Eelmisel nädalal avalikustati Maakri kvartali arhitektuurivõistluse tulemused. Võitjatöö, mille autorid on Molumba arhitektid, tõstatas taas arutelu selle üle, kui kõrge võiks olla Tallinn. Kas domineerima peaks jääma nn kilukarbi siluett või võiks uus kõrghoonete ala Maakri kvartalis, kuhu võidutöö alusel peaks lisanduma veel 3 torni, pakkuda sellele jõulist konkurentsi?

Aastaid on räägitud, et linnal on üks määrus, mis sätestab, et uued tornid ei tohi olla kõrgemad kui Oleviste kirik, mille tornikiivri tipp ulatub maapinnast pea 125 meetrini. Tegelikult on see linnalegend, sellist määrust linnal ei ole.

Küll on aga Tallinnas 2009. aastal kehtestatud teemaplaneering "Kõrghoonete paiknemine Tallinnas," mis määrab Tallinna kõrghoone algkõrguseks 45 meetrit ning lubab maksimumiks 130 meetrit. Planeeringu seletuskirjas on aga öeldud, et ei ole välistatud ka kõrgemate ehitiste rajamise võimalus juhul, kui lennuamet selle heaks kiidab. Nii oligi Maakri kvartali võistluse tingimustes üldise kõrguspiiranguna märgitud 130 meetrit, aga erandkorras võis alale pakkuda ka üksiku väljaulatuva torni.

Molumba arhitektid pakkisidki oma kolme torniga maketile kaasa väikse lisaklotsi, mille sai mänguliselt ühe torni tippu asetada. Ja see mäng näis žüriile ja arendajatele meeldivat. Selgus, et ka lennuamet ei näe sel kohal senisest kõrgemate hoonete ehitamises probleemi ja nii see visioon sõelale jäi.

Žürii liige Oliver Alver põhjendas valikut sellega, et tänu 130-meetri piirangule on linna tekkimas nö tasapaks tornide müür, mis ei mõju siluetina enam atraktiivselt. Tundub, et aeg taas arutada Tallinna kõrguse üle on küps.

Oleviste kiriku kohta arvatakse, et see võis olla 16. sajandi keskpaiku maailma kõrgeim ehitis. Väga uhke on mõelda, et nii väiksel kohal nagu Eesti on maailma kõrgeim hoone. Miks mitte selle poole siis taas püüelda?

"Tallinn, mu Tallinn, sa tornide linn," ütleb ka laulusalm. Torn tähistab midagi uhket, näitab linna jõukust ja rahva võimekust. Eks ta on ka edevuse märk – näete, ma elan linna kõrgeima hoone tipus, minu aknast näeb merd ja vanalinna ning ilusa ilmaga lausa Soomet! Või – vaadake, mu firma on ehitanud linna silmapaistvaima torni!

Aga... Täna, kus idanaaber pommidega žongleerib ning ilmastik järjest äkilisemaks keerab, tuleb meeles pidada, et kõrghooned on hea sihtmärk nii kurjale loodus- kui inimjõule. Oleviste kirikusse on välk sisse löönud oma kümmekond korda ja fataalne rünnak New Yorgi kaksiktornidele on veel paljudel silme ees. Kas on ikka hea mõte hulga kõrgeid torne ühte punti panna? Tallinnas pole kõrgusesse pürgimine möödapääsmatu – meil on veel piisavalt maad, kuhu ehitada, et linna tihendada.

Samas – kui kõrghooned linnale ja rahvale midagi juurde annavad, siis miks ka mitte? Kui tornid on kaunilt saledad, pilkupüüdva arhitektuuriga, nende ülakorrused pole vaid väljavalitud eliitkodanike privaatala, vaid sinna pääseb linna ja loodust imetlema ka avalikkus, kui kõrghoonete vahele tekib mõnus tänavaruum ja rohealad, kui kõrghoonete piirkond muutub sedavõrd atraktiivseks, et selle pärast siia üle ilma kohale lennatakse... äkki siiski?