Esimene versioon "Elajannadest" jõudis Jazzkaare raames lavale möödunud sügisel. "Teema oma olemuselt muutunud ei ole, aga vorm loomulikult on," selgitas Koldits, kuidas pühapäeval esietenduv lavastus sügisesest lavaversioonist erineb.

Pohla tõdes, et kui Koldits temaga lavastuse osas ühendust võttis ja selle ideest täpsemalt rääkis, kõnetas see teema teda kohe. "Tajusin, et see kõlas kokku selle perioodiga, kus ma antud hetkel elus ise olen," sõnas ta. "Mingil hetkel hakkad teadvustatumalt mõtlema ja tajuma, kus kohas sa asud iseenda sugupõlvede põlvnemise loos. Selle teemaga tegeleda, vaatad iseenda, oma emade, esiemade ja end ümbritsevate naiste hinge, tundus mulle väga põnev ja kõnetas mind väga."

Koldits rõhutas, et "Elajannade" näol ei ole tegemist narratiivse looga, kus vaadatakse ühe inimese elu sünnist surmani. "See on üles ehitatud sellisele printsiibile, et kui me omavahel kõnelesime endi, oma emade ja naiste, kes meid on inspireerinud, eludest, hakkasid sealt välja kooruma üksikud etapid või seisundid, mis on kõigil justkui üks. Seda ei saa seostada ainult naistega," selgitas ta.

Koldits sõnas, et kuigi lugu räägib naistest ja naiseks olemisest, ei ole see suunatud vaid naistele. "Iga mees on väljunud ürgnaisest," märkis ta. "Me ei räägi roosamannast."

Pohla selgitas, et lavastuses mängib ta samaaegselt nii koondtegelast kui ka iseennast. "Ei ole võimalik tõmmata seda piiri, et siit ma panen ennast sinna rolli või lavastusse ja siit ma ei pane. Alati paned. Alati ma räägin iseendast, isegi kui see tegelane, keda ma mängin, kui tema elu avaldub mingisugustes teistes vormides ja sündmustes kui minu elu. Ma ikkagi otsin alati mingeid paralleele. Kui inimene kogeb oma elus rõõmu, draamat, igatsust, armastust ja kirge, siis see tunne ja protsessid, mis meie kehas ja ajus toimuvad, on samad. Kui ma räägin kellegi teise suurest igatsusloost, siis ma räägin alati ka enda igatsusloost."