Tallinna prantsuse lütseumis 30 aastat emakeeleõpetajana töötanud Anneli Oidsalu sõnul on eesti keel – nagu ka ülejäänud maailm – väga kiires muutumises. "Kõik meie ümber muutub ülikiiresti. Ma tajun seda, kuidas keel muutub," tõdes ta "Vikerhommikus" ning tõi välja, et õpilaste keel muutub nii vormimoodustuse, sõna kui ka lause tasandil.

Pedagoogi hinnangul ei tee Eesti Keele Instituut emakeeleõpetajate elu lihtsamaks. Ta rõhutas, et keele muutumine on normaalne, aga sellega ei tohiks segadust juurde tekitada. "Kui on nii muutuste maailm, siis miski võiks olla natukene püsiv," leiab ta. "Õpilaste jaoks on teatud stabiilsus hästi tähtis. Mu jaoks on viimastel aastatel hästi suur murekoht olnud Sõnaveeb," tõdes Oidsalu.

Ühe põhjusena, miks õpilaste keeleoskus kokku kuivamas on, tõi Oidsalu välja, et noored ei viibi piisavalt eestikeelses kultuuriruumis. "See on kurb, aga nii on. Te kujutate ette, et te siin Vikerraadios mõjutate noorte inimeste keelt, aga see ei ole nõnda. Selleks, et noor inimene Vikerraadiot kuulaks, tuleks teda suunata. Nad ei ole eestikeelses kultuuriruumis, sest nad on tegelikult suuresti ingliskeelses kultuuriruumis."

Õpetaja sõnul on oluline, et noored koolis eesti keele ja kultuuriga piisavalt kokku puutuks. Ta selgitas, et prantsuse lütseumis on hakatud sellele teadlikult tähelepanu pöörama – näiteks kaunistab koolimaju seinu eesti kunstnike looming.

Lisaks märkis ta, et 19. sajandil toimunud ärkamisaeg võib tänapäeva noortele justkui ürgajana mõjuda, mistõttu tuleb seda süvenenumalt õpetada. "Keskealiste ja vanemate jaoks on see normaalne, me oleme sellega kasvanud, aga noorte jaoks on see midagi sellist, mida tuleb tõlkida. See õpe käibki nõnda, et me tõlgime, varustan tekste sõnaseletustega, näitan pilte. Ma olen nii kaugele jõudnud, et ma teen seitsmendas klassis eesti keeles sõnadetöid," tõi ta välja.