Tartu kunstimuuseumi näitusele on jõudnud Terje Ojaveri uuemat ja vanemat loomingut. Kui vanemate teoste loomisaeg jääb sajandivahetusse, siis enamik teostest ja ka näituse peaeksponaadid "Hanguga hiidnaine" ja "Ussipulm", on viimaste aastate looming. Ojaver mõtiskleb näitusel eksistentsiaalsetel teemadel. Näituse nime "Ussipulm" toob Ojaver sümbolina paralleeliks inimese elule.

"Kõikidel inimestel selles samas eluringis on see elutants, on need kõige suuremad soovid: leida endale lähedane inimene, leida partner, olla nagu festivalil, olla nagu suures tantsuringis, nagu pulmas. Sellepärast need minu näoga ussid nüüd niimoodi tantsivad nagu pulmakeerutust, eufoorilist pulmavalssi või masurkat või hopakki. Seda ma kujutasin ette, et niimoodi peaks see välja nägema siis enne lõppu, kui nad peavad uuesti oma eluringiga otsast algama," seletas Ojaver.

Ojaveri looming vaatab aga ka otsa elulisele ängile, mis paratamatu eluringiga ja elus püsimisega kaasas käib, seda just naiselikust vaatepunktist.

"Mulle kangesti meeldis, kuidas Terje Ojaver ise ütles oma näituse kohta väga kaunisti, et lõpuks on kõik üks vaklade toit. Kui me räägime sellisest eksistentsiaalsest ängist või sellest, et elu on raske, siis minu jaoks seostub selline eksistentsialism kangesti selliste mehelike teemadega. Aga Terje looming olemuslikult on täpselt selline eksistentsiaalne äng, aga väga naiselikust vaatepunktist," rääkis Tartu kunstimuuseumi näituste juhataja Indrek Grigor.

"Sul on see perekond, keda on vaja vabandust väga peksta, aga siis sul on see majapidamine, sul on see 30 ruumi puid, mis sul on vaja lõhkuda selleks, et oma suurt ateljeed kütta, sul on need peenrad, mis on vaja künda ja nii edasi. See elu majandamine, aga majandamine nagu põllumajanduslikus mõttes, sünnist surmani kogu selle tsükli ära talumine, ja see, et sa justkui vastutad selle tsükli järjepidevuse eest, on Terje loomingus hästi tugevalt tunda," lisas Grigor.

Näitus on avatud 28. septembrini.