Viimasel ajal olen mõelnud palju eesti keele peale: see tekitab mitmeid kaksi­pidiseid tundeid. Ühelt poolt teeb mind kurvaks, et inimesed tarvitavad keelt järjest lohakamalt ja justkui mõtlematult: keeletundliku inimesena häirib mind, kui kohtan eestikeelses tekstis selliseid anglitsisme, mida ma ise ei kasuta. Kohati tundub, et aset on leidmas mingi semantiline entroopia. Selle tagajärgi ei pea pikalt mõistatama. Juba mõnda aega olen hakanud ära märkima enda jaoks ka n-ö vanamoodsaid sõnu, mille tähendust ise küll tean, kuid mida ma aktiivselt ei tarvita või mida ma väga sageli ei kohta. Mõned neist sõnadest on väga ilusad. Siit annab kenasti tuletada, et paari põlve pärast on tegu haruldaste artefaktidega, mida tunnevad vaid friigid. Keele väljasuremise muret ei lahenda ka keeleoskuse tehisarule delegeerimine – in fact, see võib protsessi hoopiski kiirendada.

Kuid keel muutubki. Mina ei saa tõenäolikult näiteks esimese iseseisvusaja aegsest keelest enam päris korralikult aru – see mõjub mulle pentsiku ja vanamoodsana. On täiesti loomulik, et eesti keel muutub ja teiseneb ka tulevikus. Järjepidevus on see, mis loeb. Elujõulisus ongi muutus, täielik muutumatus on surm. Seega saan ma mingi piirini aru ka neist inimestest, kes leiavad, et keele normidest kinnipidamine ja formaalne rangus mõjub nende keelelisele eneseväljendusele pärssivalt või koguni segab inimeste mängulisust, loomingulisust. Pealegi, kas pole praegune eesti keel täis sõnu, mis on algselt pärit mujalt? Iga laen oli kunagi uus ja veider.

Kuid siiski häirib mind, kui pean eestikeelsete lausete mõistmiseks need esmalt oma peas ingliskeelseks tõlkima – seda tuleb viimasel ajal üsna sageli ette, eriti just kunstivaldkonnas. Kuidas need kaksipidised tunded omavahel lepitada, eelpool mainitud vastuolu lahendada?

Ehk saaks sellele küsimusele läheneda ilu mõiste kaudu. Mulle meeldib, kui sõnad kergelt võõritavad (mõnikord ongi parem öelda "polüseemia", mitte "mitmetähenduslikkus"), ma ei arva, et keel peab alati täiesti kommunikatiivne olema. Keel kujundab inimese mõtlemist, kuid ka selle materiaalsed aspektid on olulised. Laused võivad olla voolujoonelised, kujundlikkus on igasuguse tähenduse eeltingimus. Mu mure ja mõningane nördimus keele viletsuse pärast võib olla samuti esteetilist laadi – keeles, nagu kunstiski, on olulised esteetika(te) küsimused, info ja müra suhted …

Näiteks ulmekirjanduses opereerib lugeja alatasa terminitega, mille täpset osutust ta (veel) ei tea. Krüptilised ja imelikud sõnad tekitavad võõritust, kuid mõjuvad samal ajal erutavalt. Lugeja usub, et autori loodud maailm on koherentne ning õpib nimme võõrapäraste tähistajate vahel orienteeruma, neid isegi nautima. Temas käivitub uudishimu ja ta muutub maailma suhtes tähelepanelikumaks. Ta on sunnitud oma õppimisvõimet pidevalt rakendama ja käigus hoidma.

Ma arvan, et viletsa eesti keele puhul ärritab kõige enam tõsiasi, et kõik need laenud ja mõjutused, mis praegu vigadena mõjuvad, on äratuntavalt kõik ühe ja sama dominantkeele maitsega. Kuid seda laadi domineerimisele ei saa vastu vormi kivistamise abil. Või vähemasti pole see ainuke variant. Pigem võiks paradoksaalselt oma mõju­allikaid avardada – ja teha seda teadlikult, esteetiliselt. Mis tunne oleks ette kujutada olukorda, kui kuuleme sajandite pärast enda ümber eesti keele sees ka nt iiri- või näiteks urdukeelseid väljendeid? Jaapani viisakusemarkerite kummalisi tõlkeid? Veidraid rootsipärasusi? Tammsaare-aegset slängi, prantsuskeelseid sententse, maoorikeelseid fraase ning sekka ka täiesti arusaamatuid võlusõnu? Ma arvan, et põhiline on, et neid lausutaks armastusega.