"Libahunt ei ole mitte ainult minu jaoks, vaid aastasadu või -tuhandeid olnud sellise inimese või olendi kehastus, kes on kuidagi imelik, ei sulandu ühiskonda, kel on teistsugused huvid, kes näeb kuidagi teistsugune välja. Ühiskonnana tahame me alati sildistada neid teistsuguseid ja muuta nad kuidagi ohtlikuks. Aga kes see libahunt muu on, kui meie hirmude kehastus. Need teemad mind huvitavad," tutvustas Rajandi albumit.

Kuigi võib tunduda, et maailm on muutunud väga liberaalseks ja kõigil lastakse olla, kes nad tahavad, siis reaalsus on Rajandi sõnul teistsugune. "Tegelikult käib tagakiusamine maailmas edasi, samamoodi käivad nõiajahid ikka maailmas, seda igal tasandil. Nii nagu väiksed lapsed kiusavad mõnda oma kaaslast lasteaias või koolis, nii on inimgrupid mingisuguse neist endast sõltumatu tunnuse alusel, kas lihtsalt tõrjutud või neid päriselt aetakse välja nende maalt, sõimatakse vms. Seda on igal pool ja aina hullemaks läheb," sõnas Rajandi.

Kõik need teemad on Rajandi üritanud oma lugudesse valada. "Ma saan aru, et instrumentaalmuusikas võid panna sinna ükskõik, mis sa tahad. Aga minu jaoks on sellel väga konkreetne teema ja küsimused, millega ma oma peas tegelen. See jutustab loo kellestki, kes kuulub nende tagakiusatute hulka. See inimene, kellest muusika räägib on abstraktsioon mõnes mõttes, tal ei ole nime. Aga mõnikord ma mõtlen kellestki väga konkreetsest, ma mõtlen ta välja. Need inimesed on olemas."

Rajandi elab hetkel igapäevaselt Brüsselis. "Ma kirjutan muusikat kogu aeg, viimasel ajal on hakanud mingid aknad avanema, et olen saanud mängida ka teiste inimestega koos. Olen leidnud mõned mõttekaaslased, kellega ma loodan, et oleme teekonna alguses," sõnas ta.

Brüsselis on Rajandi sõnul võrreldes Tallinnaga võimalusi esinemiseks kordades rohkem. "Mina teen ikka päris imelikku muusikat, see on nišikaup. Neid kohti on raske leida, siis peabki vaatama väga laialt, et sinu areen ei ole ainult Tallinn, pead mõtlema suuremalt," sõnas ta.