4. mail oli Eesti arhitektuurielus erakordne sündmus – kolleeg Heili Volberg-Raig tähistas oma sajandat sünnipäeva. Tundub uskumatu, aga meie seas on veel arhitekt, kes mäletab, kuidas tema sünnilinna Pärnusse ehitati rannahoone ja rannahotell ning seda, kuidas Pärnu linnapilti tekkisid uudsed valged funkvillad, mis ehk andsidki tüdrukule tõuke huvituda arhitektuurist.

Heili Volberg-Raigi arhitektuurilooming sündis Nõukogude perioodil, mil ta töötas suures projektintsituudis Eesti Projekt. Paljud tema teostest on tänaseks hävinenud, aga koos August Volbergiga Tallinna purukspommitatud Harju tänavale loodud legendaarset kirjanike maja teavad kindlasti ka arhitektuurikauged inimesed. Siinne Pegasuse kohvik oli Nõukogude ajal eesti loovintelligentsi meelispaik ning oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Siinsamas, Vello Asi kujundatud musta laega saalis, peeti ka Heili juubelipidu.

Kuna ma suursündmusest osa võtta ei saanud, kutsusin Heili nädalapäevad hiljem kohvikusse. Viimati istusime pikemalt koos kaheksa aastat tagasi, kui vestlesime Sirbi tarvis vananemisest ja seenioritele mõeldud elamutest – see on olnud Heili üks südameteemasid.

Külastasime kunagi koos Soomes maju, mis on mõeldud inimestele, kes saavad küll ise hakkama, aga vajavad igapäevaselt veidi tuge. Need ei ole vanadekodud vaid üsna tavalised korterelamud, mille juurde kuuluvad ühisruumid ning teenused, mis toetavad seeniorite igapäevast toimetulekut. Vajadus selliste elamute järgi on ka Eestis suur, sellest on räägitud, aga paraku pole rääkimisest kaugemale jõutud. Heili ise elab Mustamäel liftita majas kolmandal korrusel ja ei kurda. Ta on siiani heas sportlikus vormis.

Seekord aga arutasime läbi kõik Eesti kuumemad arhitektuuriteemad alates arhitektide liidu ideest ehitada Tallinna arhitektuurimaja, linnahalli saatusest kuni Estonia juurdeehituseni. See viimane on saja-aastasele arhitektile eriti hingelähedane. Mõte rikkuda ebamastaapselt suure juurdeehitusega Estonia teater, mida Heili Volberg-Raig mäletab veel Lindgreni-Lönni originaalvariandis, enne märtsipommitamist, teeb hinge haigeks.

"Aga kuidas on lood Estonia autoriõigustega?" uuris ta mult. "Kas äkki võiks küsida abi soomlastelt, uurida, kellele kuuluvad Armas Lindgreni ja Wivi Lönni autoriõigused?"

Jäin mõtlema. Tõepoolest! Siiani on räägitud vaid muinsus- ja looduskaitse aspektidest, maa omandist ja UNESCO seisukohtadest, mida riigi tasandil jätkuvalt naeruvääristatakse, aga autoriõigust, mis kehtib veel 70 aastat pärast autori surma, ei ole keegi maininud. Armas Lindgren lahkus üsna noorelt, 1929. aastal, aga Wivi Lönn suri 94-aastaselt alles 1966. aastal. Seega tema autoriõigused kehtivad veel üle kümne aasta!

Autoriõigus tekib ka tuletatud teosele, algse teose kohandusele või töötlusele – arhitektuuris seega ka restaureerimise, ümber- või juurdeehituse autorile. Estonia teatrihoone põlengus sai tugevalt kannatada hoone keskosa, aga enamik müüre ja ka osa vahelagesid säilis ning 1947. aastal taastati teater Alar Kotli projekti alusel. Kotli laiendas hoonet 11 meetrit Pärnu maantee poole ning põhjapoolne fassaad, mida on siin-seal põlastavalt stalinistlikuks nimetatud, on tervenisti Alar Kotli looming. Kotli oli 1930. aastate teisel poolel edukalt viljelenud uusklassitsismi, see sobis ka Lindgreni ja Lönni lahendusega, mis lähtus samuti palju klassitsismist.

Alar Kotli suri 1963. aastal, seega on ka tema autoriõigused veel täies jõus – ehk teisisõnu: kaheksa aastat ei ole Estoniale võimalik juurde lisada midagi ilma Kotli autoriõiguse pärijate nõusolekuta.

Kultuurikomisjoni juht Liina Kersna ütles 11. mail Vikerraadio usutluses, et Estonia juurdeehituse osas on otsus tehtud, raha eraldatud ja nüüd on vaja ehitamiseks leida vaid tehnilised lahendused. Kultuurikomisjoni liikmed kindlasti teavad, mida tähendab õigus teose puutumatusele, aga Kotli tütre, arhitekt Anu Kotliga, ei ole selles osas tehnilist lahendust veel keegi otsinud.

Hea, kui on vanemaid kolleege, kes päevaprobleeme kõrvalt jälgivad. Oleks meil vaid rohkem Heili Volberg-Raigi sarnaseid inimesi, kes veel saja-aastaselt tahavad ja suudavad teravalt ühiskonna teemal kaasa mõelda.

Loomulikult tundsin huvi, kuidas ta nii heas vormis püsib. "Üks füsioterapeut näitas mulle viiskümmend aastat tagasi mõned võimlemisharjutused – teen neid igal hommikul," vastas ta vaikselt, " ja üks asi veel – ema soovitas võtta iga päev lusikatäie mett!"