Näitusel üritab traditsioonilise maalikunstniku taustaga Maripuu mõtestada selle meediumi positsiooni ajastul, mil visuaalne kultuur on üha rohkem vahendatud ekraanide ja digitaalsete kujutiste kaudu.

Maripuu on läbi aastate tegelenud erinevate praktikatega – performance'id, osalenud helikunstnikuna filmides, installatsioonid, hübriidsed ja kineetilisemad skulptuurid.

"Eri meediumite kohalolu on mind just pärast maaliõpinguid paeluma hakanud. Võib-olla on see kahedimensiooniline pildiloomisruum kunstniku teekäigul kohati veidi piiravaks jäänud, aga antud näitusega jõuan ringiga tagasi klassikalisema tahvelmaali esitluslaadi juurde," rääkis Maripuu Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Uue näituse kohta ütlevad tegijad, et see kisub post-interneti kunsti välja siledalt ekraanipinnalt ja surub selle jõuliselt füüsilisse ruumi, andes virtuaalsele selle, mida tal ei olnud ei ole, ehk keha.

"Pilt, kujund või maalikeel ei sünni niivõrd planeeritult või komponeeritult. Ma ise olen pigem seda meelt, et tänapäeva inimese argiteadvus on virtuaalsest väga läbi imbunud, ja kõik, mis sinna virtuaalse alla kuulub, sotsiaalmeedia või sellega seotud pildi visuaalne esteetika, väga paelub mind. Just see, kuidas see läbi aegade kujuneb. Mis on need aktivaatorid, mis meoe argipäevast tarbimisruumi väga palju muudavad," selgitas kunstnik.

"Kui me inimestena liigume, kas siis linna- või virtuaalruumis, siis meile haagitakse alateadlikult ja tahes-tahtmata külge igasuguseid uuenduslikke nähtusi. Sellest lähtuvalt kanaldan ma selle loomeprotsessi käigus erinevate tajude läbi pildiloomeruumi lahendusi," lisas ta.

Maripuu sõnul on tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas elav inimene harjunud kergemini tarbima. "Kiire tempo on sünnitanud kiire tarbimise instinkti. Tähelepanuväli piirdubki hetkeimpulsi ja naudinguga. Kuna ma olen traditsioonilise maaliharidusega kunstnik, siis võib-olla tunnen tänasel päeval kohati ka mingisugust vastutust käsitöölise või n-ö meisterliku oskuse ees, mida on saanud aastaid kultiveerida," ütles Maripuu.

"Kui tänapäeval on hästi domineerivad uudsed tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad loominguga tegeleda sellises ülehelikiirus-turbulentsis, siis tahtsin võib-olla sellele vastukaaluks luua ka natukene primitiivsemast või arhailisemast praktikast lähtuvalt. Just see traditsiooniline märgi tegemine alusele, tahvelmaal või lihtsalt kahedimensiooniline pilt vastukaaluks hüper-üleküllastunud võimaluste ja väljunditega digitaalruumile," rääkis ta.

Maripuu on viimastel aastatel märganud tendentsi kunstiväljal, kus kohati on olulisem näituse n-ö arhiveerimine, kui teoste reaalne isiksus. "Või hoiak, kuidas ta päris ruumis virtuaalruumile vastandudes ennast kehtestab. Kuna mind väga huvitab maalimine kui protsess, võib-olla on see olulisemgi kui tulemus, siis antud näituse puhul mõtlesin palju ka selle peale, et kuidas esitleda avalikus ruumis maalikunsti praktikat," lisas Maripuu.

"Kui kohati on olnud näituse arhiveerimine olulisem, sest enamus inimesi ikkagi tarbib infot läbi sotsiaalmeedia kanalite ja tõenäolisel füüsilisse näituseruumi ei jõuagi, siis "Exobiota" puhul pidasin oluliseks esitluslaadi, kus galeriisse jõudes pakub teos ise rohkemat, kui see, mida inimene näeks veebis."