"Sellel näitusel on enamus töid pärit erakogudest, jätame muuseumikogud kõrvale ja keskendume tundmatute pärlite väljatoomisele. Küll ei tahtnud me teha rariteetide näitust, me tahtsime teha Ülo Soosteri näitust, kust publik leiaks üles kõik need armastatud ja hinnatud Soosteri põhimotiivid ja teemad. Näituselt leiab nii kadakaid, kalu, mune, aga ka erootikat, abstraktset kunsti ja raamatuillustratsioone," tutvustas kuraator Liisa Kaljula.

Soosteri põhimotiivide taga peitub terviklik mütoloogiline maailmapilt. "Ta on võtnud oma Hiiumaa mälestusi, saare arhetüüpe, nagu kadakas, kala või muna, ta ei jäänud nende tõlgendustes etnograafiliseks, vaid liikus edasi järgmisele tasandile, muutes nad kosmilisteks, universaalseteks, võimsateks sümboliteks," sõnas kuraator Elnara Taidre.

Kuna Moskvas ei olnud Soosteril alternatiivse stiiliga kunstnikuna võimalik enda loominguga elatist teenida, kujunes illustreerimine ainukeseks viisiks, kuidas endale oma kunstioskustega elatist teenida. Ühtegi loomeliitu kuulumata, puudus tal ka ligipääs Nõukogude kunstniku privileegidele. "Nii materjale kui ka ruume töötamiseks sai ta ainult tänu oma sõpradele. See oligi Soosteri kapital – tal olid tohutult head sõbrad ja teda armastati Moskva põrandaalustes loomeringkondades," rääkis Kaljula.

Soosteri loomingus on olulisel kohal naise kuju, laiemalt erootika. "See võib tulla üheltpoolt sellest, et Sooster oli sunnitud seitse aastat vangilaagris olema eemal igasugustest romantilistest suhetest. See Seksuaalne frustratsioon kogunes aastatega," märkis Kaljula. "Aga teiselt poolt on see väga selgelt protest Nõukogude ühiskonna vastu, sest Nõukogude ühiskonnas olid igasugused seksuaalsusega seotud teemad keelatud, allasurutud. Sooster protestib sellise ühiskonnakorra vastu, kus reegleid on liiga palju," lisas kuraator.

Soosteri kosmoerootika ei seisne ka lihtsalt ilusate paljaste naiste kujutamises. "Need on tihtipeale olendid, kes ei pruugigi olla sellelt planeedilt. Neil on teinekord kolm jalga, neli kätt, terve kobaratäis rindu. Soosterit ei huvita kunagi miski, mis on keskpärane," sõnas Kaljula.

Kui sürrealism oli kunstivool, mis valitses 20.-30. aastatel, siis Sooster jõudis sürrealismi juurde 50ndate lõpus. "Aga ta ei jää neid klassikalisi sürrealismi teemasid ketrama samal moel. Ta ikkagi arendab seda sürrealismi diskursust edasi. Kõige unikaalsem osa Soosteri loomingust ongi tema sürrealistlik kehadiskursus," rääkis Kaljula.

Sooster arendas välja ka enda reljeefse autoritehnika, et oma maale mahuliseks muuta. "Ta jõudis selleni, et ta hakkas kasutama oma abikaasa poolt teatrist toodud teatripastat. Tänu teatripastale suutis ta oma tööd muuta mahuliseks. Võib-olla Soosteri enda jaoks oli see tema elu üks suuremaid saavutusi üldse," märkis kuraator.