Margit Mutso arhitektuurikommentaar: arhitektide liidu teenetemedalid

Arhitektide liit on üle kümne aasta andnud välja teenetemedaleid, et tunnustada liikmeid, kes on andnud tavapärasest suurema panuse Eesti arhitektuuri. See ei pruugi olla majade projekteerimine, mis on arhitekti loomulik töö, vaid pigem kaudne tegevus, mida laiem ühiskond ehk ei märkagi.
Nii valisid ka tänavu arhitektid kinnisel hääletusel endi seast kaks kolleegi, keda üldkogul esile tõsta. Teenetemedal "Kolleeg 2024" läks Eesti Kunstiakadeemia emeriitptofessor Veljo Kaasikule, kelle kohta võiks kasutada väljendit "Eesti arhitektuuri hall kardinal". Kaasik ise hoiab madalat profiili, aga tema mõju on olnud tuntav juba ajast, mil ta kuulus Tallinna kooli arhitektuurirühmitusse. Üheksakümnendatel sai Veljo Kaasiku juhtimise all uue hingamise kunstiinstituudi arhitektuurikateeder, hiljem aitas ta kaasa kunstiakadeemia urbanistika õppetooli sünnile ning tema käe all on kasvanud mitu põlvkonda Eesti arhitekte ja urbaniste.
Kaasik on filosoof, ta on õpetanud oma tudengeid nägema suurt pilti ning loodavat üksikobjekti osana sellest, juhtinud noori märkama ka silmale nähtamatut ning mõistma, et ka linnaplaneerimine on looming, milles olgu või killukegi poeesiat. Pole ime, et ka soomlased on Veljo Kaasiku valinud oma n-ö aukolleegiks – Tampere Tehnikakooli audoktoriks.
Eesti Kunstiakadeemia pikaajaline õppejõud professor Toomas Tammis pälvis teenetemedali nimetusega "Teejuht 2024." Tõsi, medali oleks võinud talle anda juba mitu aastat tagasi, sest tunnustus tuli eeskätt eriala arengusuundade kujundamise eest kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaani ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna ja õppekava juhina aastatel 2011–2017.
Tammis on pikka aega juhatanud ka EKA arhitektuuriosakonna magistritööde stuudiote programmi, on tudengite seas väga hinnatud ning tal on oma osa selles, et kunstiakadeemiast tuleb jätkuvalt läbilöögivõimelisi ja tugeva kriitikameelega noori arhitekte.
Arhitektide liidul on ilus traditsioon tunnustada arhitektide kõrval ka teisi inimesi, kes on aidanud kaasa kvaliteetse arhitektuuri sünnile või kajastamisele. Nende seas on olnud insenere, projektijuhte, arhitektuuri tellijaid, ehitajaid, ajakirjanikke, ajaloolasi ja kriitikuid. Tänavu läks medal fotograaf Tõnu Tunnelile, kelle professionaalne pilk arhitektuuriobjektide jäädvustamisel on loonud tugeva fotokollektsiooni Eesti moodsast ruumiloomest ning on aidanud meie väärt arhitektuuri tutvustada ka väljaspool Eestit.
Kõige olulisem on tunnustus noortele. Alates 2008 aastast annab arhitektide välja noore arhitekti preemiat. Tänaseks on selle saanud 19 noort arhitekti – üheksa naist ja kümme meest, kõik kunstiakadeemia kasvandikud. Preemia algusaastatel sai aasta noore arhitekti tiitli anda vaid ühele alla 40-aastasele arhitektile, kuid järjest enam hakkasid noored tegutsema gruppidena, kust kedagi eraldi esile tõsta on raske. Nii pälvis ka tänavu preemia arhitektide kollektiiv – Arhitekt Must, kuhu kuulub kolm juhtivat arhitekti: Mari Rass, Ott Alver ja Alvin Järving.
Arhitekt Must on arhitektuurimaastikul võidukas olnud juba nii palju aastaid, et isegi kummaline on neid veel noorteks nimetada. Tõrva keskväljak, Suure-Jaani tervisekoda, Kärdla ja Tabivere põhikool, Mustamäe ja Pelgulinna riigigümnaasium – see on vaid osa nende projekteeritud objektidest. Seejuures tuleb märkida, et kõik Arhitekt Musta olulisemad tööd on valminud arhitektuurivõistluse tulemusel. Kui midagi on Eesti arhitektuurimaastikul väga hästi, siis on see avalike võistluste rohkus, mis on andnud tiivad mitme põlvkonna noortele.
Žürii liige, arhitekt Jüri Soolep rõhutas, et eelkõige tuli Arhitekt Mustale preemia selle eest, et ta on suutnud luua kvaliteetset ruumi. Mida muud ühiskond arhitektilt ootabki? Selle kinnituseks said noored arhitektid tugeva käepigistuse ka vabariigi presidendilt.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor