Villem Raami nimelise preemia pälvis kunstiajaloolane Anneli Randla

29. mail tähistati Niguliste muuseumis kunstiajaloolase Villem Raami 115. sünniaastapäeva. Villem Raami nimelise preemia, millega tunnustatakse silmapaistvat panust Eesti kunstiajalukku ja muinsuskaitsesse, pälvis kunstiajaloolane Anneli Randla.
Sündmusel esinesid ettekannetega Krista Kodres, kes käsitles Raami fenomeni kunstiajaloolasena, ning Eero Epner, kes avas Raami rolli kunstikriitikuna. Õhtut toetasid arhiivifilmid "Keskaegne Tallinn" (Tallinnfilm, 1969) ja "Raamideta
Raam" (Kultuurfilm, 1990), mis pakkusid visuaalset tausta Raami elule,
uurimisvaldkondadele ja ajastuõhustikule
Õhtu keskpunktis oli Villem Raami preemia üleandmine, mille pälvis tänavu Anneli Randla. Peamiselt keskaja uurijana on Randla keskendunud Eesti ja Põhja-Euroopa sakraalarhitektuuri ja - kunsti pärandile ning muinsuskaitse ajaloole ja tänapäevale.
Randla on olnud teadlane muuseumis ja akadeemias, aktiivne muinsuskaitsja, mitmete dissertatsioonide juhendaja, väliuuringute eestvedaja ning paljude raamatute ja artiklite autor, koostaja ja toimetaja. Õpetajana on Anneli Randla
seotud Eesti Kunstiakadeemiaga juba alates 1999. aastast ning on olnud kunstikultuuri teaduskonna dekaan, praegu juhib ta muinsuskaitse ja konserveerimise osakonda.
Randla on kaitsnud Cambridge'i ülikoolis kloostriarhitektuuri teemalist doktoritööd.
Auhinda annavad välja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami allfond koostöös Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Raamiperekonnaga.
Varasemate laureaatide seas on olnud Kaur Alttoa, Kersti Markus, Anu Mänd,
Villu Kadakas ja Merike Kurisoo.
Villem Raam (1910–1996) oli 20. sajandi üks mõjukamaid Eesti kunstiajaloolasi ja
muinsuskaitsjaid. Enne Teist maailmasõda avaldas ta mitmeid artikleid ja uurimusi Eesti arhitektuuri ja kujutava kunsti teemadel ning tema esimene monograafia "Kr. J. Petersoni ja Fr. R. Faehlmanni ikonograafia" ilmus 1941. aastal.
Samal ajal tegeles ta põhjalikult Padise kloostri konserveerimise ja keskaja arhitektuuri uurimisega – töö, mis sai temalt ka teadusliku käsitluse. 1940. aastal nimetati ta Eesti Kunstimuuseumi direktoriks, kuid 1941. aastal arreteeriti ta Nõukogude võimu poolt ja ta veetis 15 aastat vangistuses.
Pärast vabanemist 1956. aastal jätkus tema elutöö restauraatorina ning teadlasena, keskendudes keskaegse sakraalarhitektuuri uurimisele ja säilitamisele: Pirita klooster, Padise, Tallinna kirikud jpt. Samal ajal avaldas ta artikleid ka kujutava kunsti ja ikonograafia valdkonnas.
Raami teadustööd iseloomustas erakordne põhjalikkus ja esteetiline tundlikkus, tema eetiline selgroog ja inimlik väärikus jäid muutumatuks ka kõige keerulisemates oludes.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor