Eesti konkurentsitult kiidetuim vokaalansambel Estonian Voices sai sel kevadel valmis oma kolmanda kauamängiva "Kallimale". Kui kuuiku debüüt "Ole hea" ilmus 2014. ja teine album "Taat läks lolliks" 2018. aastal, siis kolmandat tuli õige pikalt oodata. Mida kõike võis elu ansambli liikmetega vahepealsete aastate jooksul teha, kajab see kauamängival vastu mingi täiesti uue võnkena.

Heleda ja samas elukogenuma pilguga antakse igale loole ja kogu albumile tervikuna mingi tohutu võlu. Ka aastate ja kasvamise käigus kogunenud kihid ei ole siiski muinasjuttu nende kõlapildist suutnud välja suruda.

Kuigi Estonian Voicesi eestvedaja ja lugude põhiautor on Kadri Voorand, hingab see kuuik nagu üks inimene. Vaikused, mis kannavad. Paisutused, mis tõstavad endaga kaasa ka kuulaja rinnakorvi. Loomulikkus. Lihtsus. Liigutavus. Harmoonia ja seadete selgus. Vähesega ütlemise jõud. Selle albumi igas loos on mingi õhkõrn elevus või igatsus, mis kannab kaasa.

Orgaaniliselt kakskeelne album viib meid läbi rõõmsate ning sageli popimaiguliste ja meloodiliste maastike, kordab hooti juba tõestatud oskust olla osav pärimuse tõlgendaja, põimib oma kõlapilti näpuotsaga isegi maailmamuusikat, aga eelkõige suskab õrnalt ribide vahele ja tuletab meelde ehtinimliku igatsuse inimestevahelise tundepuute järele.

Kuigi jääb mulje, et mänguline rahvaviisi taaselustus "Kallimale, kallimale" on justkui andnud kauamängivale nime, on see samas märgiline pealkiri, pannes meid küsima, kes on meile kallid ja kuidas võiks nende juurde sagedamini jõuda.