Arvamus. Rahvusooper Estonia juurdeehitus – müüdid ja tegelikkus?

Rahvusooper Estonia võimaliku laienduse visualiseering, Angelina Shilova magistritöö, juhendaja Jaan Kuusemets, kaasjuhendaja Toivo Tammik, Tallinna Tehnikaülikool 2022 Autor/allikas: Angelina Shilova/Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli kaasaegse arhitektuuri professor Jaan Kuusemets püüab võrdlevalt ja tõenduspõhiselt vaadelda ning kontrollida ühiskonnas laialt levinud väiteid ja müüte Estonia juurdeehituse või uue ooperimaja ehitamisega seoses.

Lugedes ajakirjanduses ridamisi ilmuvaid artikleid ning kuulates erinevates ringkondades toimuvaid vägagi emotsionaalseid diskussioone, siis on selge, et Eesti ühiskonnas on välja kujunenud järjekordne polariseerumine: juurdeehituse idee toetajate ning selle tulihingeliste vastaste vahel, kes omakorda jagunevad idealistideks ehk täiesti uue ooperimaja ehitamise pooldajateks ning inimesteks, kes nagu tavaliselt põhimõtteliselt ei soovi üldse mitte mingisuguseid muudatusi või siis ei saa ka väga hästi aru, milleks või kelle jaoks seda uut saali või lausa uut ooperimaja üldse vaja on.

Viimase kahe aasta jooksul ilmunud arvamusi ning väiteid üle kontrollides, joonistub üllatuslikult välja tendents, et millegipärast on just juurdeehituse vastased valinud avaliku arvamuse mõjutamiseks kahetsusväärselt pealiskaudse, deklaratiivse, sildistava ning kohati ka hoolimatult fakte moonutava tee. Ilmselgelt on teema paljude jaoks emotsionaalne ning kord juba omaks võetud veendumustest hoitakse jäigalt kinni.

Antud artikli autor ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid püüab võrdlevalt ja tõenduspõhiselt vaadelda ning kontrollida ühiskonnas laialt levinud väiteid ja müüte Estonia juurdeehituse või uue ooperimaja ehitamisega seoses.

Müüt nr 1. UNESCO-ga ähvardamine

Väga raske on uskuda väiteid, et Estonia teatri juurdeehitus tingiks Tallinna vanalinna UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja arvamise. Tõepoolest, sellised pretsedendid on maailmas olemas ning vastav otsus on varasemalt tehtud kokku kolmel korral alates vastava nimekirja loomisest 1978.

Kuid enne sellise võimalusega ähvardamist tuleks ehk kontrollida ja süveneda, et mis viis nendel konkreetsetel juhtudel UNESCO vastava otsuseni. Natuke uurides tuleb välja, et kõik need kolm varasemat näidet on väga äärmuslikud ja radikaalsed juhtumit.

Esimese pretsedendi, Araabia Oryxi pühamu puhul otsustas Omaani valitsus vähendada UNESCO kaitseala suurust 90%, pärast seda kui kaitsealalt oli leitud naftat, minnes seeläbi äärmuslikku vastuollu konventsiooni tegevusjuhistega. Selle tulemusel tõdes 2007. aastal UNESCO komitee, et salaküttimise ja elupaikade hävimise tulemusel oli kaitsealuse orüüksi populatsioon selleks hetkeks peaaegu täielikult hävinud ning lihtsalt polnud enam midagi kaitsta.

Teiseks juhtumiks on maailmapärandi komitee 2009. aasta otsus Saksamaa Dresdeni Elbe jõe org UNESCO maailmapärandi nimekirjast eemaldada, kuna otse kaitsealuse maastiku keskele ehitati hiiglaslik (20 kilomeetrit pikk) maailmapärandi konteksti absoluutselt mitte arvestav moodsa disainiga neljarealine terasest ja betoonist Waldschloesscheni sild. Selle mastaapse rajatise ehitamine otse maailmapärandi objektiks oleva maastiku keskele oli otseses vastuolus UNESCO poolt loetletud kriteeriumitega ning rikkus selle ala universaalsed väärtused.

Kolmandaks näiteks on Suurbritannia hiilgeagadest pärit Liverpooli kaubasadam koos kaldaäärsete viktoriaanlike dokkidega, mis veel 2004. aastal kuulus nimistusse 6 kesklinnas asuva objektiga. Liverpooli maailmapärandi süstemaatiline ja järkjärguline kahjustamine algas 2009. aastal kui kaitsealale ehitati uus parvlaevaterminal. Sellele järgnes kaitsealale uue Liverpooli muuseumi hoone ehitamine 2011. aastal. Osaliselt nende kahe objekti poolt tekitatud olulise kahju ning selleks hetkeks juba teada olevate uute planeeritavate Liverpool Watersi korterelamute ja kontorikõrghoonete tõttu hääletas 2012. aastal maailmapärandi komitee hoiatuseks Liverpooli maailmapärandi ala ohustatud loendisse lisamise poolt.

2017 aastal tegi UNESCO veel uue täiendava hoiatuse, et jätkuvad mastaapsed arendused otse maailmapärandi objektide alal seavad mõned Liverpooli kõige olulisemad ajaloolised hooned tõsisesse ohtu, viivad ajalooliste dokkide jäänuste hävimiseni ning ühtlasi ka kogu väärtusliku linnasiluetti kadumiseni. Linnavalituse poolt aastaid suunatud järkjärgulised ning täiesti teadlikult lubatud kahjustused Liverpooli maailmapärandile olid otsesed, süsteemsed ja mastaapsed.

Alles 2021. aastal, pärast seda kui Liverpooli linnavolikogu planeerimiskomitee oli andnud järjekordse heakskiidu lisaks juba varem maailmapärandi kaitsealale ehitatud sobimatutele objektidele ja uusarendustele ka veel uue 500 miljonit naelsterlingit maksvale Evertoni staadionile, otsustas UNESCO lõplikult Liverpooli kaubasadama maailmapärandi nimistust kustutada. Kusjuures, kui lugeda Liverpooli linnapea ja Liverpooli uue pärandijuhi intervjuusid, siis on neil UNESCO otsusest suhteliselt ükskõik.

Kõik need kolm varasemat juhtumit on selgelt äärmuslikud, millede puhul hävis täielikult või sai otseselt suures ulatuses kahjustada maailmapärandi objekt ise ning selle unikaalne ja universaalne väärtus. Tegemist on avaliku infoga ning igaüks saab ise vabalt internetist täpsemalt üle lugeda, mis asjaoludel ja kaalutlustel UNESCO need konkreetsed otsused tegi.

Võrrelda Estonia teatri võimalikku juurdeehitust vanalinna lähedusse nende eespool kirjeldatud juhtumitega on lihtsalt kohatu ja puhas demagoogia. Antud juhul on UNESCO lihtsalt piisavalt väärikas ning abstraktne tont, kellega saab mugavalt hirmutada ning avaliku arvamusega manipuleerida.

Lugedes neid eelnevaid UNESCO otsuseid on üsna selge, et juhtuma peaks midagi väga drastilist, et Tallinna vanalinn maailmapärandi nimekirjast kustutataks. Eelnevate juhtumitega oleks ehk võrreldav see, kui buldooseriga suur osa vanalinna lihtsalt minema pühkida, uue ooperimaja ehitamine keset Raekoja platsi või mitmete kõrghoonete ehitamine vahetult vanalinnaserva.

Vastavalt UNESCO kirjeldusele on alates 1997. aastast nimistusse kuuluva Tallinna vanalinna erakordne ülemaailmne väärtus selles, et tegu on väljapaistva, tähelepanuväärselt tervikliku ja hästi säilinud keskaegse Põhja-Euroopa kaubalinnaga, millel on tänapäevalgi tollasele majanduslikule ja sotsiaalsele kogukonnale iseloomulikud tunnused. Kõrgel paekivimäel asuva ülemlinna ja selle jalamil asuva all-linna kombinatsioon paljude kirikutornidega moodustab ilmeka silueti, mis on nähtav nii maalt kui ka merelt. Ülemlinn (Toompea) koos lossi ja toomkirikuga on läbi aegade olnud riigi halduskeskus, all-linn aga säilitab märkimisväärsel määral keskaegset kitsaste käänuliste tänavate linnastruktuuri, millest paljud on säilitanud ka oma keskaegsed nimed. Märkimisväärsel määral säilinud keskaegsed avalikud ja burgheri hooned, linnamüür, raekoda, apteek, kirikud, kloostrid, kaupmeeste ja käsitööliste gildid ning kaupmeeste majade kodumaine arhitektuur. Ehituskruntide jaotus on säilinud praktiliselt puutumatuna 13.– 14. sajandist.

Algselt piirdus vanalinna UNESCO kaitseala peamiselt vaid linnamüüri ning ainult osaliselt bastionidega piiratud alaga. 2008. aastal suurendati vanalinna algupärast kaitsevööndit 370 hektarilt 2253 hektarile, et haarata kaitsealuse vanalinna juurde ka lähiümbrus ning ühtlasi ka selleks, et ühtlustada UNESCO kaitseala ja Tallinna vanalinna riikliku muinsuskaitseala piirid. Kusjuures vastava otsuse tegemisel kaheldi sügavalt, kas nendel lisanduvatel hilisematel kihistustel on ikka üleilmset väärtust. Samal aastal laiendati piiranguid ka vaatesektorite näol nii maalt kui merele, sh Viimsi ja Kopli poolsaarelt avanevad vaated. Täpsed vaatesektorid ja koridorid on leitavad UNESCO Tallinna vanalinnale pühendatud lehe "kaartide" menüü alt. Vastavalt UNESCO tegevusjuhistele ei tohiks antud sektoritesse ehitada kõrghooneid.

Muinsuskaitseameti tellimusel, arhitektuuriajaloolase Triin Ojari poolt koostatud Estonia Ooperiteatri juurdeehituse pärandi mõjuhinnang on iseenesest korrektne ja professionaalne dokument ning selles esitatud subjektiivseid hinnanguid on üsna keeruline vaidlustama hakata.

Samas, kui võtta taustasüsteemi ja kontekstina arvesse UNESCO varasemad ametlikud otsused ning nendeni viinud protsessid, siis on võimalik teha objektiivne võrdlev analüüs dokumendis esitatud hinnangutele.

Estonia teatri juurdeehituse mõjuhinnangus vanalinna kui UNESCO maailmapärandi suhtes on nelja erineva mõjukategooria – 1. Neutraalne, ei avalda tunnusele mingit mõju; 2. Vähene, mõju tunnusele on ebaoluline; 3. Mõõdukas, toob tunnusele kaasa mõningaid muudatusi; 4. Suur, toob tunnusele kaasa suuri muudatusi – kasutamine on olnud selgelt subjektiivne ja küsitav.

Kui Muinsuskaitseamet tellis selle hinnangu eesmärgiga igal juhul tõestada Estonia juurdeehituse suurt mõju Tallinna vanalinnale kui maailmapärandi objektile, siis oli juba ette teada, mis tulemuseni selline pärandi mõjuhinnang peab jõudma. Mõju hindamisel UNESCO maailmapärandile tuleks arvesse võtta maailma konteksti ja UNESCO organisatsiooni varasemaid sarnaseid kaasuseid. Vastasel korral ei oma selline mõjuhinnang universaalset ja rahvusvahelist mõõdet, tähendust ega kaalu.

Kui sellise hinnangu koostamisel oleks võetud võrdlevalt aluseks UNESCO eelnevad reaalsed otsused ning nende otsusteni viinud väga konkreetsete, otseste ja mastaapsete mõjude ulatused, siis oleks professionaalsel ja erapooletul hindajal väga keeruline määrata nii mitmel juhul kavandatava Estonia juurdeehituse oletatavaks mõjuks kõige rängema negatiivse mõju, ehk "4. Suur. Toob tunnusele kaasa suuri muudatusi".

Kas tõesti on vanalinnast suhteliselt eemale jääva olemasoleva teatrimaja juurdeehitus, mis on kavandatud sama kõrge kui ümberringi juba väljakujunenud olemasolev hoonestus antud juhul UNESCO maailmapärandi objektile nii ränga visuaalse ja kumulatiivse mõjuga, et seda tuleb hinnata kõige karmina kategooriaga?

Suures osas on Estonia kavandatav juurdeehitus orienteeruvalt 24–28 meetri kõrgune, mis on sama kõrge nagu vanalinna poole, üle Pärnu maantee jäävad juba olemasolevad, suhteliselt uued, kolmekümnendatel ehitatud seitsmekorruselised hooned Pärnu mnt 6 ja 8. Ehk siis juba praegu jääb autentse, nii öelda päris vanalinna ja Estonia kavandatava juurdeehituse vahele kuuerealine magistraal ning seitsmekorruselised uued hooned, mis jätkuvad mööda Väike-Karja tänavat ka vanalinna sisse.

Ka 2008. aastal lisandunud vaatekoridorides ei jääks Estonia juurdeehitus näha, kuna enamus fikseeritud vaatesektoreid on täiesti eemal ning Kaarli kiriku juures olevast vaatluspunktist Estonia võimaliku juurdeehituse suunas vaadates jäävad täpselt samale joonele Jaani kirik ja Draamateater.

Lisaks ka koostamisel oleva Tallinna Kesklinna üldplaneeringu raames vanalinna muinsuskaitseala kaitsmiseks täiendavalt ruumiliselt analüüsitud ja 3D-rakenduses fikseeritud kümne vaatesektori ja üheksa vaatekoridori ette ei jää kavandatav Estonia juurdeehitus.

Müüt nr 2. Muldkindlustusvöönd

Vanalinna ümbritsevad 17. sajandi muldkindlustused ning ülejäänud peamiselt 19. sajandist pärinevad rajatised ei ole maailma mastaabis sama unikaalsed ja väärtuslikud kui Tallinna keskaegne vanalinn. Seega toimib see muldkindlustuse vöö pigem toetava puhvertsoonina ümber UNESCO maailmapärandi objekti ning suurendab vanalinna visuaalset tähtsust ja terviklikkust.

Väited, et kõik bastionivööndi maa-alused (võibolla säilinud) kivimüürid ja muldkehad on sama pühad nagu vanalinna keskaegsed müürid ning seega nende peale ehitamine juba eos välistatud on, arvestades lähiajalugu, ilmselgelt silmakirjalik või selektiivne piirang. Kui vaadata lähiümbruses ringi, siis otse Tallinna muldkindlustuse kivimüüride peale on varasemalt ehitatud näiteks Kalevi SPA-hotell-veekeskus, Vene kultuurikeskus, Vana-Viru 13 uushoonestus, Reaalkooli juurdeehitus, Inglise Kolledži spordihoone ning Vabaduse väljak koos maa-aluse parklaga.

Kui antud objektide puhul oli see lubatud, siis miks antud riiklikult tähtsa avaliku objekti puhul on see välistatud? Kusjuures antud asukohas tuleks kõigepealt kontrollida ja kaardistada, kas maa sees reaalselt üldse midagi alles on ning kui on, siis saaks seada näiteks tulevase arhitektuurivõistluse puhul tingimuseks, et neid müüre tuleks üritada säilitada ja eksponeerida juurdeehituse maa-alustel korrustel.

Vanalinna muldkindlustusvöönd. Autor/allikas: Ragnar Nurk/Maa-amet

Müüt nr 3. Kesklinna tihedus ja haljastus

Levinud argumendiks Estonia teatri juurdeehituse idee vastu on see, et Tallinna kesklinn on juba praegu liiga tihe ning et meil on niigi liiga vähe rohealasid. Jalutades samas mööda Tallinna kesklinna ringi või vaadates kaarte, on näha vastupidine pilt. Võrreldes ülejäänud Euroopa pealinnadega on Tallinna kesklinn endiselt väga hõredalt hoonestatud ning pikitud täis platse, haljasalasid, parke, ebamääraseid tühermaasid ning lihtsalt hoonestamata auke. Sellel on Tallinnas erinevad ajaloolised põhjused, sh sõjad, vaesus ning nõukogude režiimi poliitika, eriti mereäärsete maade osas.

Nii EKA-s kui TalTechis on tehtud aastate jooksul erinevaid võrdlevaid linnaehituslikke uuringuid ning need kõik on näidanud pigem seda, et Tallinn on võrreldes teiste euroopalike linnade, sh Helsingi ja Stockholmiga, pigem hõreda ja ebaühtlase hoonestusega. Seega loomulikult tuleks Tallinnas parandada olemasolevate haljasalade kvaliteeti ja ligipääsetavust, kaasajastada ja parendada hoonete vahelist ruumi ning vähendada üle linna laiuvaid autokeskseid ja liigendamata asfalt platse nagu näiteks Hobujaama ja Ahtri tänava nurgal, rääkimata sadama piirkonnast.

Väljavõte koostamisel olevast Tallinna Kesklinna üldplaneeringust: "Kesklinna ruumilise arengu peamised põhimõtted ja eesmärgid: 1. Linnasüdame linnaelu keskpunkti tagasitoomine" ja "2. Kesklinna hajususe vähendamine", ning sealt edasi tuleb "3. Südalinna laiendamine mere äärde" ning ülejäänud viis eesmärki.

Müüt nr 4. Juurdeehitus saab olla ainult kast

Arhitekt Margit Mutso on väitnud, et: "Estonia juurdeehitis jääb piiratud ehitusala tõttu liigendamata kastiks".

Ka sellega väitega ei saa päris lõpuni nõustuda. 2022. aastal juhendasin Tallinna Tehnikaülikoolis arhitektuuri erialal Angelina Shilova magistritööd, mis uuris põhjalikult Estonia juurdeehituse temaatikat ning koostas selle teoreetilise osa baasil kolm alternatiivset mahulist ja plaanilist konfiguratsiooni ning lahendas neist ühe lõpuni läbitöötatud mahulise arhitektuurse eskiisprojektina. Antud magistritöö projektlahendus lähtus Rahvusooper Estonia poolt sel hetkel esitatud ideaalsest ruumiprogrammist ning see lahendus tuli ka tõepoolest üsna suur kast, kuid siiski liigendatud ning elegantse kaasaegse joonega.

Samal aastal olin lõputööde kaitsmiskomisjonis Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus arhitekt Toivo Tammiku poolt juhendatud tudeng Henry Feili tegi enda lõputöö projektina Estonia juurdeehituse mõnevõrra optimeeritud ruumiprogrammi alusel ning tulemuseks ei olnud kast vaid kompaktne ja suures osas ümar maht.

Lisaks on 2008. aastal koostanud Estonia juurdeehituseks kolm erinevat eskiislahendust tuntud Eesti arhitekt Peep Jänes, kes suutis samasse kohta välja pakkuda ka üsna liigendatud mahtusid.

Visuaalne pilt "kastidest" on kinnistunud pigem viimastel aastatel arhitektide Toivo Tammiku ja Tõnu Laigu poolt koostatud Estonia juurdeehituse teostatavuse uuringutest, mis üritasid teadlikult vältida hoonele unikaalse arhitektuurse vormi andmisest, et keegi ei hakkaks neid mahulisi uuringuid kohe ekslikult valmis arhitektuurseteks eskiisideks pidama.

Rahvusooper Estonia laienduse võimalik mahuline lahendus, Henry Feili diplomitöö, juhendaja Toivo Tammik. Autor/allikas: Henry Feil/Tallinna Tehnikakõrgkool

Müüt nr 5. Estonia olemasoleva teatrisaali puudused

Ei vasta tõele, et Estonia teatrisaali ainuke või peamine probleem on lühike järelkõla kestus. Vastavalt erinevate ekspertide, sh akustikud Linda Madalik ja Kaupo Kõrven, ning muusikute hinnangule on Estonia teatrisaali peamised probleemid:

1. Saali akustilised omadused on kehvad mitmes aspektis, mistõttu kuuleb publik laval toimuvat halvasti ning lauljatel on raske oma hääle kõla hinnata.

2. Orkestriauk on liiga väike sajale muusikule. See sunnib mängima vähendatud koosseisus või loobuma osast repertuaarist, sest füüsiliselt pole võimalik mahutada kõiki vajalikke instrumente ja muusikuid. Samuti on orkestriauk pealava suhtes liiga kõrge. Orkestriaugust tulev heli tekib lava ette ja solistide häälele on väga keeruline sellest läbi pääseda. See omakorda sunnib muusikuid ja lauljaid tegema lisapingutust, mis aitaks olemasolevas olukorras etenduse kvaliteeti parandada.

3. Estonia lavaava laius on 10,5 meetrit ja kõrgus kuni 6 meetrit. See on ooperiteatri jaoks väga väike. Lavaportaali väiksuse pärast on sisu edastamine saali lava esiservast 4 meetrit tagapool ülimalt keeruline. Eesti ooperikunst on tingimustes, mis ei vasta kaasaegsetele ooperi- ja muusikateatri esitamise nõuetele, mistõttu koostöö välismaa ooperiteatritega on peaaegu võimatu. Samas peaks Rahvusooperi eesmärk olema propageerida ja tutvustada Eesti kultuuri välismaal, mis toimib just läbi rahvusvahelise koostöö.

4. Külg- ja tagalavade puudus raskendab ettevalmistustöid ning pikendab etenduse ajal dekoratsioonide vahetamisele kuuluvat aega või sunnib keerukate dekoratsioonide kasutamisest hoopis loobuma.

5. Pealava laius jääb Rahvusooperi lava balletitantsijatele väikseks, mistõttu ei saa kõiki liigutusi suurelt välja mängida või tuleb balletilavastustel dekoratsioonirohkusest loobuda. Lava külgkulissides puuduva ruumi tõttu pole tantsijatel võimalik vahetult ettevalmistust teha ning tihtipeale on ruumipuudus tantsijatele reaalselt ohtlik kuna võidaks lavalt alla kukkuda või vastu seinu põrgata. Kuna lava on liiga väike, ei saa ka Eestisse tuua välismaa balletietendusi ning on tõsiselt raskendatud Eesti lavastuste mujale saatmine.

6. Saalis on ka mitmeid kohti, kus on piiratud nähtavus.

Ehk siis kokkuvõtvalt Ott Maateni sõnadega: "olemasolevas Estonia teatrisaalis ei saa mängida umbes 30% klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest see ei mahu lavale ega orkestriauku ära. Lihtsalt ei ole võimalik lavastada. Samuti ei saa tuua külalisteatreid siia oma repertuaari mängima".

ava optimaalsed mõõdud ning Estonia olemasoleva lava võrdlus standardi ning teiste teatrite lavadega. Autor/allikas: Jaan Kuusemets, Angelina Shilova/TalTech

Müüt nr 6. Maksumus

Ei vasta tõele väide, et juurdeehitus maksab peaaegu sama palju kui uue ooperimaja ehitus, kuna ooperi ja balletiteatri lavatehnoloogia ise on nii kallis, et see moodustab tahestahtmata mõlemal juhul suure enamuse kogu hoone ehituse maksumusest.

Suure balleti ja ooperiteatri (üle 1000 istekoha) kogu lavatehnoloogia maksab orienteeruvalt 18–25% kogu uue ooperimaja ehituse maksumusest (põhjalik ülevaate ja analüüsi selle kohta leiab siit).

Rahvusooperi tellitud esmaste eelarvestuste järgi on juurdeehituse ehitusmaksumus ca 60 miljonit eurot ning täiesti uue ooperimaja ehitus ca 500 miljonit, ehk siis juurdeehitus on ca 8 korda odavam.

Heaks näiteks on hiljutine suure ajaloolise ooperimaja renoveerimine ja mahukas juurdeehitus Milano vanalinnas ajaloolise La Scala (Teatro alla Scala) ooperimajas. 2023. aastal lõppes täielik renoveerimine ja suures mahuga juurdeehitus, mis hõlmas muuhulgas kõrgemat lavatorni, uut elliptilise kujuga hoone mahtu ning 17-korruselist hoone osa, millest kuus korrust on ehitatud maa alla, maksumuseks kujunes kokku 119 miljonit eurot.

Samas võrdluseks hiljuti Euroopasse ehitatud täiesti uued ooperimajad:

2004. aastal valminud Kopenhaageni ooperimaja maksumus 370 miljonit eurot.

2007. aastal valminud Oslo uus ooperimaja maksumus 760 miljonit eurot.

Kusjuures maksumuste võrdlemisel tuleks arvestada ka inflatsiooni, sest La Scala ooperimaja rekonstrueerimine ja juurdeehitus valmis 2023. aastal, samas kui Oslo ja Kopenhaageni uued ooperimajad 17 ja 20 aastat tagasi.

Alternatiivne lahendus. Tallinna Strateegiakeskuse poolt väljapakutud mahuline eskiis

Strateegiakeskuse poolt väljapakutud mahuline kompromiss on linnaehituslikult hea ja huvitav lahendus, aga hävitaks kahjuks suures osas ajaloolise Estonia teatri hoone, mis on Eesti jaoks oluline ja märgiline hoone mitmes mõttes, omades nii muinsuskaitselist kui ka laiemat kultuurilist väärtust.

Lisaks on selle lahenduse puuduseks see, et Estonia peaks ehituse ajal, ilmselt aastateks oma tegevuse praktiliselt peatama ning peale uue saali valmimist tuleks vahepeal mööda maailma laiali rännanud talente uuesti Eestisse, Estoniasse tagasi meelitama hakata.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti mahuanalüüs. Autor/allikas: Kevin Villem, Jaak-Adam Looveer

Lõpetuseks

Juurdeehitus on see, mida Rahvusooper ise soovib. Hoone kõrval on piisava suurusega tühi plats, mis mahutab põhimõtteliselt vabalt ka Estonia juurdeehituse ideaalse ruumiprogrammi. Siiski võiks Rahvusooper Estonia veelkord kriitiliselt üle vaadata kavandatud juurdeehituse ruumiprogrammi ning saali suuruse. Ehk on võimalik midagi veel optimeerimata ilma oodatavas kvaliteedis kaotamata. Juurdeehituse uued ruumid toetaksid vana hoone funktsioneerimist ning lahendaksid ruumipuuduse probleemid. Rahvusooper soovib lisaks saavutada kahe lava koostoimimist, kus uue juurde ehitatud pealava taga- ja külglavad hakkaksid ühtlasi tööle ka ajaloolise hoone olemasoleva lava abilavadena.

Minu isiklik eelistus oleks see kui olemasolevat ajaloolist hoonet lammutataks võimalikult vähe ning ühendused vana ja uue mahu vahel oleks pigem minimaalsed, vaid lavade ühendamise, laadimise ja üldise logistika tagamiseks, lisaks ehk üks klaasistgalerii ning ühendused -1. korruselt inimeste liikumiseks, sest ka arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projekti põhjal taastatud hoone osa on väärtuslik.

Võiks korraldada rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, et saaks päriselt selgeks, mida ja kuidas sinna konkreetsesse asukohta ajaloolise hoone kõrvale linnaehituslikult ja arhitektuurselt parimal ning kõige leidlikumal viisil ehitada oleks võimalik. Arhitektuurivõistluse lähteülesandesse võiks panna täiendava nõudena kirja ka uue hoonemahu fassaadide avamise aktiivsete funktsioonidega etenduste välisel ajal tänavaruumi ning Estonia teatrit vahetult ümbritseva linnaruumi, sh Teatri väljaku ning G. Otsa tänava korrastamise ja kaasajastamise ülesande. Kui rahvusvahelise võistlusega ei õnnestu siiski leida Estonia teatri juurdeehituseks väga head arhitektuurset ja linnaehituslikku lahendust, siis on alati võimalik jätta võistluse tulemus realiseerimata.

Arvestades üleüldiseid kliimaeesmärke ja ka Eesti riigi majanduslikku olukorda või tuleviku väljavaateid, siis ei tundu lihtsalt mõistlik, ega ka kuigi realistlik täiesti uue ooperimaja ehitamine kusagile mere äärde sama suure juba tühjana seisva teise mammuthoone, Linnahalli kõrvale.

Täiendavad pildid: