Olles kasvanud üles võrdlemisi stabiilses, lihtsustatud elurütmis, tuleb täiskasvanuikka sisenemise hakul tõdeda, et maailma hiljutised suursündmused osutuvad inimkonnale kõigis vanuseklassides kas füüsiliselt või vaimselt tugevalt rusuvateks murekohtadeks. Antud arutlustükk keskendub aga täpsemalt just ülikoolieas eesti noortele. Kui võrrelda 2010. aastate üleskasvamisaega tänavuga, on aina ilmsemaks saamas, et tehnoloogia, kiired välkuudised, sündmused, trendid, valitsuskriisid ja muutused on üha enam süvendamas ebakindlust iseseisvusega veel harjuva noore inimese sisemaailmas. 

Suurimaks muutuseks elutaktis võiks lugeda mõnede aastate tagust koroonat. Kuigi pandeemiat on aastate jooksul ilmselgelt piisavalt suures mastaabis analüüsitud, siis kui võtta arvesse kõike sellele järgnevat, saaks järeldada, et maailma nii-öelda pahupidi keeramise tunnetust sai tasapisi kogeda juba siis. Tolle aja rutiinimuutused käisid meiega kaasas, moondudes ajapikku ümber aina süvenevateks sõjalisteks konfliktideks. Noore inimese jaoks, kellele erinevad elamisvõimalused avardumas on, ei ole alguses piirav ning hiljem hirmuäratav kord riigis kutsuv. 

Kunagine struktureeritus on hajumas, asendudes hektilisuse ja ajutisusega. Inimkonna kaastoimimise vundamendi nurgakiviks olev inimtähtsus, mis meie tegutsemise algusest üha suurenenud, arenenud ja mitmetahulisemaks muutunud on, hakkab lõhestuma ning uute kõrguste küüsis oma väärtust kaotama. Tehisintellekti juurutusega nii igapäevastesse kui ka esinduslikesse tegevustesse on kadumas nii mõndagi, mis suure elevuse ja uudsusiha varju jääb. Noorte valikud karjääri ja eriala osas on mõjutatud, pingettekitavad majandusmuutused annavad sellele vaid lisakoormust. Selle asemel, et tegeleda elukutseliselt enda huvialaga, valitakse huviväline eriala, mis jõukuse pälviks, et vaid oma vabal ajal kõrvaliste hobidega tegeleda. Tulemuseks on ebapühendunud töötajad, kes oma reaalsed tugevused tagaplaanile jätavad.

Tehislikus keskkonnas, mida me ise endale rajamas oleme, käivad pingutused intensiivselt ja hooti. Ühe raske, "ajutise" töövalangu asendab peatselt järgmine, muutes ajutise pingekeskkonna kestvaks. Üks eluviisi ümbersuunav etapp koos keeruliste valikutega viib teiseni kiiremini, kui jõuame hoomata ning reaalseks muutuste seedimiseks on aega vähe. Enda utoopilise ja segadusttekitava keskkonna rüpes oleme ironiseerimas iseenese tähtsust. Millest tuleneb pingutus puhkehetke nimel, kui uus stressiallikas juba paistab ja tagaplaanil, isiklike pingutuste taustal ülejäänud maailm konfliktide küüsis redutab? Muretunne on käsikäes ühiskondliku pilkamisega, vastupanuvõimetuses pöördume kõige keerulise naeruvääristamise poole. 

Mainitud murekohtadest valgustatuna kerkibki Tartusse, Annelinna ajaveetmiskoht, mis oma kontseptsiooni poolest rahulikuma rütmi poole küündib. Eesti taluarhitektuuri vormist inspireeritud struktuur meenutab mööda kõndijaile elu, mis meie mail kunagi aset leidis. Rahulikus tempos talve- ja raskusperioodide üleelamine oli rohkem tavaks, väiksemad tähistamised mõjusid eluolude paratamatuse helgema pidepunktina. Oludega ümberharjumine oli sujuv, läbimõeldud, ette valmistatud. Nendeks valmistas ka ette see, mis meid jäädavalt ümbritseb – looduslik tüün ise. Muistsete aegade meelerahu ja olukorraga leppimise oskuse juurutamist saab märgata nii varjualuses endas kui ka selle asukohas. Saaretiigi park mõjub oma inimkeskses keskkonnas justkui oaasina – veepinnani sirutuvad pajud, tiigis pesitsevad loodusliigid ja kõrge niit sulanduvad üheks terviklikuks, tasakaalustatud eluviisile omaseks puhkekohaks.

"Õrred" meenutab looduse poolt maha murtud talumaja varemeid, meenutamaks, et ka inimelu ümber keerlevaid faktoreid tuleb liita meid ümbritsevaga. Rajatis laiub tiigini, ühendades murulapi veega. Seda ümbritsevad koolid ja lasteaed, tänu millele saavad tulevikumaailma kujundajad oma õppekeskkonnas osa roheluse väärtustamisest ja austamisest ning saavad ehk meeldetuletust sellest, mis elus päriselt loeb – tasakaal.