Sooster tuli minu ellu Moskvas aastal 2018. Seega ei saa mind arvata kunstiteadlaste piiratud tsunfti¹, kes tema loomingut on põhjalikult uurinud. Pigem olen ma olnud püsifänn, kes vinnab ennast Soosterit käsitleva filmi esilinastusele kohale ja loodab Mikkeli muuseumisse ära mahtuda, kui avatakse tema 100. sünniaastapäeva tähistav näitus.

2018. aastal õnnestus mul viibida ühe teise aastasadat tähistava näituse "Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018" avamisel Tretjakovi galeriis (kuraatorid Eha Komissarov ja Tatjana Zeljukina). Seal eksponeeritud Soosteri abstraktseid kompositsioone ma ilmselt rohkem ei näe, sest osa tema loomingulisest pärandist jääb teadmata ajaks teisele poole piiri. Olin rabatud nende kompositsioonide visuaalkeelelisest kaasaegsusest: need oleksid olnud nagu välja tõstetud mõne elektrikilbi kaane pealt, kus oleme harjunud grafitit praegu linnaruumis nägema ja mille pärast nende tegijaid neetakse.

Kuid tagasi Tallinna, kus Mikkeli muuseumis avati näitus "Sooster 100. Vaade erakogudest", mida kuraatorid Liisa Kaljula ja Elnara Taidre on pikka aega ette valmistanud. Mitte et Sooster poleks väärinud suurt saali, kuid selline kammerlik esitlusviis sobib tema sahtlisse pistetavate töödega hästi. Need tööd on justkui avad, millest läbi vaadates võib tajuda palju suuremat mõtteilma, kusjuures maandavad kontrastina kultuurivaldkonna üleüldise olelusvõitluse pinge (silmapaistmiseks on seal tarvis ju ennast üledimensioneerida).

Kuraatorite valik pakub läbilõike kunstniku loomingu väljenduslikest etappidest, mis on jaotatud originaalselt pealkirjastatud osadeks, sealhulgas "Elus tombuke", "Kosmoerootika" või "Spotsid". Nende kõrval on ka klassikaliselt kirjeldavaid, nagu "Pallas", "Kadakad" ja "Munad". Näitusel on ka töid, mis pole seni avalikkuse ette jõudnud. Muu hulgas on ühtlustatud väärtussüsteemi maali-joonistuse teljel. Näitusel on tunda kuraatorite soovi käsitleda Soosteri loomingut värskemast, XXI sajandi positsioonist.

Mulle tundub, et joonistuste kaudu pääseb kunstnikule lähemale kui maalide kaudu. Tuši- ja viltpliiatsijoonistuste hulgast on paigutatud üks hitt näituse kõige tagumisse nurka, nimelt kahe joonega teostatud inimfiguuride omavaheline mõistukõne "Dialoog" (1960. aastate I pool), mis seob joonistusena visuaalse kujundi keele-eelse tunnetusega. Just selles töös saab tehniline meisterlikkus kokku kontseptuaalse põhjapanevusega: kujutatud on ilmselt kunstniku ja tema palavalt armastatud abikaasa Lidia abstraheeritud profiili nii, et neis väljendub kommunikatsiooniakti potentsiaal, aga ka krüptiline laetus.

Sooster oli siinmail üks esimesi, kes kehtestas tušijoonistuse tehnika, julgustades oma kaasaegseid, ANK 64 ja selle ringkonna autoreid sellega töötama.

Tušijoonistus on olulisel kohal nii tema varastes katsetustes kui ka küpses loomingus, tuues selle n-ö abimeediumi staatusest välja.² Selles tehnikas võib näha ka eelmainitud tombu arenemist: kontuuri teket ja selle evolutsiooni. Näitusel on välja pandud abstraktsed joonistused, mis meenuvad justkui mingite kõhtjalgsete mikroskoobi all nähtud läbilõikeid. Soosteri lähedane sõber Ilja Kabakov on kirjeldanud neid justkui uue kehakogemuse vaatepunktist: "Siin tulevad uue organismi keskkonnast eraldumise hetkel korraga ilmsiks topoloogiliselt kolm tsooni, kolm ala selles organismis: kese – tüvi, vorm – pealispind ja nende vahel keskkond – mateeria, mis on eraldunud tervikust ja on piiratud uue moodustise pinnaga."³

Pakun, et Soosteri looming on võimeline kõnetama siiamaani paljusid tugeva kujundistu tõttu, milles on seostatud matemaatiline ratsionaalsus ja instinktiivne irratsionaalsus. Kunsti vaatajale on kalkuleeritud spontaansus ehk kõige suuremat rahuldust pakkuv väljendusviis. Niimoodi paneb kunstnik end piirsituatsiooni, teeb ennast haavatavaks, laseb lähedale, lubab oma mõtteprotsessi sisse vaadata. Juba Soosteri Pallase kunstikooli aegseist naturalistlikest töödest kiirgab empaatiat kujutatu vastu – vaadake näiteks maali Kaja Kärnerist. Nii kujunebki kunstnikust vaataja silmis suure tunde- ja mõttemaailmaga tegelane, kelle iga esitusega on kerge kaasa minna.

Teine põhjus, miks Soosteri tööd on praegusel posthumanismi ajastul relevantsed, on tema hooletu lõbususega teostatud kosmoerootilisi hübriidvorme kujutavad tööd. Need oleksid justkui loodud ettevaatavalt uue põlvkonna käibekujunditeks, mille abiga saab kujutada rohkem-kui-inimene-kooslusi. Ilmselt ei ole vaja veel ühte kadakaid, kalu ja mune eksponeerivat näitust, kuid kui sealjuures on veel käsitlemata teemapüstitusi ja fookusi, mis paigutavad Soosteri loomingu kaasaegse kunsti küsimuste taustale, tasub seda kindlasti teha.

Õnneks on Soosteri loominguline pärand niivõrd mahukas ja mitmekülgne, et selle taustal on võimalik rääkida nii kunstiajaloo vooludest, loodusteaduslikust maailmapildist, ulmeteooriatest kui ka jungiaanlikest impulssidest. See võib mõjuda ka sedavõrd eklektilisena, et ei kutsu süvenema, kuid vähemasti mulle pakub seesugune lai haare lohutust, et oma kaootiliste huvidega saab ka rahu teha. Seepärast ongi vaja rohkem Soostereid meie sekka.

Hoiatus: kui näitus tundub Mikkeli maja lävel seistes liiga väike, siis võtke kõrvale kataloog, mis kehtestab ennast juba ainuüksi mahuga. See trükis annab aimu muuseumide viisist omavahel suhelda, saates välja signaali Soosteri kui siinse kunstiajaloo ühe olulisima kunstniku kohta, kelle loomingust võiks kujundada ekspordiartikli, nagu seda on tehtud Konrad Mäe või Anu Põdra teostega.

***

¹ Juhan Raud, Kahevõitlus mateeriaga. Ülo Sooster 100. – Sirp 18. X 2024.

² Elnara Taidre, Rekonstruktsioonist dekonstruktsiooni ja uue konstrueerimiseni. Soosteri dialoog lääne kunstiga. Rmt: Ülo Sooster. Eesti Kunstimuuseum, 2024, lk 127.

³ Ilja Kabakov, Ülo Soosteri piltidest. Tlk Ita Saks. Kunst, 1996, lk 46.