Nähes, et Eesti ühiskonnas, sh isegi riigikogus levivad endiselt ketserlikud ideed rajada Estonia teatrile juurdeehitus, otsustas väike, aga mõjukas seltskond kohalikke ametnikke kirjutada kiirkorras kokku formaalselt põhjaliku pärandmõjuhinnangu ning saata selle otse UNESCO-le. Seejuures ilmselt ka loogiliselt eeldades, et see suur rahvusvaheline organisatsioon ei hakka antud juhul kohe ise liiga palju teemasse süvenema ning pigem kinnitab automaatselt esitatud seisukohti ja delegeerib koos hoiatava näpuvibutusega lõpliku otsuse tegemise tagasi, kohaliku ICOMOS Eesti komitee hoolde.

Kohalik komitee, valdavalt sama ringkonna inimesed, on aga tõenäoliselt juba eos sama meelt või siis isegi kui mõned liikmed on erineval arvamusel, siis nad lihtsalt ei julge erinevatel põhjustel antud hinnangu tellijate ja koostajatega vastuollu minna. Nii samuti nagu mitte keegi Eesti muinsuskaitse sepetsialistidest lihtsalt ei julge Estonia kavandatavale juurdeehitusele isegi muinsuskaitse eritingimusi koostada. Seega ring sulgub ning hästi kontrollitud ringkaitse välistab igasugused edasised arutelud ja uuringud antud küsimuses.

Püha tõde ning (ainult antud konkreetsel juhul) kivisse raiutud piirangud jäävad kehtima igavesest ajast igavesti. Jumal tänatud! Päike tiirleb jälle ümber maakera, Eesti parlament koos kultuuriministeeriumiga tiirleb edasi ümber ühe ametiasutuse ning ühe avaliku hoone seni teadmata suuruse ja kujuga juurdeehituse (igal juhul suured kahjulikud) mõjud kogu Tallinna vanalinnale on igaveseks ajaks ära hoitud.

Pärandmõjuhinnang ja võrdne kohtlemine

Endiselt jääb selgusetuks, miks on selline pärandmõjuhinnang koostatud Estonia teatri võimaliku juurdeehituse puhul, aga sarnast mõjuhinnangut vanalinna erakordsele ülemaailmsele väärtusele ei ole tehtud mitte ühegi varasema uusehitiste planeerimisel ja ehitamisel Tallinna vanalinna kaitsealal.

Arupärimise peale vastas muinsuskaitseamet, et ICOMOS-e pärandimõjuhinnang on nõutav alates 2011. aastast. Selge ja arusaadav, aga sellegipoolest on allpool loetletud seitsmeteistkümnest objektist vähemalt kuus uut hoonet ja juurdeehitust, sh Aia 10a (ehitatud Uus Viru värava bastioni peale), reaalkooli juurdeehitus (ehitatud edelapoolse Uue poolbastioni peale), noorsooteatri juurdeehitus (vundeeritud otse linnamüüri jäänustele), Tallinna Linnateatri juurdeehitus (vanalinna südames) ning Tammsaare pargi paviljonid (Estonia kõrval) rajatud peale 2011. aastat, mil vastava hinnangu koostamine väidetavalt kohustuslikuks muutus.

Uusehitised Tallinna vanalinnas alates UNESCO maailmapärandi nimekirja arvamisest¹:

1) Taani suursaatkond Wismari tänaval (ehitatud otse Wismari raveliini peale)

2) Kaarli pst 8 korterelamu (ehitatud otse Wismari raveliini peale)

3) Vabamu (Okupatsioonide muuseum) Kaarli pst 8a (ehitatud otse Wismari raveliini peale)

4) Kalevi ujula juurdeehitus (ehitatud kurtiin Väikese Rannavärava ja Uue Viru värava bastioni peale)

5) Vana-Viru 13 korterelamu (ehitatud kaponiir Mellini ja Kurtiin Uue Viru värava bastioni ja Viru värava bastioni vahel koos Viru valliväravaga peale)

6) Aia tn 3 (VW Passaaž) (ehitatud otse Viru värava tenaili peale)

7) Inseneri 1 (ehitatud Uus Viru värava bastioni peale)

8) Aia 10a (ehitatud Uus Viru värava bastioni peale)

9) Tallinna Inglise Kolledži ujula (ehitatud otse Edelapoolse Uue poolbastioni peale)

10) Vabaduse väljaku parkla (ehitatud otse Harju värava tenailile)

11) Elamud Plate torni ja Grusbeke -taguse torni vahel (ehitatud Eeskaitsealale Nunnavärava ja Suure Rannavärava vahel)

12) De la Gardie kaubamaja

13) Realkooli uus võimla (ehitatud Edelapoolse Uue poolbastioni peale)

14) Noorsooteatri juurdeehitus (vundeeritud otse linnamüüri jäänustele)

15) Linnateatri juurdeehitus

16) RMK (varasem Keskkonnaministeeriumi) hoone, Toompuiestee 24

17) Tammsaare pargi paviljonid (Pärnu mnt 3)

Kas me tõesti tahame Eestit, kus üks täidesaatva võimu ametiasutus rakendab reegleid valikuliselt, läbipaistmatult ning vaid oma äranägemise ja tunde järgi? Kas see on normaalne kui üks riigiamet või tsunft kontrollib oma valdkonna spetsialiste võimupositsioonilt läbi hirmu ja varjatud karistamise võimalusega?

Siinkohal tekib küsimus, kas Eesti ühiskonnale oleks aktsepteeritav ka see, kui näiteks politsei või kohtusüsteem hakkaks oma võimu rakendama pigem selektiivselt isiklike eelistuste ja eelhoiakute alusel? Ning kui vastav otsus on juba korra kunagi kusagil väiksemas ringis tehtud, siis takistatakse tulevikus põhimõtteliselt selle sama küsimuse igasugune edasine uurimine või uuesti kaalumine.

Ehk siis vastavalt päevale, tujule, tutvusele või kõhutundele ignoreeritakse osadel juhtudel samu reegleid ja piiranguid, samas kui mõne teise puhul, kelle suhtes on ehk juba varasemalt välja kujunenud isiklik negatiivne eelhinnang, korraldatakse näidishukkamine juba enne kui ühtegi piirangut või seadust oleks üldse rikutud?

Tahes tahtmata mõjub antud pärandmõjuhinnang pigem kummalise kaebekirjana, mille koostamisel on rikutud nii hea halduse tava kui ühtlasi selle sama rahvusvahelise organisatsiooni, kelle poole pöörduti, enda poolt ametlikult sätestatud laiapõhjalise kaasamise juhiseid. Selguse huvides tuleb ära mainida, et valmis pärandmõjuhinnangu saatmine seotud osapooltele tutvumiseks, laekunud ettepanekute dokumenteerimine ning tekstis väikeste muudatuste tegemine ei ole kaasamine, vaid pigem selle teadlik imiteerimine. Seega mõjub antud juhul UNESCO kui rahvusvahelise institutsiooniga ähvardamine ning neile otse saadetud infoga manipuleerimine pigem ühe kohaliku asutuse täiendava võimuinstrumendina.

Projekt mida ei eksisteeri

Teine suur ja läbiv probleem pärandmõjuhinnangu tõsiseltvõetavuse ning eesmärkide küsitavuse osas tuleneb hinnangus esitatud väitest: "Oma vastuskirjas sedastas UNESCOt nõustav organisatsioon ICOMOS, et projekt on vastuolus Tallinna vanalinna erakordse ülemaailmse väärtuse säilitamise nõudega ja domineerib vana teatrihoone üle. Juurdeehituse mahtu soovitati oluliselt vähendada või kaaluda ooperile teist asukohta." (pärandmõjuhinnang, lk 4).

Milline projekt on vastuolus Tallinna vanalinna erakordse ülemaailmse väärtuse säilitamise nõudega ja domineerib vana teatrihoone üle?! Kuni siiamaani ei ole olemas mitte ühtegi ametlikku arhitektuurset eskiisi, rääkimata arhitektuursest projektist või arhitektuurivõistluse ideekavandist, mille vastuolu Tallinna vanalinna erakordse ülemaailmse väärtuse säilitamise nõudega või ka vana teatrihoone üle domineerimise osas oleks saanud antud pärandimõjuhinnang koostamise ajal hinnata. Seega võib kogu senist hinnangut lugeda igal juhul rutakaks, selgelt poolikuks ja spekulatiivseks ning seega kallutatuks.

Hetkel on teada ainult kavandatava juurdeehituse asukoht ning selle eeldatav ruumiprogramm. Kuni arhitektuurivõistluse läbiviimiseni puudub meil igasugune info juurdeehituse tegeliku kuju ja kõrguse kohta, kuna pole teada, mitu korrust hakkab olema maa all või maa peal. Puudub info isegi ehitusaluse pinna suuruse kohta, rääkimata juurdeehituse ja olemasoleva ajaloolise hoone võimaliku ühendamise kohta. Ei ole teada hoone mahu võimalik liigendatus ega fassaadide viimistlus. Puudub ka info tänavatasapinna ruumide funktsionaalsuse ning hoonet ümbritseva maastikuarhitektuuri jne kohta.

Suur negatiivne mõju?

Kolmas arusaamatu aspekt pärandmõjuhinnangus on paljudel juhtudel tuvastatud kõige karmima kategooria mõju ehk "suur negatiivne mõju" (mõju ulatuse määratlemise jaoks kasutati UNESCO juhises välja toodud kategooriaid, pärandmõjuhinnang, lk 8). Kas tõesti on ühel hoone juurdeehitusel, mille kuju ja suurus pole veel teada ning mille kavandatud asukoht oleks veel näiteks 2008. aastal jäänud vanalinna kaitsealast hoopis eemale, nii suur ja mitmekülgne mõju?

Kas mõju hindamisel võeti arvesse, et UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna suuruseks on 113 ha ning selle kaitseala servale kavandatud juurdeehituse ehitisealune pind on ainult ca 0,5 ha? Ehk siis sekkumine vanalinna kaitsealas toimuks antud juhul ainult ca 0,4 protsendi suurusel alal ning oluliselt madalama mahuna kui Tallinna vanalinn ise (vt artiklile lisatud linnaehituslik lõige). Kas nii mastaapse maailmapärandi objekti (113 ha) puhul saab selle perifeerias ühele olemasolevale hoonele sama kõrge või madalama juurdeehituse rajamisel üldse rääkida suurest negatiivsest mõjust?

Kui 2008. aastal suurendati muinsuskaitseameti enda initsiatiivil vanalinna UNESCO kaitseala suurust kaks korda (60 ha-lt 113 ha-le), siis äkki võiks nüüd kaaluda selle sama kaitseala servast ühest kohast ala vähendamist tagasi ühe protsendi võrra? Sellest piisaks, et kavandatav juurdeehitus ei jääks enam üldse vanalinna kaitsealale.

Kuidas on antud juhul määratud "suur negatiivne mõju" võrreldav UNESCO varasemate pretsedentidega, sh kõige radikaalsemate juhtumitega – Araabia Oryxi, Saksamaa Dresdeni Elbe jõe org ja Suurbritannia Liverpooli kaubasadam koos kaldaäärsete viktoriaanlike dokkidega –, mille puhul ka reaalselt kustutati objekt maailmapärandi nimistust?

Kui Estonia teatri võimaliku juurdeehituse puhul on pärandmõjuhinnangus tuvastatud nii paljudel juhtudel "suur negatiivne mõju" nii visuaalselt, funktsionaalselt, füüsiliselt kui ka kumulatiivselt, siis kas nende eelevalt mainitud, UNESCO nimistust kustutamise reaalsete pretsedentide hindamiseks või tagant järele kirjeldamiseks tuleks UNESCO-l leiutada uued mõjuhinnangu kategooriad. nagu näiteks "ülisuur negatiivne mõju", "super negatiivne mõju", "pärandmõju objekti täielikult hävitav katastroofiline mõju" jne?

Pärandmõjuhinnangus esitatud hinnanguid on võimatu objektiivselt kontrollida või millegagi võrrelda. Hinnanguteni jõudmise protsess ja metoodika jääb läbipaistmatuks ning on antud dokumendis viidatud ainult deklaratiivselt: "metoodika ja nimekiri on kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga" (pärandmõjuhinnang, lk 14).

Kuidas suhestub antud pärandmõjuhinnang näiteks Eestis kehtiva muinsuskaitseseadusega? Väljavõte seadusest: "Ajaloolises keskkonnas muudatuste tegemisel lähtutakse kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse ning kvaliteedi hoidmise põhimõttest. Lisatav uus peab toetama ja aitama esile tuua varem loodud väärtusi. Muudatuste tegemisel arvestatakse muu hulgas puuetega inimeste erivajadustega." "..tegevustes lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest".

Illustreerimaks antud pärandmõjuhinnangus esitatud seisukohtade küsitavust ja ebaproportsionaalsust muinsuskaitse valdkonnas üldiselt väljakujunenud igapäevase praktikaga nii Eestis kui mujal Euroopas, võiks ehk tuua paralleeli tavapärase suhtumisega kaitsealuste hoonete renoveerimisel ja väikses mahus laiendamisel.

Kas antud pärandmõjuhinnangu koostaja peaks samuti suureks negatiivseks mõjuks seda, kui mõnele suurele ajaloolisele hoonele, näiteks linnahall, Toompea loss või Haapsalu linnus, oleks vaja hoone tänapäevaseks kasutamiseks rajada juurde näiteks lift, ventilatsiooni süsteem, täiendav evakuatsiooni väljapääs või väike juurdeehitus ning kogu selleks vajalik sekkumine antud ajaloolise hoone algupärasesse originaal kehandisse jääks hoone mastaapi arvestades alla 1 protsendi või siis juurdeehituse maht moodustab kaitsealusest objektist ainult ca 0,4 protsenti?

Tallinna vanalinna ümbritseva mitmekihilise bastionivööndi kogu pikkus on ca 4,2 kilomeetrit. Selleks, et juurdeehitusega saaks minna rohkem maa sisse, tuleks lavade ühenduskohas lõigata läbi maa-aluse bastionitugimüüri ca kümne meetri laiune ava, mis tähendab bastionivööndi 4,2 kilomeetri pikkuse objekti puhul sekkumist ainult 0,2 protsendi ulatuses. Mis ajast peetakse mälestise 0,2-protsendilist kahjustamist suureks negatiivseks füüsiliseks mõjuks? 

Bastionivööndi haljasala terviklikkus

Kui arvestada kogu Tallinna vanalinna ümbritseva bastionivööndi haljasala suurust ning mitmekesisust, siis moodustab Uue Turu sillutatud plats vaid väga väikese osa kogu bastionivööndi haljastusest. Samuti on antud plats olnud läbi aegade pigem kõvakattega sillutatud ning osaliselt hoonestatud turuplats, mitte ajalooline park ega haljasala.

Huvitava fakti ja uue tugeva lisaargumendina tõi arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula hiljuti välja, et eelmise Eesti vabariigi ajal kavandati antud juurdeehituse asukohta suurt kvartaalset hoonetust koos uue sillutatud linnaväljakuga.

Seega jääb täiesti arusaamatuks, kuidas nii väiksele alale, mis on pealegi olnud ajalooliselt hoonestatud ja sillutatud, on uue hoonemahu rajamine hindaja seisukohast bastionivööndi (kogu pikkus 4,2 km) haljasala terviklikkusele suure negatiivse mõjuga nii visuaalselt, funktsionaalselt, füüsiliselt kui ka kumulatiivselt (pärandmõjuhinnang, lk 36)?

Juurdeehituse domineerimine ajaloolise teatrihoone üle

Jällegi, hetkel ei ole meil mitte ühtegi ametlikku arhitektuurset eskiisi ega projekti mille domineerimist oleks võimalik hinnata. Olemas on vaid mõned mahulised analüüsid ja teostatavuse uuringud, mida on ajakirjanduses punaste kastidena ka avalikkuse hirmutamiseks mõnuga ekspluateeritud. Kõik need senised mahuanalüüsid on püüdnud kramplikult säilitada bastionvööndi muldkindlustuse maa-aluseid tugimüüre (seni arheoloogiliselt lokaliseerimata eeldatavalt säilinud kontreskarpmüür).

See on tinginud selle, et kõikides senistes mahuanalüüsides on juurdeehituse maapealne maht jäänud võrreldes ajaloolise teatrihoonega liiga suureks ja domineerivaks, kuna ooperiteatri parimaks funktsioneerimiseks väga oluline omavahel ühendatud lavade süsteem on pidanud jääma maa-aluste müüride kohale. Selleks, et minna juurdeehitusega rohkem maa sisse, on vähemalt kaks võimalust. Esimene võimalus tähendaks kompromissi maa-aluste müüride sajaprotsendilise säilitamise osas ning eeldaks seda, et ühest maa-alusest müürist tohiks läbi lõigata ca kümne meetri laiune ava lavade ühendamiseks. Imselt veel mõned väiksemad ukseavad inimeste mugavamaks liikumiseks maa-alustel korrustel.

Kui muinsuskaitseamet jääb lõpuni resoluutseks maa-aluste müüride puutumatuse osas, on põhimõtteliselt ikka võimalik juurdeehituse mahuga rohkem maa sisse minna. Sellisel juhul tuleks teha vähemalt üks abilavadest tõstetava põrandaga, et dekoratsioone oleks võimalik tõsta üle müüri ja liigutada kõikide omavahel ühendatud lavade vahel. Selline lahendus oleks ilmselgelt igapäevase lavastamise ja kasutuse seisukohalt aeglasem ja kohmakam, aga siiski tehniliselt täiesti teostatav. Samuti võiks projekteerimisel kaaluda ka arhitekt Margit Mutso poolt välja pakutud reguleeritava kõrgusega lavatorni lahendust.

Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse käigus leitaks tõenäoliselt veel erinevaid nutikaid, tehnilisi ja arhitektuurseid lahendusi juurdeehitusega rohkem maa sisse minemiseks, mida me ei oska hetkel ette näha.

Kas juurdeehitusega rohkem maa sisse minna on realistlik – ehitustehniliselt ja majanduslikult otstarbekas? Kui vaadata hiljuti valminud või ehituses olevaid objekte, tundub kaks kuni kuus korrust maa sisse minek vägagi teostatav. Heaks näiteks on hiljutine suure ajaloolise ooperimaja renoveerimine ja mahukas juurdeehitus Milano vanalinnas ajaloolise La Scala (Teatro alla Scala) ooperimajas. 2023. aastal lõppes ajaloolise hoone täielik renoveerimine ning suure mahuga juurdeehitus, mis hõlmas muu hulgas kõrgemat lavatorni, uut elliptilise kujuga hoone mahtu ning 17-korruselist hoone osa, millest kuus korrust koos ühe keskmise suurusega saaliga on ehitatud maa alla, maksumuseks kujunes 119 miljonit eurot.

Teine hea näide on siit samast Tallinnast, kus otse vanalinna südamesse ehitatav Tallinna Linnateatri juurdeehitus (valmib 2025 aastal) on suures osas projekteeritud maa alla, sh kogu Põrgu lava ja saal.

Maksumus

Viimati valminud põhjalik ehitusmaksumuste ja hilisema ülalpidamise võrdlev analüüs tõi selgelt välja, et juurdeehitus on kõige ratsionaalsem ja odavam lahendus rahvusooper Estonia ruumiprobleemide lahendamiseks.

Kokkuvõtteks

Raske on uskuda, et Estonia teatri kavandatud juurdeehitusel on nii suured ja mitmekülgsed negatiivsed mõjud Tallinna vanalinna erakordsele ülemaailmsele väärtusele. Juurdeehitus on võimalik ehitada oluliselt madalam ja arhitektuurselt põnevam, kui senised mahuanalüüsid on seda näidanud.

Loogilisena tunduvad väited, et arhitektuurselt, linnaehituslikult ja funktsionaalselt hästi õnnestunud juurdeehitusel võib olla oluline positiivne mõju nii Tallinna linnale kui ka Eesti muusika- ja teatrikultuurile laiemalt, niisamuti nagu La Scala ajaloolise ooperimaja juurdeehitusel on olnud positiivne mõju Milano linnale (vt lisaks La Scala asedirektori Franco Malgrande ettekanne, riigikogu Estonia juurdeehituse konverents, 26.03.2025).

Samuti tundub loogiline see, et Estonia teatri juurdeehitus täidaks lisaks rahvusooper Estonia ruumi vajadustele ka väga otseselt Tallinna kesklinna üldplaneeringus seatud eesmärke: linnasüdame linnaelu keskpunkti tagasitoomine ning Kesklinna hajususe vähendamine.²

Allikad:

¹ Siim Raie, Muinsuskaitsenõukogu esimees, tagasiside pärandmõjuhinnangule, 28.10.2024

² Kesklinna ruumilise arengu 8 põhimõtet https://veeb.tallinnlv.ee/pilv/index.php/s/hTtTtkKLM3nchnd