Osutuda väljavalituks, saada arhitektuuripreemia – see kindlasti tõstab arhitekti enesehinnangut, sõltumata sellest, kui kaua sa oled olnud valdkonnas tegev. Noorematele on tunnustus eriti oluline, see on reklaam ja aitab saada uusi tellimusi, aga ka vanematele on preemia tähtis – see on märk, et oled ajakohane, õigel teel, et kolleegid hindavad su mõtteid ja tegemisi.

23. jaanuaril jagasid Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja Eesti Maastikuarhitektide Liit endises rüütelkonna, nüüdses Eesti esindushoones 2024. aasta arhitektuuripreemiaid. Preemiale kandideeris 110 tööd, mille hulgast jäi sõelale 76 nominenti, millest omakorda valiti välja 17 preemiasaajat.

Preemial on lisaks arhitekti tunnustamisele suur ühiskondlik roll – seeläbi populariseeritakse arhitektuuri ja antakse ehituses uued suunad, väljavalitud objektid on edaspidi eeskujud, millelt võetakse šnitti.

Tänavustest laureaatidest tõusevad ehk enim esile restaureeritud ja Eesti esindushooneks kujundatud Rüütelkonna hoone, Põhjala tehasehoone rekonstrueerimine elamuks ja Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimine inimsõbralikuks keskkonnaks – need on kindlasti objektid, mis hakkavad mõjutama järgmisi arhitektuurisamme ja see ongi ehk preemia puhul kõige olulisem.

Isiklikult tõstaksin ma esile korterelamuks rekonstrueeritud nõukaaegset Põhjala kummitehase remondi- ja laohoonet, mille metamorfoosi on kavandanud Molumba arhitektid. Erandlik on juba see, et kaks olulist arhitektuuripreemiat – Eesti Arhitektide Liidu arhitektipreemia ja kultuurkapitali arhitektuurisihtkapitali aastapreemia – saab korterelamu. Nominentide seas olid valdavalt läbi arhitektuurivõistluse sündinud haridushooned, nende kõrval n-ö otsetellimusena valminud korterelamu võit on väga ebatavaline. Ei meenugi, millal viimati korterelamu nii palju tähelepanu sai.

Vanade tehase- ja laohoonete rekonstrueerimises iseenesest ei ole midagi uut, seda on tehtud Eestiski üsna palju, näiteks Rotermanni ja Lutheri kvartalis, aga seekord ei ole tegemist esteetilise romantilise vana ehitisega, vaid üsna utilitaarse nõukaaegse tootmishoonega.

Vanast hoonest säilitati vaid karkass ehk taaskasutati konstruktsiooni osa. See käik tähendas mitmeid piiranguid projekteerimisel ja ka keerukust ehitamisel. Mingi hetk kaalutigi ka karkassi lammutamist, aga õnneks vana konstruktsioon siiski säilis ning sellele ehitati veel kaks korrust peale. Ülemiste korruste korterid on uhked, avarate merevaadete ja eriskujulise kaarja vormiga.

Vana taaskasutamine ja põnev arhitektuur ei ole aga ainus põhjus, mille eest seda elamut premeerida. Siin on tavapärasest erinev lähenemine ka ruumide kasutamisele – lisaks korteripindadele on majas päris suured ruumid jäetud inimeste ühiskasutusse: kontoriruum, ürituste ruum köögiga ning uhke katuseterrass talveaiaga. Kui ülal on suured korterid, mille omanikud ühisruumidest ehk väga ei hooligi, siis alumistele väikestele stuudiokorteritele on need tugevaks täienduseks. Selle eest peab kiitma erilise visiooniga tellijat.

Selleks, et parimad eeskujud mõjule pääseks, ei piisa vaid preemia andmisest. Kui häid ideid ei suudeta piisavalt kommunikeerida, jääb nende mõju marginaalseks. Nii see paraku on tänavu just läinud. Premeeritud objektide loetelu kuskil uudistenupus ei ütle enamikule inimestest midagi. Seda enam, et tänavuste preemiasaajate seas ei ole suuri avalikke hooneid, mida vabalt külastama pääseb.

Erand on vaid Vana-Kalamaja tänav, mille eest Kavakava arhitektid kultuurkapitali aastapreemia said ja mis on kõigile huvilistele ööpäevaringselt avatud. See on ka ainus arhitektuuriobjekt, mis jõudis läbi "OP-i" erisaate laiema üldsuseni.

Arhitektuur on valdkond, kus üks pilt räägib kindlasti rohkem kui 1000 sõna, aga ruumi tajumiseks jääb ka paarist pildist väheks. Seepärast on juba üle paari aastakümne tehtud aasta parimatest arhitektuuriobjektidest film, mida rahvas on teleekraanilt saanud näha. Seekord filmi ei olnud. Ei tea, kas kadus see üldisesse kokkuhoiupoliitikasse või oli mõni muu põhjus, aga 2024. aasta arhitektuuripreemiad tänavu laiema üldsuseni ei ole jõudnud.

Samas tehti, nagu ka varasematel aastatel, arhitektuuripreemiatest kaks raamatut – üks arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri, teine sisearhitektuuri parimatest, seejuures premeeritud objektid suures osas kattuvad. Selle asemel võiks ju üks pisut toekam kogumik olla? Arhitektuur on tervik, milleks serveerida seda tükkidena?

Pidu võib vaesel ajal olla väike, napsu ja suupisteid jagada tasu eest, aga kui me oma arhitektide saavutusi ei suuda rahvani viia ega järeltulevate põlvede tarvis salvestada, kaotab arhitektuuripreemiate jagamine suure osa oma tähendusest.