August on siinkandis rammus aeg – loodus on saavutanud oma lopsakuse, põldudel valmib viljasaak, peenardel paisuvad hernekaunad ja porgandid, aedades potsavad puudelt õunad, pirnid ja ploomid. Kogu see külluslikkus – eriti kui vägagi hästi on teada, et selle rikkalikkuse ja mahlakuse aeg on üürike ning saab läbi enne kui harjudagi jõuad – võib aga lisaks rahule ja kindlustundele ka pea ringi käima panna ja turvalise pinna jalge alt viia. Nagu tellitult jõudsid minu lugemislauale teosed, mis nõutuse ja ebakindluse tekitamise asemel pigem julgust, pealhakkamist ja elurõõmu süstivad. Ole sa päris pisike või pisut elukogenum, väike julgustus kulub ju ikka marjaks ära, sest teadmine, et saad hakkama väljakutsetega, mida elu sulle ette veeretab, on hindamatu.

Üks suuremasse segadusse paiskavaid olukordi inimese elus on ilmselt lasteaeda minek. Ja kuigi see on enamikule meist vältimatu ja ehk ka edasiseks eluks kasulik, ei vähenda see kuidagi ärevust, ehk isegi hirmu tundmatuse ees. Ei pruugi ju väikelaps mõista, kuidas varem kogu aeg läheduses viibinud vanemat ühel hetkel enam pidevalt käepärast pole. Olukorraga leppimisel ja sündmuse läbitöötamisel võib tõhusat tuge olla raamatuist, mis asjaolud mudilasele lahti räägivad, nende tavalisust rõhutavad ning plussid esile toovad.

Nüüd on meil üks selline juures: kogenud mudilasteoste autori ja illustraatori Margit Saluste "Illukuku läheb lasteaeda" (kirjastus Koolibri, 2024). Sarnaselt sarja avateosele "Illikuku jutustab" (mis ilmus mullu ja arvati muuseas ka viie kaunima lasteraamatu sekka) kasutab autor teiseski raamatus lapsjutustaja vaatepunkti, et sündmused väikesele lugejale võimalikult lähedale tuua.

Peategelane Elsi Viljaste on saanud nüüd nelja-aastaseks ja alustab lasteaiateed. "Lasteaed on selline koht, kus lapsi hoitakse aia sees, et nad laiali ei jookseks," selgitab ta asjalikult väikesele lugejale ja jätkab: "Lasteaias pole ema ega isa. Seal peavad õpetajad vaatama, et me õigel ajal pissile jõuame, liimipulka ei laku ja toidu korralikult ära sööme." Lasteaiaelust rääkides pikib tüdruk loo sisse ka muid nutikad tähelepanekuid maailma ja ümbritsevate inimeste kohta. Taoline muhe jutustamisviis ärgitab kindlasti väikelast oma eluga paralleele tooma ja aitab uue olukorraga toime tulla. Samas pakub tekst ka ettelugejale ohtralt lusti. Tuleb kasuks, et jaksaks raamatut ikka uuesti ja uuesti mudilasele ette kanda.

Innustavana mõjub ka itaallanna Roberta Balestrucci Fancellu ja "Annie. Pärituul taskus" (illustreerinud Luogo Comune, tõlkinud Eda Ahi, kirjastus Päike ja Pilv, 2024). Teos on inspireeritud Läti päritolu juuditari Annie Cohen Kopchovsky ehk Annie Londonderry eluloost. Annie, kes emigreerus Ameerika Ühendriikidesse üheksa-aastasena, oli esimene naine, kes võttis aastail 1894-1895 ette ümbermaailmareisi jalgrattal. Teos räägib, kuidas väike Annie Bostonisse kolinuna vanematele kangaleti juures abiks käib. Et tüdruk on võlutud Jules Verne'i teosest "80 päevaga ümber maailma", kannab ta raamatut igal pool enesega kaasas, loeb seda vabadel hetkedel ja unistab kaugetest maadest.

Kui siis ühel päeval leti juurde tulnud noormees lubab tüdruku jalgrattaga sõitma õpetada, kui Annie ta lugema õpetab, saavad noortest sõbrad, hiljem ka abikaasad ja lapsevanemad. Oma unistust võõraid maid näha Annie aga ei unusta.

Kord noore naisena kangaletis töötades kuuleb ta pealt härrasmeeste vestlust jalgrattaga ümber maailma sõitnud Thomas Stevensist, kellele nende arvates vastast pole. Särtsakas ja ettevõtlik Annie veab meestega kihla, ja võtab julgustüki ette. Põrkudes teekonnal küll igasugu katsumustega, alustades sõiduvahendist ja riietest kuni sõidu finantseerimiseni, saab naine teada, et heade sõprade ja perekonna tugi on hindamatu. Jõudu annab ka üha suurenev kaasaelajate hulk. Koju jõudnud, võib Annie tõdeda, et ei vahetaks läbielatud seiklusi millegi vastu – just need on teinud temast selle, kes ta on, ning andnud teadmise, et unistamisest üksi ei piisa, selle täitumise nimel tuleb ka tegutseda.

Põnev lugu on edasi antud napis keeles, lihtsas sõnastuses. Kombineerides tekstilist jutustamist ja koomiksit, luuakse võluv tervik, mis aitab lihtsamini järjel püsida ka neil, kel tähelepanu hajuma kipub või lugemine keerukam tundub.

Meilgi väga menuka iiri autori Sarah Crossani uus noorteromaan "Kus süda peaks olema" (tõlkinud Kristina Uluots, kaane illustreerinud Eike Malva, kirjastus Varrak, 2024) laseb augustilopsakust paista uues valguses. Crossani kasutab küll temale omast proosaluulevormi ja teravaid teemasid, kuid asetab fiktsionaalsed tegelased ja süžee ajalootruule taustale. Vaadeldakse 19. sajandi keskpaigas Iirimaad tabanud ikaldust, mil lehemädanik hävitas suurema osa kohalikust kartulisaagist. Kuna aga Iirimaa oli toona Ühendkuningriigi osa, viidi vaatamata sellele enamus viljasaagist Inglismaale, mis põhjustas kohapeal enneolematu näljahäda ja tõi kaasa haiguste massilise leviku. Nii suri miljon iirlast, kaks miljonit aga emigreerus. Mõistagi põhjustas allumine Inglismaale hulgaliselt ka rahvuste vahelisi pingeid ja klassivaenu.

Crossan räägib loo teismelise iirlanna Ellen Quinni silme läbi, kes saab enneolematu võimaluse ja asub köögitüdrukuna tööle nn Suurde Majja. Näha häärberis valitsevat küllust ja võrrelda seda koduste oludega on Nelli jaoks äärmiselt raske. Iga päev valmistavad nad kokaga peeneid toite, mida tüdruk maitstagi ei tohi, samal ajal kui koerad söövad põrandale pudenevat, mis tüdrukul endalgi suu vett jooksma paneb.

Samas käivad nad õhtul perega rannas adru korjamas, et sellest suppi keeta, või teevad õhtueine tervele perele paarist sibulast. Tüdruk, nagu ka paljud teised iirlased, ei mõista, kuidas Suure Maja peremees lord Wicken ei suuda näha kohalikke olusid, viletsust, mida kartulisaagi hävimine on kaasa toonud niigi kehvas seisus rentnikele. Kui aga peremehe juurde tuleb mõisavalitsemist õppima tema õepoeg, 17-aastane John Browning, kes suhtleb Nelliga kui inimesega, näeb tüdruk, et vastaspoole seaski pole ainult jõhkardid ja julmurid. Oma perele ja sõpradele on seda keerukas selgeks teha. Nii seisabki Nell küll raskete valikute ees, kuid otsustades südame järgi, ei saa valesti toimida.