Ajaloolist romaani esitleti täna Eesti Pangas majas, kus 1944. aastal moodustati viimane põhiseaduslik valitsus enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991.
Romaan algab murdelistest sündmustest 1944. aasta sügisel, mil Eestit okupeerinud Saksa väed olid põgenemas ja Vene väed sisse tungimas. Grupp poliitikuid advokaat Otto Tiefi eestvedamisel otsustas moodustada legaalse valitsuse ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik.

Xavier Bouvet avastas Eesti 15 aastat tagasi. Kümme aastat tagasi tuli esimest korda Eestisse ning hakkas tundma suurt huvi meie ajaloo ja kultuuri vastu.

"Tahtsin romaani vormis jagada 1944. aastal sündinud Otto Tiefi valitsuse lugu praegu, 2024. aasta Prantsusmaal. Arvasin, et Otto Tiefi ja tema valitsuse vaprus võib meile kui Euroopa kodanikele õpetada, kuidas tegutseda, kuidas osutada vastupanu agressioonile ja milline jõud on solidaarsusel, mida on vaja, et võita agressorit," selgitas Bouvet.

Autor lisas, et Prantsusmaal ei teata 1944. aasta Ida-Euroopa sündmustest tegelikult palju.

"See annab 1944. aasta sündmustele uue vaatenurga. Prantsusmaa kollektiivses teadvuses ei tea me palju sellest, mis sündis Ida-Euroopas. Kahe totalitaarse režiimi vahel seisva riigi perspektiiv saaks meile õpetada poliitilist julgust ja vastutustunnet," rääkis Bouvet.

Bouvet' debüütromaan, mis läheb ajas tagasi kuni aastani 1865, on ajaloolase Tiit Aleksejevi sõnul igati õnnestunud, mida on raske lugeda. "Mitte sellepärast, et ta oleks halvasti kirjutatud, vastupidi, aga see on valus lugemine," tõdes Aleksejev.

Aleksejev ütles, et teos on haarav, selle taga on põhjalik uurimistöö, kuid seda lugedes tasub aga meeles pidada, et ta asetub kindla prantsuse ajaloolise romaani koolkonda.

"Selle näiteks on ka eesti lugejale tuttav Éric Vuillardi "Päevakord", mille on tõlkinud Indrek Koff ja selle koolkonna kohaselt autor justkui piilub kardina tagant või on sündmustes kohal ja jääb mulje, et autor loeb igat inimhinge ja teab, mis toimub. See kõik on pikitud faktoloogiaga, lugejale jääb mulje kui millestki väga dokumentaalsest, tegemist on siiski kunstilise võttega," toonitas Aleksejev.

Raamat jäädvustabki Aleksejevi sõnul Otto Tiefi tähtsust Eesti riigi järjepidevuses. "See oli meeleheitlik ja kangelaslik tegu. Tänase seisuga võime öelda, et sellel kõigel oli tähendus, kuna me võitsime. Otto Tief oli võitjate, mitte kaotajate poolel. Väga muljetavaldavalt on kirjeldatud viimaste päevade ja tundide meelekindlust, kui punaarmee juba sisenes Tallinna ja kuidas inimesed oma kohust täitsid," rääkis Aleksejev.

"Võimalik, et selle romaani üks tugevatest külgedest ongi autori positsioon. Bouvet kirjutab kaasaelamisega, ei mõista kohut ja püüab mõista saatuseaastaid ja inimesi, kes nendel aastatel tegutsesid. Mind isiklikult see autorihääl köitis," tõdes ta.