Fred on ise võrrelnud ennast varesega, justnimelt varesega, mitte kotkaga või mis tahes teise suursuguse linnuga. See on huvitav, et ta tundis oma loomuses ära just varese, ühe tavalise linnu, kes lendleb Türisalu panga tõusvates õhuvooludes. Ei rapsi ega rabele, aga sätib oma tiibu just niimoodi, et on loomulik ja hea õhus hõljuda. Nautides kandvat õhuvoolu, kohandudes aja ja ruumiga, mis elu ja loodus on talle andnud. Tundes ära iseenda olemuse ja hoides kindlalt oma suunda. Aga ikkagi vares, mitte kotkas.

Tema oma sõnade järgi - ilmale tulnud Arubal, aga sündinud Eestis. Pisut tõmmu nahavärviga poisslaps, kelle veres voolab paras sorts ka indiaani verd. Fred on ikka nalja teinud, et tema segatud verd uurides läheks geenivaramu aparaat kindlasti lolliks. Minu põlvkonna ja vanemate jaoks inimene, kes on avanud meie silmad ja kõrvad. Mees kes on nimetanud ennast vaatlejaks, on olnud meile justkui aken maailma. Ta on andnud meile silmad ja kõrvad, tarkuse vaadelda neil hetkil, kui muidu olulistest sündmustest mööda tuiskame. Kuidas näha peidetud ilu – kivimustreid, puusüü rütme, kuulata tasast vihmakrabinat ja mestilaste teraapilist suminat kevadises kirsiaias.

Fred on elanud ligi kaks kolmandikku elust okupeeritud Eestis, aga tundnud ennast siiski sisemiselt vabana. Muidugi oleks ta tahtnud minna BBC kutsel Inglismaale oma töid ja tegemisi tutvustama, aga "raudne eesriie" näitas oma teravaid hambaid. See ei murdnud tema vaimu, sisemiselt oli ta ikka vaba mees.  Nii nagu ta mõtiskles – kuigi ei saa alati ja igal pool minna mere äärde, siis on mul suur vabadus teha oma lõke Jänijõe kaldale – saan valida, kas teen lõkke siia või näiteks kilomeeter edasi.

Vabadus vaadata pilvi, kuulata varahommikul linnulaulu. Imetleda kevadist metsisemängu ja tabada, justkui kõige lootusetumal kaamose-ajal, novembrikuu udus, kaugelt kumava pajupõõsa ilmutuslikku maagiat. Ja muidugi istuda ka kodus kamina ees, kuulata head muusikat, suhelda sõpradega – valdkondade ülene mees nagu ta on olnud: Mikk Mikiveriga teatrist, Doris Karevaga luulest, Jüri Arrakuga kunstist, Tõnu Kõrvitsaga muusikast, Tõnu Õnnepaluga kirjandusest, Anu Rauaga taluelust ja -ilust jne. Tegelikult kõigiga neist muidugi mitte kunstist, kirjandusest ja muusikast, vaid elu suurtest saladustest kõige laiemalt. Ja neid inimesi ja puutepunkte suures elumustris on olnud ju lõpmatult palju. 

Oleme õnnelikud, et oleme elanud sajandi suurkujuga ühel ajal. Ei ole küsimus ju vaid isiklikus kokkupuutes, – teejoomised ja küünlavaatamised Tina tänava köögis, Kõrvemaa metsades lõkke ääres, Hiiumaa salaradadel... Vaid kõige laiemalt, – Fred kui kõikide eestlaste Fred Jüssi – tema tekstid, pildid, helid. Märkamised ja taipamised. Ilmselt kõik, kes neid ridu loevad, on elanud Frediga mingis mõttes samas vaimses sfääris. Ja selleks ei pea olema olnud temaga füüsiliselt kokku puutunud. Nii nagu Fred on tundnud hingesugulust nii paljude maailma suurvaimudega, küll kaugel ajas ja ka ruumis, aga vaimus nii lähedal. Nendega, kes on teinud temast Fred Jüssi.