Tänavune emakeelepäeva tõi hea ja ilusa kõrval esile seni suhteliselt varjul olnud mõttevahetuse õigekeelsussõnaraamatu uue väljaande üle. Peamiselt Eesti Keele Instituudi ja keeletoimetajatega piirdunud vaidlusesse tõi uue taseme ka meie õiguskantsler Ülle Madise. Vikerraadio stuudios käis saates "Kajalood" külas Keeleameti pikaaegne juht ja lastekirjanik Ilmar Tomusk.

"Seaduse järgi on Keeleametil õigus kontrollida kirjakeele normi täitmist ametlikus keelekasutuses. Tähendab, et peab olema mingi allikas, mis annab kirjakeele normi ja praegu on kirjakeele normi peamine allikas õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Keeleseadus ja määrus, mis kehtestab kirjakeele normi rakendamise korra, ütleb sõnade kohta, et meil on sõnavaralised normingud ja soovitused," selgitas Tomusk.

"Olen ÕS-iga toimuvast aru saanud, et on välja kujunenud seisukoht, et sõnade tähendust ei saa normida. Samas on selge, et sõnadel on oma tähendus. Sõnade tähendus ajas muutub ja sõnadel on ka ülekantud tähendus. See on ilmselge," selgitas Tomusk.

"Näiteks on mul laua peal pliiats. Kui ma ütlen, et Paul on terav pliiats, siis mitte keegi ei mõtle, et Paul on päriselt pliiats, vaid Paul on nutikas. Ja kui Paul on nutikas, ja mina ütlen, et mul on taskus uus nutikas, siis need on kaks erinevat asja," lisas ta.

Selge on ka see, et sõnade tähendus muutub koos eluga. "Paber hakkas tähendama dokumenti, aga täna võin ma öelda, et ma saadan sulle oma paberid e-postiga. /.../ Paberiga ei ole siin mitte midagi pistmist, aga need on "paberid". Aga tava-keelekasutajal on kindlasti vaja sellist allikat, kust ta saab teada, kas seda sõna selles kontekstis on sobilik kasutada või mitte. Kas ma näiteks "käsitlen" seda teemat või ma "adresseerin" seda teemat?" rääkis Tomusk.

"Kui see "adresseerimine" sai populaarseks ja kõik poliitikud ning ametnikud hakkasid mingeid asju adresseerima, siis mina ei saanud aru, mis toimub. Ma küll tean, mis on selle sõna tähendus inglise keeles, aga eesti keeles adresseerima tähendab kirja saatma," tõdes Tomusk.

ÕS ütleb, et sõna "adresseerima" selles tähenduses kasutama ei peaks. "See tähendab, et ÕS on allikas, mis annab meile sõnade tähendused ja tegelikult ka heakeelsuse soovitusi. Mina ei oska praegu öelda, milline see ÕS 2025 välja nägema hakkab, aga ma loodan, et see järgib ikkagi senist keelekorralduse traditsiooni. Annab sõnade tähendused ja ka soovitusi," rääkis Tomusk ning lisas, et praegu on ÕS-i ja Sõnaveebi vahel teatud vastuolu.

"Sõnaveeb on iseenesest väga hea tööriist. Kasutan neid mõlemaid igapäevaselt. Nii ametnikuna kui ka kirjanikuna. Aga ma olen tähele pannud, et kui ÕS-is on mõne sõna kohta öeldud, et see tähendab seda ega ei tähenda seda teist asja, siis Sõnaveeb ütleb, et sõna tähendab nüüd mõlemat. Sellist vastuolu ÕS-is, mis on kirjakeele normi alus, ma tegelikult näha ei tahaks," nentis Tomusk.

"Olen natukene ka õpetajana tunde andnud ja eesti keele riigieksamite eel küsivad õpilased alati, et kuidas ühte või teist sõna õigesti kirjutada tuleks. Mina vastan alati, et õpilane vaataks ÕS-ist. See võimalus peab õpetajale jääma. Õigekeelsuse ja normi allikas peab kindlasti alles jääma," toonitas Tomusk.

Lahendus, et igaüks kasutab sõnu sellises tähenduses, mis talle endale paremini sobib, Tomuski hinnangul hea ei ole. "Lisaks tavakasutajale on meil ka riigikeel, ametlik keelekasutus ja kirjakeele norm ning õigusaktides ja ametlikes tekstides peab sõnadel olema kindel tähendus," lisas ta.

"Meil ei oleks kasu sellisest sõnaraamatust, kus on ujuv või amorfne suhtumine, et sõna võib tähendada mida iganes ja me ei saa seda täpselt määratleda ning oma tähenduse saab ta siis, kui seda konkreetselt kuskil kasutatakse," selgitas Tomusk ning toonitas, et tavakasutajal olekski kasu just sõnaraamatust, kus mõisted on selgelt defineeritud.

"Üldfilosoofilisel tasandil on kindlasti kasu ka teisest lähenemisest, kus me uurime sõnade tähendusi, kuidas nad muutuvad, kuidas omandavad teisi tähendusi ja kuidas tähendused ajas muutuvad. Seda ütlen ma nüüd pigem kirjanikuna, aga kui ei ole normi, siis ei ole võimalik tuvastada ka normist kõrvalekaldumist. Aga suur osa ilukirjandusest, ka lastekirjandusest, mängib normist kõrvale kaldumisega," tõdes Tomusk.

"Kui ei oleks normi, siis ei saaks me enam keelealaseid nalju teha. Norm on üks väga hea asi, sest normist kõrvalekaldumine annab võimaluse sellega mängida, nalja teha ja tegelikult ka keelt ning kultuurikonteksti õppida," selgitas kirjanik.