselt kutsuvad teatrid teda pigem improviseerima. "Ma ei tunne, et minu muusika on teile ainult pakendiks tellitud, see on ikkagi osa sellest," lootis Faust ja selle väitega nõustus Toompere, kes leidis, et muidu maiselt müttavale loole lisab Fausti muusika vertikaali.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Delta", intervjueeris Miina Pärn