Kati ja Erik Simpson, kes on Eesti teatrit juba seitse aastat Brüsselisse toonud rõõmustavad, et "Sünnipäevaküünlad" oli justkui kolme erineva "saja" tähistamine.

"Meil ei olnud see üldse planeeritud, et meie sajas etendus on ka Andrese sajas lavastus ja selle nimi on "Sünnipäevaküünlad". Järelikult on kõik hästi," sõnasid nad.

Peategelane Ernestine elab teatripubliku ees läbi sada aastat oma elust.

"Mina olen Kenneth, kes sai seitsmeaastaseks ja siis sai seitsmeaastaseks ka Ernestine. Ma nägin teda köögi aknast ja armusin temasse. Ta puhus küünlaid ära sünnipäevatordilt," sõnas näitleja Arne Saro.

"Nüüd need sünnipäevad jätkuvad ja jätkuvad," sõnas Ernestine osatäitja Klaudia Tiitsmaa.

Teatrirahvas ütles, et Belgias võetakse neid vastu soojalt.

"See on kindlasti teistmoodi ja natuke lahe on omadele mängida igalpool, kus nad on üle maailma," lausus Tiitsmaa.

Lavastaja Andres Noormetsa sõnul ei läinud trupp päris võõra publiku juurde.

"Me läheme välismaale oma publiku juurde ja ühe kõige parema publiku juurde üldse Euroopas ja maailmas. Siin ei jää ükski nali ega teksti finess üleskorjamata. See on suurepärane sellele publikule mängida, alati," sõnas Noormets.

"Mina ikkagi üritan kõik ära vaadata, mida siia tuuakse, sest kui tuuakse ikka nii lähedale koju kätte, siis see on superluks," ütles teatrikülastaja Aet.

"See on ikkagi killuke kodu, mida Belgia teatrist ei saa," lisas temaga kaasas olnud Naija.

Teatrikülastaja ja eesti keele õpetaja Edward Kessi sõnul on tema jaoks elementaarne, et kui kohalik Eesti selts teatri linna toob, siis läheb ta seda ka vaatama. Sama ütleb Kess oma õpilastele.

"Nüüd on teater, nüüd tuleb tulla ja tekitada neile seda kultuuritarbimise harjumust ja ka seda Eesti teatri harjumust," sõnas ta.

Simpsonid meenutavad, et kõik algas teatrinäljast. Vaid suvel ja jõuludel kodumaal olles jääks muidu paljud head tükid nägemata.

"See on selline hobi eks ole ja me kahekesi teeme asja, mida normaalses maailmas teeks kuus, kaheksa või kümme inimest," ütles Erik Simpson.

Erik lööb kiirelt näpudel kokku, et selleks, et ots otsaga kokku tuleks peavad iga kord pea pooled Brüsseli eestlastest kohale tulema. Belgias näeb seega Eesti teatrit tänu teatrirahva ja publiku sügavale vastastikusele armastusele.