Arvustus. Mängurõõm vallandab hinge umbsõlmed

Pärnu Suveteatri koguperelavastus
"Noore merekaru esimene suurem seiklus"
Trupi ühislooming
Lavastaja: Tiit Palu
Osades: Saara Nüganen ja Oskar Seeman
Muusik: Olavi Kõrre
Esietendus 17. juulil Pärnu Jahtklubi purjekakuuris.
Pärnu Suveteater mängib juulikuu lõpuni ja veel paar päeva augusti alguses mõnusat koguperelavastust "Noore merekaru esimene suurem seiklus". Tegelasteks ema ja poeg. Kuna ülitähtis osa on ses lavaloos merel ja purjekal, muutub Pärnu Jahtklubi purjekakuur ainuvõimalikuks mängupaigaks. Suveteatri püsilava on siin niikuinii, teatri oma publikule juba tuttav ja omane koht, kuhu ikka tahad tagasi pöörduda nagu kodusadamasse.
Tuba näitelaval olekski nagu seesama mis juunikuus esietendunud lavastuses "Võrratu maailm", igatahes tapeedid tulevad tuttavad ette. Nõnda tekib muhe mõte, et "Võrratu maailma" pereisa Viktor (Sepo Seeman) viibib parasjagu komandeeringus, kuuldavasti Kiidjärve kandis – no näedsa, noor merekaru Oskar (Oskar Seeman) koos oma emaga (Saara Nüganen) suvitab sellal Pärnus. Helesinine uksekardin tagalaval lainetab lahke suvise merena, Oskari voodist aga saab täiesti ehe purjekas.
Lava ette põrandale on laotatud kodused kaltsuvaibad ja padjad, seal istuvad väiksemad lapsed, kes seikluse kulgu õhinal jälgivad, Oskari meremehetarkusi huviga kuulavad. Ilmselt on nende seas Pärnu Jahtklubi purjespordikooli (tulevasi) õpilasi – purjetamistrenni kutsutakse lapsi alates neljandast eluaastast. Oskar Seeman ise on purjespordikooli kasvandik, seega teab ta väga hästi, millest räägib. Merekaru tarkused on ehtsad, samas mängulised ja kerged, didaktikast priid. Muusik Olavi Kõrre on oma tuttaval kohal, tema laulud rõõmustavad igas vanuses vaatajaid. Märksõna koguperelavastus on tõesti absoluutselt täpne.
Võrreldav on kahes suveloos ka tegelaste põlvkondlik tinglikkus: "Võrratus maailmas" mõjub Guido Kangur poja rollis igati veenvana; samamoodi Oskar Seeman, kes küll oma lava-emast peajagu pikem, aga kärmetes ja paindlikes reaktsioonides, eluusalduses, vaimustuses ja avaluses siiralt lapselik. Samamoodi nagu Saara Nüganen ema rollis tundub täiskasvanulik, no vähemasti esialgu, sest lavaloo edenedes muudab mäng Oskari ja ema sisimas eakaaslasteks. Osatäitjate huumorimeel ja improvisatsioonivalmidus klapivad muhedalt, see on üks ütlemata vahva lavapartnerlus.
Lugu ise on õige lihtne, selle käivitab ema hirm mere ees, mida ta krampliku hoolega püüdnud salajas hoida, isegi oma poja eest. Aga nii suur saladus peab viimaks ometi ilmsiks tulema ja üllataval kombel aitab kaasa rahvatants, mis emale kangesti meeldima on hakanud. Oskar, kelle jaoks tõeline merereis on suur elutähtis unistus ja kes teab juba paljugi meremehesõlmedest, näeb läbi ka oma ema hingelise umbsõlme. Kuidas seda lahti harutada, selles on küsimus. Vargsi kasvab siit välja avaram üldistus ja oluline sõnum: ilma unistuste, elujulguse ja mängurõõmuta lähebki hing umbsõlme või viimaks lausa katki, hirmud võtavad võimust – ja mis elu see siis on?! Nõndamoodi puudutab "Noore merekaru esimene suurem seiklus" meid kõiki vahetult.
Merereis purjekal vallutab kujutlusvõime, näitlejate mängulust kutsub publiku merele kaasa. Tore on, kuis mängleva kergusega viidatakse Pärnu Suveteatri varasematele lavastustele. Oskar kiikab kiikriga Sorgu saarele ja selgub, et poiss teab mõndagi majakavaht Mihkel Adrust ("Sorgu tuletorni saladus", mullune suvelavastus samas mängupaigas). Pudelipost toob aga mängu kauni armastuskirja, see omakorda elustab mälestuse dokumentaalse põhjaga lavastusest "Klarissa kirjad" (purjekakuuris 2016, Raadioteatris 2018).
Ja kui veel mõelda, et Pärnu Suveteatri alguseks loeme koguperelavastust "Minu pere ja muud loomad" (mängupaigaks kohviku Komfek sisehoov, suvi 2015), tähistab "Noore merekaru esimene suurem seiklus" kenasti selle väikese koduse suveteatri 10. sünnipäeva. Teatris ongi ju iga seiklus esimene. Iga lavastus ja iga etendus ainukordne.
Toimetaja: Karmen Rebane