Suveteatri hooaeg hakkab otsa saama. Näha jõudsin alla kahekümne suvelavastuse. Üks oluline vaatamine on veel ees: Eesti Draamateatri "Üks helevalge tuvi". Festivalid jäid vahele…

Suuresti oleneb suveteatri mängupaikadesse jõudmine headest kaasteelistest, keegi ju peab hoidma autorooli. Korduva vaatamisega on suvel keerulisem, kaks korda õnnestus mul näha üksnes kolme suvelavastust, selle võimaluse eest olen tänulik.

Muidugi oleks tahtnud rohkem, ennekõike nii mõnegi näitleja rollivaatlusele mõeldes. Näiteks Alo Kõrve George'i osa Andrus Vaariku lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?" ainsa korraga "ära" ei vaata. Ootamatud – või hoopis oodatud! – näitlejate kohtumised ja partnerlused, mida talvehooajas ei kohta, on tingimata suveteatri pärisosa.

Mu üsna kõhnuke ja veel liialt vahetu kokkuvõte ütleb, et paarikümne teatriõhtu seas oli vast poolteist päris-pettumust. Ja las nemad olla. Kuidas aga mõõta elamust? Eks ikka läbitunnetatud ja üldistava ajapeegelduse koosmõjus isikliku puudutusega. Nimetan selle ühisosaga suvelavastusi, nägemise järjekorras.

Pärnu Suveteatri "Võrratu maailm", lavastaja Tiit Palu, osades Guido Kangur, Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. See, mismoodi ridade vahel, sõnade taga, musikaalsetes pausides hoitakse meie habrast olevikku kui udusulge peopesal…

Eili Neuhausi lavastus "Öö õigus" Alatskivil, Toomas Suumani näitemängust "Viimase öö õigus". Mõjuv aja ja eestluse peegeldus, oma kujundlikkuses valusnaljakas ja lõikavalt aus.

Carlo Goldoni "Kahe isanda teener", lavastaja Sander Pukk, Kuressaare Teater. Siret Campbelli ja Sander Puki nutikas dramatiseering, näitetrupi vahva mängutuju. Siinmail haruldase commedia dell'arte kaudu õnnestus vabalt ja vallatult avardada naerutava žanri piire.

Slawomir Mrožeki "Võluöö ulgumerel" Esna mõisas, lavastaja Kristjan Üksküla. Teise vaatuse finaal annab satiir-sarkastilisele näidendile "Ulgumerel" igavikulise mõõtme. Ilma selleta inimhingeke kalestuks või kärbuks.

Ja eelmainituga tabamatus hingesuguluses Viktor Ullmanni ooper "Atlantise keiser", lavastaja Peeter Jalakas, muusikajuht Kaspar Mänd, Von Krahli Teatri ja Rahvusooper Estonia koostöö. Ainsa nägemise põhjal ei oska või koguni ei raatsi sõnastada, kuidas puudutas surma ja surelikkuse mõtestamine. Kumisema jääb kaks inimlikkuse mõõdet: väärikus ja halastus.

Loodan, et näitlejad on tahtnud ja suutnud suvel ka puhata. Igatahes Vanemuise teatri 155. hooaja avafestivali raames toimunud draamanäitlejate kontsert "Draama laulab" 24. augustil kujunes rõõmsaks ja usaldusväärseks proloogiks sügis- ja talvehooajale.

Linda Porkaneni lavastatud kontserti läbis näitlejapõlvkondade teema. Üks vaimukamaid etteasteid sündis, kui Vanemuise draamatrupi uustulnukad 31. lennust, Kristin Prits ja Rasmus Vendel, "kogemata" kohtusid Aivar Tommingase ja Hannes Kaljujärvega, kes vastavalt oma rollidele Neil Simoni "Päikesepoistes" etendasid optimismi ja pessimismi noorte kolleegide kui "hauakaevajate" suhtes… Kusjuures, üsnagi varsti pool sajandit teatris olnud meistrite kõrgvorm on kadestamisväärne!

Teater on kokkusaamise paik. Omavahel ja iseendaga.

PS. Aga tore on sõnastada ka niipidi: kui merre ujuma-suplema jõuad rohkem kordi kui teatrisse, siis on su suvi korda läinud. Tänavu nii ongi!