Kristjan Randalu: pole vahet, kas esined 12 000 inimese ees või kosmoses
Helilooja ja pianist Kristjan Randalu ütles kultuurisaatele "OP", et mingist piirist muutub kontserdipaiga suurus abstraktseks ja pole vahet, kas esined 12 000 inimesega areenil või kosmoses.
Randalul on käsil tihe esinemisperiood. "On mõned kuud järjest liikumist ja ümberpaiknemist, ka erineva sisuga tegelemist. Vahepeal on ka perioode olnud, kus on rahulikum, ja kui mõelda suvisele ajal Eestis, siis see on ka väga tänuväärne," rääkis Randalu.
Enamus viimase aasta jooksul antud kontsertidest on Randalu andnud Euroopas, aga aeg-ajalt jõuab ta ka Ameerikasse ja Kanadasse. "Sellist eksootikat sinna Aasia poole on pigem harva, aga viimased kümme aastat olen tihedamat koostööd teinud Petros Klampanisega, bassimängijaga Kreekast. Selle tõttu olen sattunud päris regulaarselt Ateenasse, olen seal tihti salvestanud. Teine suund on olnud Norra. Olen kahe kollektiiviga Norrast tihedamalt koostööd teinud," selgitas Randalu ning lisas, et Saksamaa on juba aastakümneid tema teiseks koduks olnud.
Elamusi teevad meeldejäävaks erinevad elemendid. "Võib olla väga hea pill, võib olla lummav amfiteater või vabaõhulava, kus on 12 000 inimest. Samas võib olla selline tuba-klubi-teater-atmosfäär, kus võib-olla pill pole ideaalne ja ruumi pole, aga lõpuks muusika on väga hea, sest kompaktne olemine tingib selle," ütles Randalu.
Suure publiku ees mängis Randalu viimati uusaastakontserdil Budapestis. "Seal oligi areen, kus oli, kui ma ei eksi, 12 500 inimest. /.../ Aga see muutub juba nii abstraktseks. Kui saalis on 3000 inimest, siis sa tajud, et nüüd on suur, aga kui ta sealt üle läheb, siis võiks ka kosmoses mängida, vahet pole," naeris Randalu.
Sel kevadel on võimalik Randalu näha ja kuulata ka kodupublikul. Märtsi alguses toimus mustpeade majas ka autorikontsert, kus toimus Randalu sooloteose "Kolm ainukõne" maailma esmaettekanne.
"See oli minu jaoks natukene teistmoodi õhtu. Tegevmuusikuna olen ma ise ka laval, olin ka Mustpeade majas, aga mitte terve õhtu. Ettekandele tuli kolm teost. Alguses soleeris minu õde Liisa Randalu vioolaga, siis mängisime koos Tallinna Kammerorkestriga ja kolmanda teose kandsime ette koos filharmoonia kammerkoori ja kammerorkestriga. Nii et selline klassikalises võtmes autorikontsert," selgitas helilooja, kes parajasti Eestis kahte teost – "Inner asylum" ja "The Moment of Thy Dawn" – ka plaadistab.
"Esimene neist on selline instrumentaalteos, vioola, klaver, keelpillid. Sellel on programmiline taust ka. Võtsin narratiive oma lapsepõlvest, meie pere emigreerumisest Saksamaale. Läksime 1988. aastal puhkusereisile ja siiamaani tagasi pole tulnud. Teises teoses, mis on koorile ja keelpillidele, seal on tekstid ka ikkagi – Emerson, Thoreau ja Dickinson. Kolme autori ingliskeelsed tekstid ja fookus on loodusel, laiemalt öeldes. Aga loodus selle nurga alt, mis on meile püha ja mis on meile tähtis. Ja ka inimese roll looduse segamisel," rääkis Randalu.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "OP", intervjueeris Ave Lutter