Maikuu 2024. Minuni jõuab kuuldus intrigeerivat nime kandva grupeeringu – Preiļi kontseptualistid, Preiļu konceptuālisti – olemasolust. Prima Vista kirjandusfestivali ajal väisavad minu kultuuripealinn-kodulinna tegelased, kelle nägusid, nimesid, lugusid ma ei tea. Saan uuema maailmakirjanduse seminaris lehitseda bordoopunast raamatut, mis nende loometegevusest praktilist tunnistust annab. Pole just klassikalise luuleraamatu ilmega, mõtlen, kaante vahel lokkab hoopis nõutuks tegev visuaalne eklektitsism. Ühes kohas oleks nagu mööbli kokkupaneku juhis, imestan. Kunagi hiljem, mõned päevad tagasi, selgub, et Žebers. Kontseptualistide esinemisele ma ei jõua (kahtlemata olen millegi hulga vaimuvaesemaga ametis), antoloogia liigub nüüd juba käest kätte ja sõna "kontseptualism" pean esimesel võimalusel, nii mäluvärskenduseks ja igaks juhuks, otsingumootorisse sisestama. Esimene võimalus tekib sügisel 2024.

Oktoober 2024. Klikin valikul resume. Asjasse veidi süvenenuna ilmneb, et Läti on jäänud kontseptualismi-teerulli alla. Võib-olla juba ammusel ajal, ent päris kindlasti 2016. aastast alates, mil loodi eelnimetatud kirjandusrühmitus Preiļi kontseptualistid. Ühest küljest saab Läti kontseptualistliku liikumise seljatagusena vaadata eelkäivat kontseptualistlikku traditsiooni möödunud sajandi teisel poolel, nii lääne kui ka iseäranis just vene (põrandaaluses) kultuuriruumis, teisalt võrsub see aga varasemast totaalselt erinevast kultuurisituatsioonist. Sellisest, kus internetikultuur kui enneolematu ja iseseisev reaalia on end meie teadvuses jäädavalt kehtestanud ning sünnitab aina uusi registreid ja laade, milles keelel, meil endilgi, on võimalik eksisteerida. Kārlis Vērdiņš tsiteerib kogu järelsõnas Kenneth Goldsmithi, kes koos Craig Dworkiniga[1] on koostanud kontseptuaalse kirjutamise antoloogia: "Keele tohutu hulga enneolematu pealetungiga .. seisab kirjanik silmitsi väljakutsega, kuidas täpselt reageerida" (lk 139). Kontseptualistide programmiline strateegia uues kultuurisituatsioonis on väljamurdmine (tänaste) traditsiooniliste loomelaadide üldtunnustatud piirest, uute suundade otsimine subjektiivse ja emotsionaalse tundeväljenduse juhitud mänguväljal. Neile "[e]i ole tähtis see, mida kirjutada, vaid kuidas seda teha" (lk 15). Idee ja mõtestatud meetod > väljendus. Alternatiivselt: teksti idee on huvitavam kui lõpptekst.

Eelkõige aktiveerub Läti kontseptualistliku liikumise, "Alfabeedi sünnimaa" eksistentsi tulemusel niisiis igikestev tuli tuha all: meil ei ole muud valikut, kui pühkida taas tolm aegade algusest saati inimest painanud küsimuselt "Mis on luule?". Üks on kindel – Preiļi kontseptualistid pakuvad ainest sellekohase arutelu rikastamiseks, annavad uutlaadi sisendit, et tajuda ja tõlgendada luule, kirjanduse, loomingu võimalusi varasemast mitmekesisematena. Selle kohta on Ivars Šteinbergs sedastanud: "Kontseptualismi objektiks on info ja aineseks tähelepanuta jäetud infokandjad: e-kirjad, pressiteated, ankeedid, kokkuvõtted, nimekirjad, veebilehed, aruanded, reklaamid, kataloogid, juhised jne [—] Tähelepanu juhitakse kirjutavast indiviidist eemale, privilegeeritakse konteksti ja lugejat."[2]

See on ju täielik absurd, mõtlen lugemise käigus ohtralt. Kandvaim ja läbivaim lugemisemotsioon! Ja silmitsemisemotsioon, kuivõrd mõnda üksikteost justkui tavamõistes lugeda ei saagi. Kui aga esmalt paistavad ainestikuvaliku ja esitusviisi poolest uskumatutena tekstid ise, eriti sellised, mis käsitlevad moel või teisel seda digitaalset ruumi, millesse end päevas mitmeks tunniks sisse lülitame, siis ühtäkki taban end äratundmiselt: hoopis see meie ühine kultuur, selle osised seal peeglitagusel maal on absurdsed. Iga päev siin sees olles seda nagu ei adugi, nii harjunud oleme sellega.

Automaatvastus. Põhimõtteliselt leiab aset kontakt, mingid suhtlussituatsiooni baastunnused on olemas, ent tegelikult pole see muud kui imitatsioon, mille taga ei seisa hingestatud, end mulle pühendanud olemasolu. Kasutajanimed. Need me olemegi selles teises maailmas. Luutud-lihatud avatarid, nagu lehmadele kirjatähtede ja numbrite kombinatsioonina identiteedimarkeriks antud kollased kõrvarõngad. Kollane ajakirjandus. Tõepoolest, interneti mõnes trööstitumas otsas on alkohol tervisele kasulik, vähendab riski haigestuda Alzheimeri tõppe. Teadlased kinnitavad! Uskumatuid asju juhtub ikka maailmas – pead lugema, muidu sured. Fotogaleriid. Siin laiub ju terve meie elu, visualiseeritud, üks pilt taastamas terveid sündmusteahelaid. Selles teispoolses maailmas annab roheline tuluke sihverplaadi alumises nurgas mulle ärkveloleku, elu. Võin ritta asetada kolm naerupisarais emotikoni, ja ometi lebada naerust vappumata ükskõikse näoga maas. "Alfabeedi sünnimaad" lugedes jõuab ära imestada kõik uusima aja arginähtused, millele muidu sageli ei mõtle.

Teos näitlikustab suurepäraselt tõsiasja, et kunstiliseks peetava kvaliteedi, kirjanduskeele teke on lõppude lõpuks seotud sellega, millise pilguga me ise mingisugust ideelist või visuaal-tekstuaalset entiteeti vaatame. Oluline on see, millisena me midagi näeme, mitte see, millisena see "olemuslikult" arvatakse eksisteerivat. Ja seda pilku, mis vaataks midagi "kunstiteose" või "kirjandusena" – või mis vaatab seda nende vastanditena –, juhib kahtlemata esitus: see, kuidas teos ("entiteet") on esile tõstetud. Toredal kombel saab aga esile tõsta ükskõik mida, ka midagi, mis oma algsel ja rõhutamata kujul, lihtsalt eksistentsis, mõjub argisena. Olgu selleks arvutikoodi meenutav keel, ridamisi asetsevad Wordi funktsioonid, kartuli-sortide nimed ja kohanimed, teadvusest märkmikusse või päevikusse väljavoolanud ja lõikumisi-ristamisi asetsevad mõttefragmendid. Sellised juhud, kus "kunstiks" saamine on vaat et üksnes (minimaalse) töötluse, korrastamise ja väljapaneku küsimus.

Et "luule" ja "mitteluule", "kirjanduse" ja "mittekirjanduse" piir on hapram kui kunagi varem, nende positsioonid suhtelised ja hõlpsalt ümbermängitavad, paneb mõtlema, kui väga me tahame üldse selle eristuse fikseerimisega tegeleda. Kas meil tegelikult on vaja küsida "Kuhu jäi luule?", sest me ei saa sellena kätte midagi, millega oleme klassikaliselt harjunud? Elame ikkagi juba kolmandas aastatuhandes. Kas me jääme siis rahule, kui autor otsekui banaalse järeleandmise tulemusena annabki rahvale seda, mida too on alati arvanud end tahtvat: klassikalise luule ilmega teose, mis mudib sealt, kust on juba muditud? Eks sööge siis oma kooki!

Pean aga tunnistama, et ma leian sellele soovile siiski teatava õigustuse – kogu kui tervikut silmas pidades avastasin end ühel hetkel just seda vanamoodi mudimist igatsemast. Igatsesin, et oleks mingisugune diferentseeritud (inim)identiteet, kelle rõõmu ja kurbuse tunnistajaks ma saaksin olla. Et oleks see subjekt – kes ongi kontseptualismi vaimus justkui opositsiooni-pingile määratud – oma individuaalsuse, sentimentaalsuse, traagikaga. Et midagi liigutaks "vanal heal" moel. Seda inimlikkust või Inimese lähedalolu tundsin näiteks Anna Auziņa teostes. "10. Mõnel tohib mitte olla lapsi [—] 62. Ainult mõni võib lastetu olla." (lk 22–24) "Kui käsite mul sünnitada, / ma sünnitan; / kui käsite nurisünnitada, / ma sünnitan. / Kui ei aita last hoida, / ma sünnitan; / kui võtate ja viite ära, / ma sünnitan." (lk 75) Niisiis, kontseptualism ei pea tähendama üksnes steriliseeritud eksperimente, millel ühiskondlike valupunktidega vähe pistmist, vaid mina- ja kogemuskesksus on võimalik ka kontseptuaalses luules!

Seega, kui sul on (mitte)luuleraamatuile küllaltki konkreetsed, kindlakskujunenud ootused, siis lase, olgu või selgi korral, neist natukene lahti, lõdvenda püksikummi, ava meelt. See on soovitus. Kohustuslikus korras tuleks aga tutvust teha kontseptualismi võimalike kõrvalmõjudega (lk 124–125), käitugem ikkagi vastutustundlikult! Ja ma arvan, et ei ole sobivamat viisi lõpetada seda arvustust, seda mikroarutlust luule üle, kui Arvis Vigulsi enda luuleridadega: "ja see luuletus ei lõppe / Pudiķise tänaval / ja ei ole sealt ka alanud / arutlen ma, mäludes vinnutatud liha / nomaadide, hulkurite einet / ja sest luuletusestki saab nomaad / ta ei püsi kunagi ühel kohal / liiga kaua / täna on see siin, Pudiķise tänaval / homme Preiļis / tee peal põikab Vīljandisse / Paul Kondase "Maasikasööjaid" vaatama / see luuletus on hulkur / ja meil on ees pikk tee" (lk 118).

¹   Goldsmith ja Dworkin on ameerika luuletajad ja kirjanduskriitikud, kelle ühine antoloogia kannab pealkirja "Against Expression: An Anthology of Conceptual Writing" (2011).

²  Evelin Arust, Contra. "Preiļi kontseptualistid: selgitame välja, kas Tartu sobib kandma kultuuripealinna tiitlit" – ERRi kultuuriportaal, 02.05.2024.