Alati pakuvad põnevust lood leitud või päästetud maalidest ning nende teekonnast uue omanikuni või kunstioksjonile. Aeg-ajalt avastatakse ikka teoseid ootamatutest kohtadest. Eesti taasiseseisvumise ajal viidi vana kunsti suvilatesse, pööningutele ja keldritesse ning mõnikord ununesid taiesed sinna pikkadeks aastateks. Mõlemad sellistest "päästetud" töödest on näiteks ka Johannes Greenbergi maalid "Kaks näitlejat" (1946) ja "Naine valge pearätiga" (1944), mis tulevad pakkumisele Tallinnas Vernissage galerii sügisoksjonil, mis leiab aset 16.- 17. novembril.

Johannes Greenbergi looming kujutab endast üht ilusamat tahku eesti kunstiloos ning looja ise kõrge missioonitundega kunstnikuisiksuse etaloni. Kahjuks on selle erakordselt peene – kord lüürilise, kord eksalteeritud – koloristi loominguline pärand erinevatel põhjustel väga katkendlikult säilinud. Publiku ette jõudis kunstniku äärmise enesekriitilisuse tõttu tema maalidest vaid väike osa. Peaaegu midagi pole säilinud perioodist enne kodumaale naasmist 1920. aastal ja esmaesinemist Tallinnas 1928. aastal. Greenbergi vastumeelsust oma teoste eksponeerimise vastu seletavad ka kunstniku enda poolt kirja pandud sõnad: "Tahaksin esineda näitustel vaid töödega, mis mind ennast rahuldavad ega oma juhuslikku laadi".

1940. aastatel püüdsid kunstnikud tollal nõutud töö-teemalisi kompositsioone teha. Ka Greenberg polnud erand. Tema teos "Naine valge pearätiga" kuulubki lahenduselt Greenbergi sõjaaegsete ning -järgsete teoste hulka, milles ta püüdis kohaneda nõutud temaatilise maali reeglitega. Maalil kujutatud valge rätikuga naisterahvas haarab oma tõsiduse ja murelikkusega ning staatilise endassepööratud olekuga. Paremal aimuvad varemed ja pearätt sisendavad sõja- või sõjajärgse aja meeleolu. Greenbergi maalimislaad on ekspressionistlik, pikkade spontaansete tõmmetega, rahutu valgusvarju käsitlusega, külmades toonides koloriidiga.

Valge peakattega naine on Greenbergi loomingus tunnuslik. Tema töödel on naisterahvastel pea kaetud enamasti valge tanu, kübara või rätikuga, hoopis harvem maalib ta juukseid.

Tema teise päästetud töö, "Kaks näitlejat" kohta on kunstiteadlane Mai Levin kirjutanud järgmist: ENSV Kunstifondi 1946. aasta tellimus kompositsioonile "Enne lavale astumist" oli põhjuseks, miks kunstniku loomingus hakkas domineerima teatrimaailma, loožide, garderoobide, kulissidetaguse elev, salapärane atmosfäär. Greenbergi maalimisviisi iseloomustab sel perioodil impulsiivsus, lahtine, pastoosne pintslilöök, rikas ja ergas palett. Rohkesti on erepunaseid, lillakaspunaseid, violetseid toone. Keskpunktis on naine – artist ja femme fatale.

Antud erakordse suuremõõtmelise teose vasakpoolne naisfiguur sarnaneb kunstnikule tollal sageli poseerinud näitlejale ja lauljale Therese Masing-Raidele. Ta on kostüümis, tema vastas olev naisfiguur aga argiriietuses. Ekspressiivses laadis ja koloriidis maal kajastab kunstniku tööd lemmikteemade (nt kaks naist või teatri garderoobis) kallal. Kunstiteadlane Hilja Läti on oma Johannes Greenbergi monograafias kirjutanud järgmist: "J. Greenbergi loomingut läbivadki omapärase psühholoogilise koega kujud näitlejate ringist. Ta inimkujudele jääb püsivalt omaseks endassesuletus, teatav salapära; neid ümbritseb alati poeetiline nukruseoreool."

Väga palju on Greenbergi loomingut kaduma läinud ka tolleaegsete ajaloosündmuste keerises. Kuna kunstnikule omane maaliline lahendus sattus vastuollu tollase sotsialistliku realismi printsiipidega, heideti ta 1951. aasta kevadel välja nii Kunstnike Liidust kui ka tema Kunstihoone ateljeest. Pärast meeleheites ja kibestunud kunstniku traagilist lahkumist sama aasta novembris kandsid majaelanikud Greenbergi tööd tema Weizenbergi tänava ateljeest laiali. Üks tema õpilastest päästis kunstniku vineertahvlil maali, mida näiteks oli kasutatud Tallinna vanalinna korteris vaheseina ehitamisel. Osa Greenbergi maale viidi Pikal tänaval asunud "Pisarate poodi"– komisjonikauplusse, kus sõjajärgsetel küüditamisaastatel realiseeris riik sümboolse hinna eest represseerituilt konfiskeeritud vara.

Kuuldus sellest levis Greenbergi loomingu austajate ning tema õpilaste seas ning nii õnnestus neil kunstniku maale sealt välja ostes päästa.