Näitusel on eksponeeritud 80 tööd, nende hulgas nii graafikat, maale kui ka kollaaže, millest enamik on laiemale publikule seni nägemata. Kõige vanem teos on valminud 1943. aastal ja kõige uuem pärineb aastast 1998. Kõik eksponeeritud teosed pärinevad erakogudest. 

Kaja Kärnerit, Valve Janovit ja Silvia Jõgeveri ühendav lugu saab alguse sõjaeelses ja -aegses Pallases. Nad said õpetust koos tookordsete ja tulevaste suurte meistritega nagu Endel Kõks, Elmar Kits, Alfred Kongo, Hilda Kamdron, Eugen Kask, Arnold Vihalemm, Viktor Jõgever, Hermann Aunapuu, Varmo Pirk, Ülo Sooster, Valdur Ohakas.

Paljud neist läksid 1944. aastal pagulusse ning kadusid seeläbi kauaks meie kunstiloost. Tartusse jäänud noored pidid kooli lõpetama juba sõjajärgses muutustest räsitud Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Kõige edukam neist oli Kaja Kärner, kes sai lõpetamise järel instituudis joonistusõpetajaks ja võeti 1948. aastal vastu kunstnike liitu. Valve Janovil uuel ajal lõpetada ei lastud ja Silvia Jõgever tegi seda alles 1952.

"Valve Janovi tähtsus ja tugevus on selgunud aegamööda. Ta on alati olnud otsiv, katsetav ja pidevalt uute põnevate leidudega üllatav kunstnik, kes on osanud leida oma tugeva külje ning seda arendanud. Oma figuraalseid kompositsioone ta palju ei näidanud. 1950. aastate teisel poolel asus ta ühena esimestest viljelema kollaažtehnikat ning kohe ilmusid temalt ka abstraktsed kollaažid," kirjeldab Valve Janovi arengut kunstiteadlane Reet Mark. Eriliseks loomingu kõrgpunktiks olid Janovil aastad 1962–1970, mil valmisid suured kalade seeriad, mitmed öised maastikud ja tänavavaated," rääkis kunstiajaloolane Reet Mark.

Silvia Jõgeveri puhul peab Margi sõnul rääkima rabavast ja isikupärasest värvimeelest. "1950. aastate lõpuaastad oli ka talle "ärkamise aastad". Siis maalis ta maastikke, linnavaateid, figuraalseid ja abstraktseid kompositsioone, mis kõik mõjusid oma värvikate pindade ja lihtsustatud kujunditega tookordses kunsti üldpildis väga uudsena," rääkis Mark Jõgeveri kunstnikuteest. "1960. aastate teisel poolel jõudis Silvia Jõgever oma unenäoliste nägemuspiltideni, mida võiks veidi suuresõnaliselt iseloomustada kui äärmiselt maalilist sürrealismi."

Kaja Kärneri loomingus väljendub pallaslik pärand Margi hinnangul ehk kõige vahetumalt ja selgemini.

"Kunstnikuna oli Kärner ''valmis'' juba 1940. aastate keskpaigas, mis ei tähenda muidugi arenemisvõime kaotamist. Tema üks esimesi loomingu kõrgpunkte jäi 1957.–58. aastatesse, mil valmisid murtud toonides ääretult värvipeened Karlova linnavaated, mis oli üks tema meelisžanr. Kärneri loomingu kõige nauditavama ja hinnatuma osa moodustavad kergelt deformeeritud figuuridega olustikupildid sõpradest, interjöörivaated ja natüürmordid," lisas Reet Mark.