Galerii: Rain Saariku esimene isikunäitus keskendub päritavatele traumadele

Kolmapäeval avati Tallinnas Artrovert galeriis noore kunstniku Rain Saariku esimene isikunäitus "Teed tagakambrisse".
Rain Saarik (s 1998) on Pärnust pärit visuaalkunstnik. Aastal 2023 lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala. Saariku kunst tegeleb spirituaalsete ja eksistentsiaalsete küsimustega. Individuaalsed uskumused, mis on tekkinud ateistlikus ühiskonnas kasvades. Kunstnik loob oma teostes olustikulise keskkonna, mis mõjub kui tajutavate reaalsuste vaheala - une ja ärkveloleku, illusoorse ja tegeliku, elu ja surma piiridel.
Kui klassikaliselt peetakse valget lõuendit uute ideede ja võimaluste alguseks, siis Saarik leiab seda mustast tühjusest. Pimedusest, kuhu hakkab sisse voolama valgus, mis paljastab alateadvuses olevad pildid. Seetõttu kasutab Saarik tumedusse kalduvat koloriiti, mis sümboliseerib teoste ideelist algpunkti – mitte-teadvust.
Saarik praktiseerib Carl Jungi poolt välja töötatud aktiivse kujutlusvõime (active imagination) tehnikat, mis hõlmab alateadvusega suhtlemist. Aktiivne kujutlusvõime on justkui unenägude nägemine ärkvelolekus. Kõigepealt peab inimene viima end mediteerimise käigus lõõgastavasse olekusse, sellele järgneb kujutiste esinemine ning sellega dialoogi astumine. Antud protsessis ilmnevad sümbolistlikud kujutised kavandab kunstnik üles ning loob nende põhjal teosed. Intensiivselt fikseeritud perioodil aktiivse kujutlusvõimega tegelemine loob struktureeritud maailma, mis illustreerib antud perioodi vaimset olekut ja ka "Teed tagakambrisse" maaliseeriat.
Värske maaliseeria keskendub päritavatele traumadele, mis generatsioonide kaupa edasi kanduvad. Näituse tutvustuses kirjutatakse, et trauma on kui nähtamatu jõud, mis on juurdunud perekondadesse ja dirigeerib järgnevate põlvkondade elusid. Tagakamber sümboliseerib vaimset ruumi, mis hoiustab peidetud ja kaduma läinud saladusi, mis ootavad avastamist ja mõtestamist, et murda korduvaid mustreid. Tagakambrit võib vaadata kui kollektiivset alateadvust, mille mõistmiseks tuleb vaadata ennast kui osa suuremast organismist. See on koht, kuhu võib ennast kaotada, sest tõde on kihtide alla peidetud, kättesaamatu nagu võrsest eraldatud juur. Kihid, kui ajaga tekkinud pinnas, peidavad endas elutingimusi, mõtteviise ja maailmavaateid, mis on võõrad kaasaegsele inimesele. Et aru saada juurest, peab mõistma keskkonda, kus see on kasvanud.
Näitus on avatud 30. novembrini.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor