Keeli, sealhulgas oma emakeelt, õpime kogu elu. Kellegi (ema)keeleoskus ei saa kunagi valmis. Aju on evolutsiooni käigus arenenud kogemusi talletama, ehk kuni jätkub keelelist sisendit, jätkub ka õppimine. Valmis ei saa keeleoskus ka täitmist vajavate lünkade otsalõppemise mõttes. Ükski lihtsurelik pole jõudnud oma elu jooksul kuulda või lugeda kõiki 19 miljonit eesti keeles seni dokumenteeritud sõna, isegi sõnastikes on neist kajastatud heal juhul paari protsendi jagu kõige sagedamaid, muudel keeletasemetel samamoodi. Selles mõttes sarnaneme me kõik, olenemata haridusastmest ja emakeelest, võõravõitu keeles kooliteed alustava lapsega: kuidas õppida väljenduma (veel) korrektsemalt, ilusamini ja mõjuvamalt?

Need on kolm väga erineva keerukusega soovi. Korrektsus on sisuliselt lahendatud ülesanne. Selle tagamiseks on vahendid olemas – õigekirjavigadeta eestikeelset teksti toota või inimese tehtud vigu parandada suudavad tänapäeval kõigile kättesaadavad tööriistad, suured keelemudelid. Teksti keelelisest korrektsusest on seetõttu kujunenud hügieenitase: soovi korral igaühele jõukohane, oma kõlbulikkuse näitamiseks vältimatu, aga edu saavutamiseks kaugeltki mitte piisav.

Ilu seab lati juba palju kõrgemale. Esiteks on ilu lugeja silmades. Kui korrektsust tuvastame üldiselt olemas- ja teadaolevate kokkulepete järgi, siis teksti esteetilist kvaliteeti hindab iga lugeja eraldi, vastavalt oma kunstimaitsele ja varasemale kogemusele sama liiki tekstidega. Tulemused võivad olla väga erinevad, tõeliselt kunstiväärtuslike tekstide puhul isegi otse vastandlikud. Teiseks need lugejad ju õpivad. Sama nali pole teist korda enam naljakas, sama väljend pole teist korda kasutatuna enam sama kaunis. Muuhulgas õpivad lugejad ära tundma ja vastavalt hindama keelemudelite (abil) kirjutatud teksti. Maailmast on küll teada kurioosseid juhtumeid, kus masinad on romaanivõistlusi võitnud, aga pigem keelemudelite algusaegadest, kui žüriid veel nendega arvestada ei osanud. Seega nõuab tõeliselt ilus keelekasutus esialgu veel inimlikku pingutust.

Kõige rohkem õppimist ja pingutamist nõuab aga mõjuva teksti loomine. Me ju ei kirjuta niisama, vaid igal tekstil on mingi eesmärk. Kas ta täidab selle eesmärgi? Kas me kirjutades vähemalt teadvustame, mis see eesmärk on, mille täitmist pärast kontrollida? Kas on ikka kindel, et meil üldse on kirjutades eesmärk, et me inimesena, teadlikult toimiva elusolendina, päriselt tahame midagi selle tekstiga saavutada? Tahe on üks neid väheseid asju, mille poolest inimene veel keelemudelitest üle on.

Mõjuva kirjutamise teine oluline aspekt on sihtrühm ehk plaanitud lugejaskond. Kellele kirjutame? Miks nad seda teksti loevad, millised on nende varasemad teadmised, millest nad unistavad, mida kardavad? Jällegi, kas on ikka kindel, et üldse mõtleme kirjutades lugeja peale, mitte ei ürita kirjutada lihtsalt nii nagu kombeks? Oskus teise inimese peale mõelda ja tema meeleseisundeid ette kujutada on samuti üks inimese eeliseid praeguste keelemudelite ees. Kombeid järgivad keelemudelid meist juba palju täpsemini ja järjekindlamalt.

Eestis veel mitte, aga ingliskeelses maailmas on täiskasvanute kirjutamiskursused terve tööstusharu. Tegeldakse just mõjuva teksti loomisega. Kuidas kirjutada projektitaotlus nii, et see rahastatud saaks? Kuidas kirjutada seadme juhend nii, et lugeja tolle tööle saaks? Kuidas kirjutada seaduseelnõu tekst nii, et see oleks kooskõlas muude seadustega, läheks riigikogus läbi ja oleks seejärel arusaadav igale keskharidusega inimesele? Kuidas kirjutada reklaamtekst nii, et inimesed su toodet ostaksid? Kuidas kirjutada lõpukirjand nii, et selle punktisumma lubaks soovitud erialal edasi õppida? Kuidas kirjutada teadusest mitteteadlastele?

Vastused kipuvad olema kerged öelda, kuid praktikas veidi raskemad järgida: ikka seesama lugeja uskumuste, soovide ja hirmude läbinägemine ja seostamine oma taotletava eesmärgiga.

Äsja Tartut külastanud edukas keeleteaduse populariseerija Gretchen McCulloch aga lisas oma seminaris ühe soovituse, mis sobib tänapäevaste õppimisteooriatega, on keelemudelite peal edukalt katsetatud ja lisaks võluv oma lihtsuses: tarbi seda žanri, mida üritad luua. Nagu ei õpi filmide subtiitreid lugedes seaduseelnõusid kirjutama, ei õpi ka seadusi lugedes subtiitreid kirjutama. See näide on arusaadavalt üle võlli. Küll aga üritatakse tõsiselt õppida ilukirjandust lugedes kirjandeid kirjutama ja teadusartikleid lugedes populaarteadust kirjutama. Need on erinevat liiki tekstid, erinevate sihtrühmade ja eesmärkidega, järelikult ka erinevate väljendusvahenditega. Et õppida kirjutama sajapunktist kirjandit, tuleb lugeda sajapunktiseid kirjandeid, nii lihtne see ongi. Ilukirjanduse lugemine on loomulikult samuti kasulik, aidates lisaks kõigele muule heale ka kirjutada ilukirjandust, aga kirjandist ta žanrina erineb. Oma valdkonna teadustulemustega peab populariseerija muidugi kursis olema, aga just tekstiloome seisukohalt on mõne kaugema valdkonna populaarteadus kasulikum. Sama lugu on kõikvõimalike muude tekstiliikidega, nii heas kui ka halvas. Meie aju talletab loetu, täiendab sellega oma keelemudelit, ja oskab hiljem samasugust teksti taastoota – mida suurem lugemus, seda paremini.

Niisiis, head uut õppimise aastat. Muidugi neile, kes ise koolipinki istuvad või lapsi lilledega aktusele saadavad, aga mõnes mõttes olulisemagi soovina ka kõigile teistele, olenemata emakeelest või haridusest. Lugedes õpid alati.