Filmi- ja teatrikunstnik Kristjan Suitsu portfoolio on pikk ning tema loodud kujundused on võitnud palju auhindu. Näiteks on ta loonud kujunduse lavastustele "Rahamaa", "Solaris" ja "Valgus maailma lõpust".

"Ma olen juhtunud selliste suuremate projektide peale, suuremate lavastuse peale, kus dekoratsioonide ja kostüümide mahud on natuke suuremad. See võib-olla tuleneb ka sealt, kust ma oma karjääri olen alustanud. Sellised suuremahulised filmid ja teatriprojektid ehk siis võib-olla sellised suured mahud sobivad mulle," rääkis ta kultuurisaates "OP".

Suits on teadmisi omandanud nii Eestis kui ka välismaal. Oma igapäevatöös kasutab ta kombinatsiooni kõigest, mida ta õppinud on. Samuti on tema sõnul oluline avatud silmadega ringi käia.

"Käin vaatan erinevaid lavastusi mujal maailmas, vaatan üldse, mida tehakse internetis, õpin võib-olla 3D-modelleerimist Youtube'is, loen midagi ajakirjast, raamatust, internetist," tõi ta välja ja lisas, et samuti õpib ta teiste kunstnike töödest. "Kõige paremini õpib teiste edukatest ja võib-olla mitte nii headest lavastustest. Teatrisaalis on maailm natuke teistsugune ja vaadates teiste töid, õpib ise väga palju."

Teiste ideede laenamine või kombineerimine on teatrikunstis levinud nähtus. Seda lihtsal põhjusel – ühel hetkel saavad lava arhitektuursed struktuurid lihtsalt otsa, rääkis Suits. "Kui ma uut kujundust loon, siis ma guugeldan sama materjali kõik maailma versioonid ära, et jumala pärast kuskilt midagi laenanud ei oleks."

Enim inspireerib teda maailm ise. "Ümbritsev keskkond, kus ma elan, annab rohkem kui teine teatrilavastus ehk käia kellegi kodus või kuskil muuseumis või ajaloolist maja vaadata, sealt ma leian alati isegi rohkem kui teist lavastust vaadates. Teist lavastust vaadates ma saan küll mingeid materjalitehnoloogilisi ideid, kinnitusi, konstruktsioone õppida," rääkis ta.

Paljud Suitsu ideed aga lavale ei jõua, sest teatritel pole piisavalt ressurssi, et kõigega kaasa minna. "Eesti on selles mõttes kunstnike karjääris päris huvitavas kohas, et meil on umbes kaks korda vähem inimesi ja neli korda vähem ressurssi. Me suudame sellega teha sellist kvaliteeti, nagu näeb Londonis või kuskil mujal maailmas. Eks ma arvan, et meil on väga palju leidlikkust, aga näiteks "Rahamaa", seal näete 25 protsenti minu kujundusest ehk ülejäänud läks kärpesse," tõi ta välja.

Kõige olulisemaks peab ta kvaliteeti. "Ma ei hakka üldse mõtlema midagi hästi suurt ja lõpuks see kõik näeb ebakvaliteetne välja. Pigem olla minimalistlikum ja kasutada kogu ressurss, mis mul on, mida ma algusest peale tean, maksimaalselt ära," lausus ta.

Kui Suitsul saab 150 lavastust täis, plaanib ta vaba aasta võtta. "Järgmine hooaeg teen veel nii palju lavastusi, kui mul on kokku lepitud ja peale seda võtan väikse vaheaasta ja teen väikse kokkuvõtte, kuidas edasi minna. Seda aega on vaja, et ennast ümber mõtestada ja võib-olla midagi uut õppida või vaadata ka teiste valdkondade poole."