Arvustus. Heast surmast patuse armastuseni või vastupidi

Patukahetsuse käsiraamatute puhul on raske leida seksuaalsuse varianti, mida seal poleks detailselt kirjeldatud, ometi jääb lahtiseks, kuivõrd ütleb see midagi tolle aja reaalse seksuaalelu kohta, kirjutab Inna Põltsam-Jürjo Sirbis ilmunud arvustuses Margus Laidre viimasest raamatust.
Margus Laidre on eesti ajalookirjutuses suveräänne nähtus – ta on vaba nii oma uurimistöö teema kui ka kirjutamise tempo valikul, teda ei kammitse ei institutsionaalsed ega teadusbürokraatlikud raamid või mis tahes projektipõhised kohustused. Juba seetõttu mõjuvad tema teosed värskendavalt ning rikastavad ja mitmekesistavad üldist pilti. Laidre raamatud paistavad kõik silma mahukusega ning ka tema värskeim üllitis ei ole selles osas erand, nõudes lugejalt tähelepanu ligi 900 leheküljeks.
Ehkki pealkirja järgi on raamat suremise ja armastuse kunstist, vaatleb autor, täpsemalt väljendudes, ikkagi surma ja seksuaalsust kesk- ja varauusaja Euroopas. Olgu mainitud, et sõna amor märgitseb varakeskaegsetes allikates mitteerootilist seksuaalsust. Seost surma ja seksi vahel mõistab raamatu autor eelkõige lähtuvalt nende nähtavusest ühiskonnas eri ajastutel. Keskajaga võrreldes on nüüdisajal surm "kui mitte ära keelatud, siis peidetud", seks on aga muutunud "igapäevaseks laiatarbekaubaks" (lk 9). Laidre käsitab seda suure, olemusliku kultuurilise muudatusena ning selles peitub lähtekoht tema uurijahuvile nende teemade vastu.
Märkimist väärib, et Laidre raamat pole õigupoolest ainus viimasel ajal surmakultuurist ilmunud käsitlus. 2024. aastal nägi trükivalgust Marju Kõivupuu "Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist", kus vaadeldakse surmateemat küll teistsugusest perspektiivist ja Eesti-keskselt. "Ars moriendi – ars amatoria" naudib lausa erakordset lugejahuvi ja müügiedu, mis näitab, et kooslus surm ja seks on osutunud õnnestunud kombinatsiooniks. Muidugi pole suure menu juures vähetähtis Laidre hea ja sujuv kirjutamisstiil.
Laidre on oma raamatut koostades toetunud suurele hulgale käsitlustele, samuti trükitud allikatele, sh kesk- ja varauusaja kirjandusele ning antiikautorite teostele. Ta ei tugine mitte ainult Lääne-Euroopa materjalidele, vaid on kaasanud ka andmeid Eesti ajaloost. Kuna Laidre on hea Põhjamaade ajaloo tundja, ei üllata sagedased põiked Rootsi ainestiku juurde. Nii leiab raamatust asjatundlikud kirjeldused Gustav Vasa ja Karl X Gustavi matustest. Küsitav on ainult, kuivõrd õigustavad ennast rohked näited Vene ja Bütsantsi ajaloost, värvikusest hoolimata need pigem hägustavad pilti ja tekitavad infomüra. Materjali üliküllust arvestades, poleks kindlasti paha teinud raamatu peatükke sisemiselt rohkem liigendada.
Surmast seksini
Vastupidiselt inimelu loomulikule kulgemisele algab raamat surma käsitlusega ning liigub edasi füüsilise armastuse juurde. Kas teadlikult või alateadlikult on autor surmateemat esimeseks tõstes ilmselt soovinud tänapäeva ühiskonnas n-ö kulisside taha tõrjutud surma varjust välja tuua. Tõsi, ärapeitmine puudutab siiski ainult loomulikku surma. Autor ei püüagi eitada või mööda vaadata asjaolust, et nüüdisaja massikultuuris on surm, tapmine ja verine vägivald liigagi tavaline, argine. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltynile osutades nimetab ta brutaalse surma üleekspluateerimist massimeelelahutuses pornograafiliseks (lk 13).
Täpsem oleks siiski öelda, et tänapäeva inimene pole oma elust välja tõrjunud mitte abstraktse surma, vaid konkreetsed surnud ja ainult läbi nende võimalikuks saava reaalse kokkupuute suremisega. Selle võõrandumisega koos käib vaikne loobumine lahkunute leinamisest, mäletamisest ja mälestamisest. Taoline amneesia on praegusaja maailma globaliseerumise, teisalt ka fragmenteerumise kaasnähe. Keskaja inimesel seevastu ei katkenud kunagi side surnute ja elavate maailma vahel. Teispoolsus oli sama reaalselt eksisteeriv nagu siinpoolsuski. Igal missal, iseäranis surnumissal mõeldi lahkunutele, neid mälestati hingedepäeval. Lahkunutega suhtlemise üheks vahendiks oli mälestussöömaaeg, mille korraldamisega väljendati nii austust eelkäijate ja esivanemate vastu kui ka hoiti elus nende mälestust. Üldse tõstatuvad keskaja surmakultuuris olulisena aja, mälu ja mälestamise teemad. Maisesse ellu mahajääjad said oma tegevusega – palved, heategevus jms – mõjutada surnute seisundit teispoolsuses, eeskätt leevendada nende kannatusi puhastustules. Alles reformatsioon hakkas seda pilti muutma ja murendama. Martin Lutheri järgi kuulusid elavad ja surnud eri maailmadesse, kusjuures Jumal polevat käskinud elavatel surnute eest palvetada. Surma ennast see muutus muidugi veel tagaplaanile ei tõrjunud.
Tulles tagasi raamatu ülesehituse juurde näib ikkagi loomulikum ja loogilisem liikuda sisus seksuaalsuse käsitlemiselt surmateema juurde. Kas või juba seetõttu, et kesk- ja varauusaja arusaamade järgi võis inimese seksuaalelu, eeskätt seksuaalne kõlvatus, lihalikud patud olla tõsiste tagajärgedega tema hingeõndsusele, isiku jõudmisele elik mittejõudmisele surma kaudu igavesse ellu. Tollastele inimestele tähendas surm ju mitte lõppu, vaid algust. See oli värav maisest hädaorust taevasesse paradiisi, piir ajalise ja igavikulise elu vahel. Samal ajal koosneb Laidre raamat kahest eraldi osast, nii et lugejal on õigupoolest vabad käed, millest alustada ning kust kuhu jõuda.
Veidrused ja koledused surmakultuuris
Surmakultuuri vaadeldakse raamatus väga laial skaalal alates hea suremise õpetustest üle matusekommete teispoolsuse kujutelmadeni välja. Lugejat kostitatakse rikkalike kirjeldustega surnutega ümberkäimisest Euroopa eri piirkondades ja eri sajanditel. Külluslik ülevaade on igal juhul õpetlik lugemine, näidates muu hulgas, kui riskantne on ainult matmiskommete põhjal teha järeldusi nende aluseks olevate surma- ja teispoolsusekujutelmade kohta. Keskajast võib leida kurioosset surnukehadega ümberkäimist, näiteks nagu nende tükeldamine ja keetmine, selleks et liha ja luud eraldi matta. Kusjuures säärane kohtlemine sai osaks ühiskonna kõige võimsamatele ja mõjukamatele isikutele. Näiteks keiser Friedrich Barbarossale, kes suri Kolmandas ristisõjas 1190 või Heinrich VII, kes suri 1313. aasta kuumal suvel Itaalias. Laidre kirjeldab varauusaja algul Inglismaa aristokraatia hulgas tekkinud suurt moodi korraldada öiseid resp pimeda aja matuseid (lk 72 jj), muutes sellega peeneks ja ihalusväärseks varasemal ajal vaid vääritutele osaks saanud matmisviisi. See komme jõudis levida ka Saksa-Rooma riiki. Ometi ei peegelda need vähem või rohkem grotesksed tavad mingeid maailmavaatelisi muutusi. Tõsi on seegi, et surnutega ümberkäimisel võivad kaua püsida kombetalitused, millega nende järgijad ei pruugi omada enam mingisugust sidet või vähemalt pole teadlikud tavade algsest tähendusest. Vaieldamatult pakub see mõtteainet vanade matmispaikade leiuainese tõlgendamisel.
Mitu eraldi peatükki pühendab Laidre koledale surmale, täpsemalt surmanuhtlusele. Ei keskajal ega varauusajalgi olnud tegu erakorralise, vaid pigem tavalise karistusega. Kusjuures vastavalt kuriteo iseloomule ja raskusele nägi keskaja õigus ette ridamisi hukkamisviise, üks hirmutavam kui teine. Nähtavasti on mitte ainult hukkamistele, vaid ka nende täideviijale – timukale, sh tema töövahenditele (nt mõõk, tapakirves jm) – ajendanud kõrgendatud tähelepanu pöörama Laidre sügav huvi sõjaajaloo teemade vastu.
Seksuaalsus
Teine pool raamatust on pühendatud seksuaalsuse ajaloole, kusjuures vaadeldakse nii seksi abielus kui ka müüdavat-ostetavat seksi, homoseksuaalsust, ning jõutakse lõpuks välja pornograafia sünnini. Kuigi peamiselt on keskendutud sellele: "Mida täpselt inimesed ikkagi "pimedas" tegid ja kuidas nad seda tegid?" (lk 599), pole ka emotsionaalne armastus tähelepanuta jäänud ning eraldi peatükk on pühendatud kurtuaassele armastusele. Kesk- ja varauusaja seksuaalsus ei ole intrigeeriv ainult teemana, vaid veelgi huvitavam on, millistest allikatest õnnestub tolle aja inimeste kohta teada saada nii isiklikku ja intiimset infot. Allikmaterjali nappus ja spetsiifilisus seab uurija ette hulganisti komistuskive ja karisid. Juba asjaolu, et eri sajanditest on olemas ja säilinud eri koguses ja iseloomuga allikaid, võib liiga julgel üldistamisel luua petlikke illusioone. Näiteks on vara- ja kõrgkeskaja nn patukahetsuse käsiraamatute puhul (lk 601 jj) raske leida seksuaalsuse varianti, mida seal poleks detailselt kirjeldatud, ometi jääb lahtiseks, kuivõrd ütleb see midagi tolle aja reaalse seksuaalelu kohta. Üldse peab arvestama, et nn patukahetsuse käsiraamatud on kujundatud tüüpilisest vanatestamentlikust ettekujutusest kultuslikust ebapuhtusest.

Kesk- ja varauusaja naiste seksuaalsuse lahkamisel on kasutada peamiselt meesautorite teosed, milles naiste hääl tegelikult ei kosta. Bingeni Hildegardi käsitust mehe ja naise seksuaalsusest nimetab Laidre erandlikuks keskaegsete arusaamade taustal (lk 524), ehkki sisult tähendab see erinevust meesautorite väljendatud seisukohtadest. Hildegardi järgi kaldusid just naised lihalikule kiusatusele vähem järele andma kui mehed. Laidre raamatust leiab korduvalt osutusi Bathi emandale Geoffrey Chauceri "Cantebury lugudest", lahedalt on tsiteeritud või refereeritud tema mahlakaid väljaütlemisi ja avaldusi seksuaalelu kohta. Iseasi, kas need väljendavad enamat kui lugude autori arvamust ja ettekujutusi naiste seksuaalsusest, sh nende seksuaalsest aplusest.
Uurijate arvamused lahknevad selles osas, mis puudutab emotsionaalse armastuse olemasolu keskajal. Peter Dinzelbacheri1 järgi toimus tähtis kultuuriline muudatus kõrgkeskajal, kui teineteisest sõltumatult leiutasid selle minnesingerid-trubaduurid ning kloostri müstikud, kelle ekstaatilis-psüühilised kogemused olid ülimalt erootilise, sageli näiliku seksuaalse iseloomuga (nt Rupert von Deutz, Püha Birgitta). Teise seisukoha järgi on emotsionaalne armastus alati olemas olnud, lihtsalt allikatesse jõudis see siis, kui oli muutunud iseenesestmõistetavusest kõrgkultuuriliseks toiminguks. Igatahes näitab Emmanuel Le Roy Ladurie uurimus Montaillou küla kohta, et 1300. aasta paiku olid seal esindatud mitmesugused inimestevaheliste suhete vormid, nagu romantiline kirg, abielud armastusega ja ilma, lühi- ja pikaajalised suhted vastastikuse kiindumusega ning müüdav armastus. Emotsionaalse armastuse osas jõuab ka Laidre oma raamatus järeldusele, et "lähedus ja tundeabielu polnud keskaegsele inimesele sugugi võõrad" (lk 835) ning et "ka keskaegne armastus võis olla vägagi mitmekihiline, sügavmõtteline ja vaimline" (lk 836).
Keskajal puudutasid ja lahkasid seksuaalsuse teemat teoloogilised kirjatööd, ilukirjanduslikud teosed, meditsiinialased kirjutised, seksuaalseid signaale edastas inimeste rõivastus ja väljendasid nende žestid, avalikkuses olid nähtaval prostituudid ja lõbumajad. Seega oli seksi-seksuaalsust ära peita kaunis keeruline, iseasi, kui väga keskajal selle nimel üldse pingutati. Muidugi olukord muutus ajas. Näiteks linnades tekkis vajadus kõvema distsiplineerimise, sh seksuaalsuse rangema kontrolli all hoidmise järele. Süüfilise tulek viis avalikust ruumist minema või vähemalt peitis lõbumajad ja prostituudid. Reformatsioon ja vastureformatsioon tõid aga kaasa seksuaalmoraali kriminaliseerimise. Nii näib ikkagi, et seksi suurem peitmine algas kesk- ja varauusaja piiril.
Eros ja Thanatos
Kui juba käsitlused surmast ja seksuaalsusest on saanud kokku ühtede kaante vahel, siis paratamatult tõstatub küsimus nende vastastikusest mõjust, põrkumisest ja/või ühisosast. Siin ja seal tekstis kohtabki vastavaid osutusi: "Seks nagu surmgi oli kristluses patu tagajärg ja osa jumalikust karistusest inimkonnale Aadama ja Eva sõnakuulmatuse eest" (lk 445), samuti on mainitud, et Sigismund Freudi järgi jagavad surm ja seks ühtset "peidetud identiteeti" (lk 12). Laidre raamat paneb keskaja armastuse- ja surmakäsituses märkama ühisjooni või vähemalt kokkupuutepunkte. Näiteks nii nagu surmale ja igavesele elule mõtlemine pidi innustama inimest vooruslikult elama, nõnda pani armastuski armastajat käituma kombekalt ja suuremeelselt, alandlikult ja vooruslikult.
Laidre ise eelistab surma ja seksi kokkupuutest rääkida Erose ja Thanatose võitluse võrdkuju kaudu: "Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele" (lk 833). Surmaajaloo uurimise teerajaja, prantsuse medievist Philippe Ariès juhib oma teoses tähelepanu hoopis Erose ja Thanatose lähenemisele barokiajastul.2 Sel ajal hakkas surma kujutamisel kunstis ilmnema erootilisi alatoone. Lisaks väidab Ariès, et XVI sajandist alates on sedalaadi kunstis, kus kohtuvad surm ja erootika, märgatav sadismi vaikne esiletõus. Ta võrdleb näiteks märtrite kannatusi kujutavaid kunstiteoseid ning toob välja, kuidas keskaegsetel maalidel on piinarikkasse surma minevat pühakut ja tema hukkajaid kujutatud rahulikuna, isegi ükskõiksena, pühak elab oma piinu läbi nagu kõrvalseisja või võõras, timukas aga teeb oma tööd kiretult. Seevastu XVII sajandil valitseb samasisulistes teostes hoopis teine meeleolu, nii piinatavat kui piinajaid on kujutatud viisil, mis oma realistliku brutaalsusega ja seksuaalse alatooniga ei kutsu vaatajas esile tingimata just religioosse iseloomuga ärritust-erutust ja usulist hardust. Arièsist tõukuvalt võikski ühe teemana tõstatada kannatuse rolli (emotsionaalses) armastuses ja surmas kesk- ja varauusajal. Igatahes on Erose ja Thanatose vastasmõju, olgu mõistetud siis heitlusena või lähenemisena ning nende kokkupuute pinnalt sündinud nähtused intrigeeriv ja potentsiaalselt huvipakkuv uurimisteema, mis, miks mitte, võiks "Ars moriendi – ars amatoria" autorit inspireerida mõneks järgmiseks kirjatööks.
1 Peter Dinzelbacher, Europäische Mentalitätsgeschichte. Kröner, Stuttgart 1993, 72–86.
2 Philippe Ariès, Geschichte des Todes. Deutscher Taschenbuch Verlag, München 2002, lk 472.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp