"Ma elan majas, mille seinale on kirjutatud "Rita on lita"," on P. I. Filimonovi uue romaani "Alicante" avalause. Küsimus pole selles, kes on Rita ja kus on siis Alicante, pigem on asi alguses. Sellest lausest võib minna edasi kuhu iganes, tühja lehe täiuslikkuse lukk on murtud ja kui juba alguslause paigas, tuleb edaspidine peaaegu et automaatrežiimil. Poeetilisemalt lähenedes võib ka öelda, et avalause on esimene valguskiir settinud sõnumiga laekast, mille avab kirjaniku meisterlik sõnastusoskus.

"Alicante" on P. I. Filimonovi kuues romaan ja see tähendab ka teatud lihvituse astet. Seda enam, et tegemist on nii-öelda loop-romaaniga, kus romaani algus- ja lõpusõnad on samad. Põnevaks läheb asi siis, kui vaadata teose ajalist struktuuri – minategelane jutustab kirjanduslikus olevikus, põimides sellesse kõrvalepõikeid minevikku, et paremini seletada olukorda, kuhu ta on jõudnud. Arvestada tuleb sellega, et tegemist on stand-up-koomikuga, kes püüab räägitava jutuga iseennast väljapääsmatust olukorrast päästa ning tema eesmärk ongi lõppu edasi lükata.

Lugu justkui kirjutaks end ise, romaani aeg muutub venivaks, aga hoiab lugejat enda küljes humoorika lähenemise ja keelekäsitluse ning köitva süžeega. Me tahame ju teada, mis minajutustajast saab. Lugeja ongi tunnistajaks ühele etteastele, eluloole. Sealjuures on ta aga ka kohtunik, otsustaja. Tema võimuses on raamat sulgeda ja kõrvale heita, lugu katkestada, mis tähendaks gladiaatorite areenil märki pöial allapoole, või lugemist jätkata, elades minategelase le kaasa ja tundes ära kokkupuutepunkte iseenda läbielamistega.

P. I. Filimonovi romaanide maailm laotub 21. sajandi Eesti argipäevale läbipaistva tekina, moodustades maagilis-realistliku paralleelreaalsuse. Selles on oma koht Armeenia maffial, femme fatal'idel, "kelle ümber tiirutavad vinnilised noormehed ähmase lootusega millelegi, millest nad ise ka aru ei saa" ("Alicante" lk 82), köögiromantikal, garaažidel ja öölokaalidel. Filimonovi aegruum oleks justkui käegahaaratavalt tuttav, kuid sarnaselt Viktor Peleveni lugudega tekib sinna mingi müstilisem psühhedeelset laadi mõõde, mis argikursilt kõrvale viib. Näiteks võib tuua maa-aluse salavõrgustiku "Asünkroonujumisest" (Tuum, 2019) või kronosilmuse "Laulis, kuni kõik lõppes" (Varrak, 2016).

P. I. Filimonovi kangelased on justkui ajatud ja kohatud – ümbritsev äratab neis kummastust ning sellest distantseeritusest tingitud heatahtlik iroonia aitabki näha tavalist teise nurga alt, võib-olla isegi argist pühitseda. Selles pühitsuses on elutervet absurditunnetust, mis on aidanud elada läbi pikkade nõukogude aastate ja aitab ka edaspidi igasugusest bürokraatiast või kivinenud maailmavaadetest läbi. Peamine on siinjuures oskus seda kirjalikult edasi anda. P. I. Filimonovi stiil on Ingrid Velbaum-Staubi tõlkes meeldivalt tajutav, võimaldades isegi uusi tähendusi – näiteks tõsine inimene omab vene keeleruumis veidi teistsugust tähendusvälja kui pelk vastand humoorikale. Romaani kontekstis kannab see sõnapaar mõlemat rolli, nihestades seda tähendust vastavalt lugeja ettevalmistusele või soovile.

"Alicante" esitlusel ütles autor, et on kirjutades teadlik tõlkimisega kaasnevatest tähenduse liikumisest. Seega on kahe keele- ja kultuuriruumi keelemäng tema romaanidesse sisse kirjutatud. 

Igal juhul mõjub "Alicante" kui taaskohtumine vana sõbraga, kellest tükil ajal midagi kuulnud pole ja kelle lugusid nüüd huviga kuulama asud. Ehkki "Alicante" on traagiline lugu, mõjub see lugedes üpris koomiliselt, seega pole välistatud spontaansed naerupurtsatused, mis märgivad nii ühisosade kinnistumist kui ka seda, et jutustus läheb lugejale korda. Ja Rita on ka sümpaatne. Tegelikult.