Piret Jaaksi "Öökuninganna" (2015) kingib suurrolli pea- ehk nimiosatäitjale, üksiti loob põneva peibutusvõttestikuga duellmängu kahele näitlejale. Puändina ilmub kolmaski, oma saladusega tegelane.

Kuidagimoodi on mul "Öökuninganna" varasemad lavastused nägemata jäänud, Jaanus Nuutre tõlgendust saan võrrelda vaid algtekstiga. Üksjagu on teater Nuutrumi versioonis tehtud kärpeid, näiteks välja jäetud niisugune läbiv olmeline detail nagu jukerdav veekraan. Kui lugesin Jaaksi näidendi algust, ilmutas end veidi üllatav paralleel: meenus Enn Vetemaa komöödia "Püha Susanna ehk Meistrite kool", kus elegantne vana kooli daam trumpab peenelt üle remondimehed, kel plaanis rikas leskproua paljaks röövida. Pole aimugi, kas Jaaks on kirjutades sellisele seosele üldse mõelnud. Mõistagi on näidendid ja peategelased erinevad, kummatigi äratas ka Ülle Lichtfeldti osalahendus mälestusi Velda Otsusest lavastuses "Püha Susanna…" (Draamateater 1974, lavastaja Gunnar Kilgas).

Raadiointervjuus sõnastas autor Enn Vetemaa: "Nüüd olen ma kriitikute käest kuulnud ja seda ka julgesti levitanud, et Velda Otsuse Susanna ei olegi niivõrd keegi majandusmurede käes vaevlev naisseltsimees või proua, kui midagi siirast ja kirgast, peaaegu nagu loodusnähtus või päike. Jah, mis sa oskad öelda!" ("Elada rahvale – Velda Otsus", Eesti Raadio, 28. märts 1982) Loodusnähtuseks võib julgesti kuulutada ka Ülle Lichtfeldti Elli Heidelbergi – endise ooperilaulja. Elli öise õitseaja ja isikliku saladusega sobib rohkem kuu kui päike. Kuigi me tema esituses Mozarti Öökuninganna aariat ei kuule, on primadonna hoiak ja diiva sarm absoluutne. Lavastuses on hetk, mis neljandat seina küll ei lammuta, ent Elli silmad jälgivad oma publikut puuriva tähelepanuga, otsekui läbi kirka suurendusklaasi. Ses viivus virgub tema läbitud lavatee, aga lavatähe läbinägev ja kargelt nostalgiavaba pilk jälgib teravalt ka tulevikku. Elli vaikimine on iseäranis laetud, tema silmad kiirgavad kui prožektorid või öös süttinud tähetulukesed, kord soojalt, kord jahedalt. Elli mõtted rändavad nõtkelt, lausa kuuldavalt. Sama tuntav on meeveini maik, kui Elli seda rüüpab.

Kavalehel mainib näitlejanna, kuis tema ampluaa ulatub "18-aastastest kuni 100-aastasteni". Ülle Lichtfeldti lavaelus Elli Heidelbergina kütkestab just nimelt eatus, kärmed kontrastid, prognoosimatud ümberlülitumised. Kus algab siirus ja kus lõpeb bluff või vastupidi – see on tõesti ohtlik küsimus!

"Öökuninganna" mängupaik on õnnestunult valitud: erakluses elava leskproua Heidelbergi kodupaik Kolga mõisas ühtaegu räämas ja luksuslik, hüljatud ja väärikas, kunstnik Jana Wolke poolt efektselt teatraalseks sisutatud. Silt koridoris – "Tuleohtlik ruum" – oleks nagu näitemängu jaoks loodud.

Miika Pihlaku sotsiaaltöötaja Jakob Tiitsen siseneb Elli Heidelbergi valdusesse ühtaegu jahmunult ja kohanemisvalmina. Pihlak kehastab tabavate nappide nüanssidega siledat hurmurit, kes Ellit üle kavaldada ei suuda. Nõnda näeb publikki Jakobit Elli silmade läbi. Elli teeb Jakobile sarkastilise komplimendi: "Ühe sotsiaaltöötaja kohta oled sa väga väle. Ma ütleks isegi, et osav." Aga Jakobi osavusel on piirid, tema maski lange(ta)mise moment viimases stseenis armutult hale, parastavat kahjurõõmu sisendav.

Nuutre lavastus võimendab näitemängu kriminaalseid allhoovusi, pahelisuse hõngu. Mõnusalt ja paroodiliselt trillerlik moment eelneb vaheajale ning kordub teise vaatuse alguses. Üks mees publikust kommenteeris kuuldavalt toda Jakobi saamatut, paaniliseks paisuvat, rapsivat duelli uksega. Siit võrsub tähendusrikas kujund, kuis Elli "uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt" (Betti Alver)! Ja Elli hinge Jakob lukust lahti muukida küll ei mõista.

Lavastuse kõige põhjusmõttelisem muudatus puudutab näidendi lõppu. Seda välja lobiseda muidugi ei tohi, aga Piret Jaaksi "Öökuninganna" sõnumi ja vaimulaadiga on see mu meelest üpris stiilipuhtas kooskõlas, kroonides Elli Heidelbergi isiksust kuninganna vääriliselt. Jaanis Valk lisab omakorda toreda hüüumärgikese Meemehena, esietendusel püsis tema eriti vaimukalt rollis ka kummardades, vagusa lapseliku pilguga Elli külge klammerdudes.

Ülle Lichtfeldti isiksuslikkust kiirgav osalahendus, ergas psühholoogiline duell-duett Miika Pihlakuga oli nauditav juba esietenduse kergelt võbeleva lavanärvi kiuste. See paljutõotav algus ennustab "Öökuningannale" põnevat lavaelu, heleduse ja tumeduse piiril mänglevaid varjundeid, iga etenduse õitsemise ainukordsust.