24. veebruaril 2022 muutus kurjus konkreetseks. Andres Noormets, kes sel päeval viibis Tai Kuningriigis, jäädvustab oma lühikuuldemängus "1 päev/1000 aastat" (Raadioteater, 2023) momendi, mil ta loeb telefonist uudist sõja algusest Ukrainas:

paari hetkega möödub silme eest

tuhandeid päevi ja aastaid

 mul on tunne

 et ma kukun

 kuristikku

Teatriski tunnetame seda kuristikku, kogeme kurjuse peegeldusi kahel viimasel aastal kindlasti rohkem ja valusamalt kui varem. Antiiktragöödiast lähiajaloo mõtestamiseni, klassikatõlgendusest vahetuma sõjakroonikani. Isegi (näiliselt?) muretut komöödiat mängides ja vaadates, meelelahutusest teadlikuna, ei katke kestev olevik. Iga etendus toimub siin ja praegu, seega mõjutab ümbritsev tegelikkus näitleja ja publiku kohtumist alati.

Andres Noormetsa lavastused pärast 24. veebruari 2022: Tšehhovi "Kirsiaed" Ugalas, Tracy Lettsi "Linda Vista" Endlas, Martin Alguse/Noormetsa kuuldemäng "The Lion" ("Lõvi") BBCs, Shakespeare'i/Noormetsa "Lear" Tallinna Linnateatris. Ugala mängukavas püsib publikumenukina Andrew Bowelli "Surmkindlad asjad siin elus" (2019). Vanemuises jõudis viimase mängukorrani Ferdinand von Schirachi kohtudraama "Terror". Võrreldes esietendusega sügisel 2021 oli "Terrori" viimane etendus 2. mail 2024 pinevam, publiku osaks jääv otsus "süüdi või süütu" eetiliselt veelgi keerukam, osatäitjad aga sedavõrd keskendunud ja kohtuprotsessi teenistuses, et absoluutselt veenvalt kõlas Eesistuja (Merle Jääger) väide: "Loomulikult ei kanna me siin näidendit ette, lõppude lõpuks pole me ju näitlejad."

13. aprillil 2024 esietendus Ugalas "Süsteem", autor Ben Lewis. BBC kuueosalise järjekuuldemängu teksti on lavastaja Noormets veidi kohandanud ja tihendanud, lisanud mõne teravmeelse nükke ja koduse kõlaga nime. Olen lavastust näinud kolm korda. Esimene kord ei tuleks nagu arvesse, kuna nägin läbimängu, ometi oli kaasakiskuv esmamulje abiks trilleri sisukäänakute taipamisel, pusletükkide kokkupanekul. Tänu sellele sain 22. aprilli külalisetendusel Kumu auditooriumis keskenduda raju energiaga laetud ansamblimängule ja märgata uusi detaile. Saalis oli palju noori, kelle reaktsioonides oli kuuldav elevus. Kolmas vaatamine koduteatris, Ugala väikeses saalis 4. mail, oli kõige terviklikum elamus. Publik jälgis haudvaikse tähelepanuga, alles teise vaatuse lõpupoole kostis paar pinget lõdvendavat naeruiili. Pärast vaatamist kuulasin ka BBC raadioseriaali: laitmatult professionaalne, ent süžeed teades igavam kui teatrilavastus.

Saatesõnas "Süsteemile" tõdeb lavastaja: "See räägib õrnusest südames ja kuristikest teadvuses." Taas märksõna "kuristik". Osavalt komponeeritud põnevusdraama teljeks on salastatud organisatsioon Süsteem, kus manipuleeritakse noorte meestega. Laval, täpsemalt ekraanil, nendib teadlane dr Karl Hasser (Andres Noormets): "Kuna noored mehed ei karda riske, siis te võite panna nad tegema peaaegu kõike."

"Süsteemi" konspiratiivne grupeering tuletab meelde Dostojevski romaani "Sortsid", aga polegi vaja nii kaugele minna, masendavalt haakub lavalugu hiljutiste uudistega Eesti neonatsidest, kes värbavad 10–12-aastaseid poisse. Ugala teater soovitabki "Süsteemi" alates 12. eluaastast, noortele võiks karm lugu toimida hoiatusena, miks mitte lausa koolitusena.

Tõsi, peategelane Jan on 27-aastane ja "Süsteemi" adressaat avaram kui üksnes noor publik. Süžee tasandil on tegu põnevust kruviva, mitme puändiga manipulatsioonimehhanismide paljastamisega, millega kaasneb psühholoogiline sissevaade inimhinge. Noormetsa lavastus keskendub tegelaste sisemaailmale põhjalikumalt kui kuuldemäng.

Rohkem on tehtud noorte tegelastega lavalugusid kiusamisest virtuaalmaailmas; "Süsteemis" pole see peamine, kuigi oma roll on arvuti kaudu jälgimisel-mõjutamisel ja sotsiaalmeedial. Kõlama jääb pärismaailmas elamise ja suhtlemise asendamatus.

Ülesehituselt sarnaneb "Süsteem" seiklusfilmiga, repliikides viidatakse kerge irooniaga Tarantinole ja Nolanile. Esmamuljes tundus kuhjuvate sündmuste action-filmilik kirjeldus isegi ebareaalne, hiljem enam mitte. Usutavus oleneb suuresti Maia (Marika Palm) loo vahendamise ehtsusest, hasardist, spontaansest vaprusest.

Raadioteatri, antud juhul siis nähtavaks mängitud kuuldemängu, muudab vaimustavaks piirideta kujutlusvõime äratamine ja usaldamine. Sõna ja helide vägi. Noorele vaatajale on see korralik keskendumis- ja kuulamisoskuse treening. Ent lavastus on ülimalt dünaamiline, näitlejate mäng äge, nõuab nii füüsilist kui vaimset võhma, kolm tundi möödub kui silmapilk. Uudis, et "Süsteemist" tehakse BBCs ka teleseriaal, muudab mu pigem skeptiliseks. Et vägivalla naturalistlikust, silmaga nähtavast kujutamisest hoopis mõjusam on tinglikkus, kinnitavad praeguse teatripildi sündmuslavastused: Tanel Jonase "Meie klass" Ugalas ja Laura Jaanholdi "Kurjus" Endlas. Võrreldav on "Kurjuse" ja "Süsteemi" kirjelduste sugestiivsus.

Algmaterjaliks on kuuldemäng, aga sellest ei järeldu, et "Süsteem" oleks kinnisilmi kuulatav. Nüansid näitlejate mängus, pilgud ja kehakeel, hoogsad misanstseenid on liiga põnevad, ei jäta mahti silmi sulgeda. Nagu ka tegevuspaiku ja meeleolu hoobilt teisendav valguskujundus (Villu Konrad). Muide, valgusemäng ja tervikpilt on parajalt distantsilt vaadates paeluvam kui esiridades, samamoodi ka lavastuses "Lear". Helimaastikud väga ei domineeri, ehkki muusika on Noormetsal ikkagi oluline. Kaklust kirjeldades võimendab kaja käelöögid vastu lavapoodiumi valusvaljuks. Kui perekonna must lammas Jan oma ema ja võõrasisa pulma-aastapäeva peol kontvõõrana raevuhoos šampanjapudeli lõhub ja pageb, jääb kildude kõlin rütmistatud kordusena kuulmetesse kummitama. Laval on raadioteatri salvestusele omased stuudiomikrofonid, mis markeerivad telefoni, kõne katkestab peopesalöök vastu mikrofoni. Mängus on ka päris nutitelefon, mis seostub eelkõige Maiaga, kes väljaspool Süsteemi püüab oma venda Jani aidata ja kaitsta.

Lavapoodiumi kasutab Noormets väikese saali lavastustes universaalse tegevuspaigana alates Martin Alguse "Janust" (Endla 2008), leidlikult detaile varieerides. "Süsteemi" hall poodium mõjub lohutu ja kodutuna, samas vähendatud mõõtmetega rokk-kontserdi lavana, mis haakub värvatud noori mehi peibutava elumuutusega, igatsusega olla oma loo staar. Lavasõrestiku ehk valgustellingute küljes rippudes sooritavad Süsteemi liikmed muljetavaldavaid füüsilisi harjutusi. Olustikust lahti ütlemine võimaldab tegevuspaiku sekundiga muuta, see loob ühisosa kuuldemänguga. Rekvisiite praktiliselt ei ole, üksnes paar määrava või saatusliku tähtsusega asja, nagu punane plekk-karp ja sätendav mälupulk. Kostüümikunstnik Maarja Viiding kujutab Süsteemi liikmeid silmapaistmatute ja anonüümsetena, sarkastilise värvilaiguna eristuvad vaid Maia isa (Tanel Ingi) roosa särk ja punased trennidressid, nagu ka Ingi teise rolli, uurija Tamme, beež riietus.

Peategelane, kelle saatust kasvava kaasaelamisega jälgime, on Jan. Rait Õunapuu näitlejateel on see roll oluline, maksimaalselt pingestatud. Jani siseheitlus, rohmakas tundlikkus on loetav ta silmist, häälekõlast, füüsisest. Meelde jääb valguskujundusega võimendatud viiv, mil Jan avastab turvakaamera lõksu: pikk noor mees tardub otsekui ebareaalses stoppkaadris, hallika varjuna, silmades valvsus ja hirm.

Jani üritab Süsteemiga seotud sekelduste puntrast päästa tema õde Maia, kes esialgu ei taipa, mis jamasse vanem vend jälle on sattunud, kuid asub ometi kartmatult tegutsema. Jani ja Maia tegevusliinid kulgevad paralleelselt, aga teineteise poole püüeldes, nende ühtehoidmine, perekondlik kuuluvustunne ongi kõige tähtsam, eluterve vastukaal Süsteemi survele.

Jan ja tema kamraad Süsteemis, Koiott (Alden Kirss) on koosmõjus sedavõrd erksad ja hoogsad, et suudavad kahekesi edasi anda kogu liikmeskonna dünaamika, pingevälja eufooriast meeleheiteni. Nii Jan kui Koiott kahtlevad Süsteemis, erinevatel ajahetkedel. Koiott kaalutleb intellektuaalsemalt, Jani umbusk on vaistlik. Alden Kirss mängib Koioti, kelle pärisnimi on Rene, sümpaatseks. Rene nutikus arvutite maailmas lisab talle eraku kerget autismi; näitleja sarmikus aga toonitab tegelaskuju madalat enesehinnangut, mis loobki pinnase temaga manipuleerimiseks.

Oluline isik on poisse allutav boss Aleks ehk Draakon (Martin Milli stiilne, hiiliva olekuga roll), kelle tegutsemise motiivid selginevad ajapikku. Kõnekas on koolivendade ja kunagiste sõprade Jani ja Aleksi kohtumine ööklubis, ilmekalt vastandlik kummagi kehakeel, kogu olek. Aleksi tantsuliigutustes ilmneb rauge üleolek, häirimatu, kummatigi veidi (üle)rõhutatud enesekindlus; Jan jääb kähku purju, lobiseb mõõdutundetult, Aleksi muutumisest lihtsameelselt rabatud.

Janis on ebastabiilsust, eneseõigustuse rabedust. Puudutav stseen on Jani kaklus Koiotiga — reaalseid kaklusi näeb laval vähe, seetõttu on need mõjusad. Jan ei tahaks üldse kakelda ega ole loomult vägivaldne, tõrgub, kuni kaotab enesekontrolli, muutub Koiotti kägistades metsikuks. Siin elustub minevik, saame aru, mismoodi Janil koolipoisina oma õe kaitseks välja astudes silme eest mustaks läks. Hiljem kordub sarnane kägistamine nagu peeglis, kui Jani võõrasisa poisi seljatab. Võõrasisa Heinzi mängib Tanel Ingi napilt, piisavalt lodeva ja silmakirjatseva tüübina, ainuüksi põlgus, kui mees maas lamavat Jani jalaga lööb, paljastab tema mölakluse.

Süsteemi tasandites, mis tuleb läbida, on kindel koht alandamisel, reetmine toob kaasa karistuse, mis võib olla julm, kuni sandistamiseni. Esimene tasand "Võta alasti!" on šokk nii Janile kui publikule — kui saal äkitselt valgeks tehakse, saavad meist hoobilt Süsteemi (kaas)osalised. Nagu vastukaaluks esimese tasandi häbitundele lahvatab hiljem, kolmandal tasandil "Välitööd", maskuliinne joovastus, Jani ja Koioti terve keha ja vaimu "loomastumine", naudingule andumise pöörane õhin.

Üks refräänlause, mida Aleks kordab Jani ja küllap teisigi töödeldes: sul pole midagi kaotada. Jani isa tegi enesetapu, kui poeg oli väike. Jani ja Maia ema jääb lavataguseks tegelaseks, kellest ainult räägitakse. Tõik, et ema pojaga ei suhtle, toonitab Jani kasuisa vilumust oma peret kontrolli all hoida.

Aga Jani ja tema (pool)õe Maia lähedusest, perekonnatundest Süsteem jagu ei saa. Maia on mitmekihilisem tegelane kui pealispinnal näi(ta)b; Marika Palmi roll on tekstimahukas, tema lavaelus peitub võimalusi lisada veelgi peeneid teeskluse variatsioone, vahelduvaid intonatsioone, emotsioonide virvarri. Jan seevastu ei oska ega suuda teeselda, teeb lolle vigu, jäädes südamepõhjas õiglaseks. Mustvalgel ekraanil on üks tegelane erandlikult värviline: Jani tüdruk Christin, keda Gerda Sülla kujutab just paraja naiivsusega. Selle suhte ohverdab Jan kuulekalt, ehkki kahetsusega Süsteemile.

Kui Jan pärast esimest Süsteemist pagemist naaseb, karistatakse teda suhteliselt leebelt, aga vastikult — pimedusega. Tõmmatakse kott pähe ja tõugatakse lavapoodiumi alla, tekib kujutlus rõskest keldrist. Enne on Koiott öelnud ettekirjutatud sõnad: "Me peame olema kindlad, et sa usaldad meid." Heitunud Jan karjub pimedusest: "Ma ju usaldan…" See usalduse mõiste moonutamine jääb teemana kandma, et virguda mälus lavastuse lõpuhetkel.

Martin Milli Aleks näitab oma tõelist palet alles viimases monoloogis, koolikiusamise teema on loogiline ja siiski ootamatu, ehmatav. Aleks jutustab väikesest paksust poisist, kes ta kord oli, kõrvalpilguga ja tema-vormis. Aleksi unelm "Aga mis siis, kui tal oleks oma armee…" kandub tähenduslikult meie oleviku kuristikuni. Kus on, kus on kurja kodu…

"Süsteemis" on üks superroll. Seda kirjeldab Jan niimoodi: "Me vaatame päranisilmi seda meest ekraanil — ta on meie kangelane mustas T-särgis, kes teab kõike. Ta on Kaur Lõvi. Ta on selle enesearengu programmi looja, millega me kõik ühinenud oleme — ta on Süsteemi looja ja arhitekt." Kaur nagu lind ja Lõvi nagu loomade kuningas — selline nimi on Noormetsa krutski, vallatlev viide kuuldemängule "Lõvi". Meelis Rämmeld on Kaur Lõvi rolli hiilgav valik. Tema videopöördumised lummavad. Rämmeldi madal hääletämber hüpnotiseerib, muigav kiusatus on võrrelda teda Kašpirovskiga, kui veel mäletatakse tolle psühhoterapeudi teleseansse 1990-ndatel. Kaur Lõvi kõnerütm, iga lause ja paus on väljapeetud, hoolikalt timmitud. Tema trumbiks on ka välimus, lihtsalt üks isikupäratu habemik mustvalgel ekraanil. "See on üks neist nägudest, mis tundub kõigile tuttav," mainib Koiott. Karismaatiline ilmetus! Jube täpselt on kalkuleeritud langetatud pilk, vaid harvadel hetkedel tõstab Lõvi silmad. Iseäranis vaimuka hüüumärgi aga lisab sürpriispersoon nimega Lauris Karu — Rämmeldi häälel telefonis on täiesti teine kõlavärv, logisevas kõnerütmis mõnulev laokil bravuur.

Muide, Maia viide meie kodumaisele seriaalile, kus kolm õde arveid klaarivad, muutub korraks topelthumoorikaks, sest kui Maia politseinik Tammele kõik oma avastused Süsteemi kohta välja laob, meenub Tanel Ingi osalemine seriaalis "Pilvede all"! Tore on jälgida, mismoodi Ingi uurijana vaikib. Maia närvlik jutuvool muutub aina absurdsemaks; politseiniku vaatepunktist tundubki sõnalaviin jabur, aga kuulaja neutraalsusest pole võimalik midagi välja lugeda. Ometi taipame Maiaga samastudes, et uurija Tamme ei maksa usaldada, tema ei aita Jani kuidagi, vastupidi.

Noormetsa lavastuste üks läbiv sõnum on, et meie ainus toimiv kaitse, ainus lootus kuristiku serval tasakaalu hoida on lähedased inimesed. Lavastuses "Stockmannid" (Ugala, 2010) seab Noormets Ibseni nimitegelase väitest "Kõige tugevam mees maailmas on see, kes on kõige üksikum" ülemaks perekonna. "Surmkindlad asjad siin elus" keskendub pere ühtehoidmisele ja laialilagunemisele, aga isegi lagunedes jääb miski alles. Lõpuks vaevad (sõnast "vaagima") nii komöödia "Linda Vista" kui tragöödia "Lear", kumbki omal kombel ja omas žanris, perekonnatu pidetust, isikliku turvavõrgu rebenemist. Õe ja venna läheduse teema kumas läbi ka "Kirsiaias", Mari-Liis Lille (Ranevskaja) ja Aarne Soro (Gajev) nukra huumoriga partnerluses. Perekonnateema variatsioonidele Andres Noormetsa loomingus võiks pühendada süsteemse uurimuse.

"Süsteem" lõpeb Jani sõnadega: "Pimedus tuleb tuppa. Seal pole mingeid tasemeid ega tasandeid, seal pole mingeid reegleid, seal pole meie teekonna kaarti…" Lava ongi sellal pimenenud. Vaikuseviivul enne aplausi, kui valgus naaseb, lebavad Jan ja Maia põrandal. See ei tähista kakluses alistumist ega lamava kiskja eufooriat nagu kuttidel Süsteemi tasanditel. See on puhkehetk. Õnnelikust lõpust on asi kaugel, tulevik on tume, maailm karm paik. Aga siin ja praegu on vend ja õde koos. Ja meie teatrisaalis oleme koos nendega. Hingetõmbehetk halastavas, looduslikus, loomulikus pimeduses. Olgu see hetk kui tahes üürike, aga korrakski on see lohutav. Olevikku päriselt usaldav.