Juba palju aastaid on Mingo Rajandi elu keskpunktis olnud kontrabass. Enda sõnul meeldib talle selle pilli madal, kandev ning mittedomineeriv kõla ning mõte, et tavaliselt hakatakse bassi tähele panema kõige rohkem siis, kui teda ei ole.

Kontrabassimängijana on naine olnud laval ka koos Guido Kanguriga Draamateatri etenduses "Kontrabass", millele Rajandi muusika lõi ja selle eest 2020. aastal ka teatriauhinna pälvis.

"See tükk räägib orkestrandist. Minu arvates polegi nii oluline, et see inimene mängib kontrabassi, vaid et ta on orkestrant ja pole saanud oma unistusi teostada. Ta on kogu aeg tagareas ja keegi teda ei kuula. Ta ei saa särada," rääkis Rajandi.

Ise ta end selle näidendi peategelasega ei seosta. "Ma ei ihalda kontrabassist välja tõmmata helisid, mis ei ole sellele pillile omased. Mulle väga meeldib selle pilli traditsioonilisem roll, mulle meeldib lihtsalt bassi mängida. Nii mõnus on mängida groove'i ja toetada teisi muusikuid ansamblis või mõnikord ka suuremas koosseisus."

Rajandi on õppinud näitlejaks, kuid tõdes, et näitlejatöö tegemiseks ei olnud tal piisavalt tahet.

"Mul polnud seda tunnet, et kui ma ei saa näidelda, siis suren. See tunne peab olema, sest see maastik on väga karm ja võitlus oma koha pärast metsik," ütles ta, lisades, et sai siiski teatriõppest väga palju edasiseks eluks ja ka tema muusikuteel on sellest palju abi olnud.

Kontrabass tuli juhuse tahtel

Teatriõpingute juures avastas Rajandi muusika ja kontrabassi, kui sattus mängima tükki, kus oli vaja pille kasutada.

"Ma olin käinud Vanamuusika Stuudios ja natuke mänginud viola da gamba't, mida ma muidugi üldse ei osanud. Helistasin Tõnu Sepale, kes seda stuudiot pidas ja ütlesin, et palun laena gambat. Tema ütles, et gambat mul praegu pole, aga üks kontrabass vedeleb siin, võta see. Ja kuna ma nagunii midagi mängida ei osanud, siis mul polnud erilist vahet, võtsin selle kontrabassi. Mingisugune romanss hakkas sealt pihta."

Ühel hetkel oli Rajandi elu tema enda sõnul totaalses vaakumis – ta ei teadnud, kus, kes või miks ta on. Uisapäisa astus ta Otsa-kooli, kus sai päriselt aru, et nüüd peab hakkama muusikat süvitsi õppima.

Ta meenutas, et palju oli tol ajal kõrvaliste inimeste skepsist ja arusaamatust, miks täiskasvanult üldse pilli õppima hakata. Rajandi jäi aga endale kindlaks. "See oli natuke hüsteeriline moment. Mulle ei meeldi asju pooleli jätta, ma olin juba pihta hakanud. Kohtusin nii paljude toredate inimestega – muusikute ring oli väga inspireeriv ja mulle meeldib püstitada endale võimatuid ülesandeid, see on ilmselge."

Muusik on veendunud, et enda jaoks on alati võimalik midagi teha või ära õppida. "On nii palju muusikuid, kes ongi pandud kolmeaastaselt süsteemi ja järsku nad on vanad ja tunnevad, et see polnudki võib-olla see, mida nad tahtsid teha. Kui sa ükskõik mis hetkel hakkad tegema midagi, mis sulle pakub huvi ja tekitab sinus rõõmu, siis anna minna. Alati."

Varem ka muusikakeskkoolis õppinud Rajandi tunnistas, et selline viis muusika õppimiseks talle ei sobinud. "Ma ei saanud üldse aru, mis ma seal teen ja ei saanud aru, mis muusika see on. Ma ei seostanud seda absoluutselt selle muusikaga, mis mulle meeldis. See jäi seal minu jaoks nii jäigaks," rääkis ta.

End muusikaliselt arendanud on Rajandi suuresti ka tänu inspireerivatele ja toetavatele inimestele tema ümber. "Minu jaoks on muusika viis teistega koos olla ja teistega koos teha. See on minu personaalne võti asjadega hakkama saamiseks. Ei usu, et ma seda kontrabassi üksi kuskil metsas mängiks," ütles muusik.

"Elajannad"

Veebruaris Vabal Laval esietenduv "Elajannad" on Rajandi seni isiklikem töö, mis väljendub nii inimestes, kellega koos ta lavastust teeb, aga ka selle temaatikas. "See, et ma olen saanud Eva Kolditsaga koos töötada nii lähedalt, on minu jaoks väga suur asi. Ka teiste trupiliikmete, Mirtel Pohla ja Berit Kaschaniga samamoodi. Ma väärtustan seda väga kõrgelt," lausus Rajandi.

Tal oli kindel soov lavastada midagi naistest ja teemadest, mis naisi puudutavad. Eva Koldits tahtis samal ajal teha Kreeka tragöödiat, mis keskenduks samuti naiste lugudele.

"Vestlesime omavahel niisama maast ja ilmast ja järsku selgus, et meie enda emad ja nende elud ei jää sugugi alla nendele Kreeka naistele. Võib-olla on veel hullemad. Ja meie enda eludes on samamoodi olnud nii palju traagikat ja draamat, komöödiat ka muidugi," sõnas Rajandi.

Ta nentis, et "Elajannade" tükk ei ole siiski kindlasti dokumentaallavastus, vaid fiktsioon ühest küljest väga üldinimlike, aga spetsiifiliselt naiste eludega seotud teemapüstitustega.

Etendust kirjeldatakse ka kui ühe naise elu jooksurada. Rajandi sõnul, olgugi et maailm on muutunud, on paljud teemad Vana-Kreekast alates jäänud samaks.

"Me püüame käsitleda selliseid teemasid nagu ühiskonna ootused, sinu enda ootused, mida tähendab olla ema ja kuidas selles mitte läbi kukkuda, kuidas olla armastaja, sõber, kuidas ennast teostada, kuidas saada ja hoida vabadust – sellised suured asjad."

Lavastuses tunneb Rajandi ära märke oma emast, kelle elusaatuse peale on ta palju mõelnud. "See on pikem protsess, kuidas andestada iseendale, kuidas andestada talle ja kuidas mõista. Kõige olulisem ongi, kuidas mõista teda ja iseennast, et miks mina nii käitusin," rääkis ta. "See on minu viis selline homaaž või reveranss talle teha," lisas Rajandi.

Oma ema meenutades nentis Rajandi, et paljud tema elu keerdkäigud olid seotud nende samade teemadega, mida lavastuski kannab. "Ta oleks väärinud paremat saatust, ja paljud nendest küsimustest, mida ta pidi lahendama, nii hästi kui ta oskas, on jälle seotud ühiskonna ootustega, et sa pead ennast ohverdama," kirjeldas ta.

"Ikka öeldakse naistele, et sa pead end ohverdama laste või meeste nimel, pead loobuma. See on igavene küsimus, kas loobud endast või sellest ühiskondlikust heakskiidust," rääkis Rajandi.

Ta tunnistas endale, et elu on pidev juuksekarva peal kõndimine. Teadmine, et samm kõrvale võib kukutada nii sügavale kuristikku, et sealt enam välja ei saagi, hoiab teda enda sõnul päris tugevalt mõistuse juures.

Töö "Elajannadega" on tal enda sõnul aidanud leida mingitel teemadel leppimist ja andestust, mida ta peab vajalikuks kõigile. Ta tõdes, et väga lihtne on korrata mustreid, mida oleme näinud eelmistelt põlvedelt, kuid peab oma kohustuseks neid murda.

"Tuleb õppida rohkem "ei" ütlema igasugusele jamale, ei tohi edasi kannatada, ja need mustrid tuleb lahti muukida, et edaspidi oleks inimestel lihtsam ja endal ka."

"Elajannadele" kirjutatud muusika on Rajandi jaoks mitmes mõttes eriline. Esiteks kirjutas ta selle tohutu kiirusega – umbes kuu ajaga, ja teiseks on see kantud teemadest, mis lavastuses sees on.

"See ei olnud nii, et ma kirjutan nüüd puhast muusikat, mida ma nagunii ei oska, aga seal sees on minu enda elu ja laiem pilt. Ma ise nimetan seda fantaasiaalbumiks. Ma ütlesin endale, et tahan teha selle plaadi sellise, et ma ei hoia mitte millegagi tagasi, teen kõike, mida ma tahan," sõnas muusik.

Rajandi tõdes, et mitte alati pole tal Eestis olnud hea ja mugav töötada ning elada, ent kui vahetult enne koroonaaega hakkas tööd uksest ja aknast tulema, otsustas ta kolida Brüsselisse.

"Ma olen selles mõttes natuke imelik inimene, et tundsin, et äkki hakkan end liiga mugavalt tundma. Sellepärast oli vaja teha selline lüke," lausus Rajandi ja lisas, et kolimist ajendas ka soov kogeda midagi uut.

Belgias lõppes hiljuti ka Rajandi väike tuur ansambliga Trio Maag, mis mängib enda loodud kirglikku ja särtsakat hispaaniakeelset muusikat. See pole sugugi ainus kooslus, kus Rajandi musitseerib.

Muusika kirjutamise avastas ta oma muusikutee alguses samuti täiesti juhuslikult. "Mõtlesin, et prooviks teha ühe loo, kuigi ma nii kartsin seda. Praegu ka kohtan inimesi, kelle jaoks muusika kirjutamine on mingisugune müstiline akt, mida saavad teha ainult väljavalitud, aga tegelikult see pole nii. Hakkad lihtsalt noote kirja panema ja varsti ongi lugu valmis. Ja siis ma ei saanudki pidama enam," rääkis ta.

Kogemuste loomine läbi muusika

Muusikut käivitavad enim muusikavälised asjad. "Ma tahan luua maailma või tunnet ning hakkan otsima selle jaoks tehnilisi vahendeid. Aga vahel lihtsalt tuleb kohe mingi meloodia või groove või tekst, mis inspireerib. Neid viise on päris palju erinevaid," nentis Rajandi.

Ta ei pea end kontseptualistiks, vaid soovib muusikaga luua kogemust. "Loomulikult, kui sa kirjutad muusikat, siis sa kirjutad seda kõikide aspektidega, aga ma ei mõtle, et nüüd tahan kirjutada loo kindlas tehnikas. See pole mina üldse. Ma mõtlen laiemalt, et tahan luua kogemuse kuulajale, et ta hakkaks tajuma üht või teist asja või mõtlema mingisuguse teema peale."

Üks Rajandi suurimaid inspiratsiooniallikaid on inimesed, kes tema muusikat mängima hakkavad.

"Kui ma mõtlen, kuidas Erki Pärnoja kitarri mängib, siis mul on juba nii palju käes," lausus ta. Ka tema turvaline ruum, kus looming saab sündida, on ümbritsetud inimestega. "Ma tean, et mul on inimesed, kes võtavad turvaliselt vastu minu esimesed sketšid. Teadmine sellest, et on inimesed, kes tahavad seda kuulama tulla, aga ka aeg ja vaikus, kõik need on olulised."

Eriline side on Rajandil ka kirjandusega. Tema vanaisa oli tõlkija Henno Rajandi, üks tuntumaid prantsuse ja inglise kirjanduse vahendajaid Eestis.

"Kirjandusega on võib-olla samamoodi, et keegi on mulle mingisuguse maailma loonud, kuhu ma saan sisse minna, vaadata pealt inimesi nende toimingutes ja käia teistes aegades ja maades, see on mulle huvitav. Mind huvitavad inimesed," ütles Rajandi.

Vanaisa oli talle väga oluline ja ka tema looming on Rajandit mõjutanud. Eriti on talle korda läinud Camus' "Katk" ja John Fowles'i "Maag". ""Maag" on üks mu lemmikraamatuid, mille juurde ma tulen tagasi, kui tahan lugeda midagi mõnusat ja seikluslikku," sõnas muusik.

Rajandi on tundlik looja, kes varem kirjutanud muusikat ka näiteks pühendusega metsade hoidmisele. Tähelepanu vajavad tema sõnul muudki teemad – keskkond laiemalt, ühiskond, vähemuste tagakiusamine. "Ma suudan korraga tegeleda ühe teemaga ja praegu on mu peas ja südames ainult "Elajannad". Kui teeme selle ära, siis ma võib-olla võtan hoopis teise asja ette."

Kultuurisoovitus. Rajandi soovitab lugeda briti luulekirjanikku Hollie McNishi. "Ma olen vist kõik tema raamatud läbi lugenud ja mul on tunne, et kui ma oleks 20 aastat tagasi seda kõike lugenud, siis mu elu oleks olnud totaalselt teine. Ta on suur tabude murdja ja lajatab täiega, aga väga sõbralikult ja huumoriga. Kõik teemad, millest ei räägita, on tema tekstides sees," soovitas Rajandi.