Tundub, et eestlasel on pidevalt neelud eelkõige kahe asja järele: päikesepaiste, millest meil ei saa kunagi küllalt, ja isiklik ruum, mida küll jagub, aga juurde tahaks ikka. Ent nagu näha, siis täna ei huvita see kedagi, sest meile on saanud osaks õnn sind siin vastu võtta. Suur tänu, et sa tulid.

Minul on ka väga hea meel siin olla.

Suurem osa lugejaist tunneb sind ehk peamiselt just aasta tagasi ilmunud tõlke järgi raamatust "Muutuda: meetod" ― esimene sinu teose tõlge eesti keelde, autoriks Tõnu Õnnepalu.

Väga tark inimene...

Eile sa kohtusid Heli Allikuga, kes tõlkis "Kes tappis mu isa". See tõlge ilmuski alles umbes mõned kuud tagasi. Prantsusmaal aga ilmusid need raamatud vastupidises järjekorras. "Muutuda: meetod" ilmus nelja aasta eest ja "Kes tappis mu isa?" seitsme aasta eest.

On tunne, nagu oleksid need mõlemad alles äsja kirjutatud, aga tegelikult kirjutasid sa need üsna noore autorina. 11 aastat on pikk aeg. Kuidas sa vaatad tagasi oma seitsmele raamatule, mis on nende 11 aasta jooksul ilmavalgust näinud? Kuidas on su kirjutamise sihid selle aja jooksul muutunud?

See aeg on läinud kiiresti. Ja asi on nii, et kui ma avaldasin 11 aasta eest oma esimese raamatu ― "Aitab Eddy Bellegueule'ist!" ― siis seetõttu, et mul olid hingel lood, mis ma tahtsin südamelt ära saada.

Kasvasin üles Põhja-Prantsusmaal väga vaeses töölisklassi peres, kõigest ära lõigatuna. Puudus ligipääs linnaelule, kultuurile, rahale, reisimisvõimalustele... ligipääs millele tahes. Kasvasin üles ääremaal, kus meil tuli taluda vaesust, vägivalda ja rassismi, homofoobiat, maskuliinsest domineerimist.

Mina olin esimene oma perest, kes läks linna, kes luges, läks linna ülikooli. Privilegeeritud ringkondadega lävima asudes tundsin korraga vajadust anda n-ö tunnistus oma lapsepõlve kohta. Tekkis tunne, et inimestel minu ümber pole aimugi, mida ma kogenud olen, millist vaesust on olemas ja mida üleüldse tähendab elu Prantsusmaal väljaspool Pariisi.

Esimene raamat saigi kirjutatud omamoodi väljakutsena ― väikekodanlaste õrritamiseks, et sundida neid silmi avama. Aga ma ei aimanud, et see kõik võiks tulla neile säärase üllatusena. Ikka leidus neid, kes ütlesid: "Ei või olla, Édouard vast liialdab, inimesed ei saa ju olla nii vaesed, geid ja naised ei koge ometi nii suurel määral vägivalda, see on liialdus, nii ei saa olla."

Taipasin, et mu jutt häirib neid, ja see tekitas minus tahtmise neid veelgi enam häirida, seega kirjutasin veel raamatuid. Need vahel üsnagi agressiivsed reaktsioonid minu loomingule oli tegelikult parim asi, mis minu kui kirjanikuga juhtuda sai. Mida vähem inimesed tahtsid näha, seda enam tahtsin neile näidata.

Nii sündisidki need seitse raamatut mu isast, lapsepõlvest, emast ja vennast. Tahtsin oma pere näite varal luua portree ühest 21. esimese sajandi töölisklassi perekonnast. Aga "Eddy" ilmudes ma vist veel ei aimanud, et see nii kujuneb.

Tänan. Sa heitsid kinda kivinenud klassisüsteemile, ja kirjutasid sellest raamatu. Mis puutub pealkirja "Muutuda: meetod", siis kui ma sinust ja su loomingust veel mitte midagi ei teadnud, arvasin selle peakirja põhjal, et tegu on eneseabiõpikuga, mis õpetab Tuhkatriinude maailmas läbi lööma, aga kui ma siis raamatu lahti lõin, oli esimestest lausetest otsekohe päevselge: see pole mingi eneseabiõpik ja kaugeltki mitte muinasjutt, sest kui sa olid kõrgemasse klassi välja jõudnud, avastasid sealtki eest klassivägivalla kõigis selle ilmingutes.

Sa oled paljud täiesti raevu ajanud ja saanud väga erinevat tagasisidet, mis tähendab, et sul läks korda tabada ühiskonna valupunkti, aga kas sulle on osaks saanud ka tänu ― eriti kõrgklassi inimestelt? Kas keegi on seda raamatut ka vajanud ja tunnustanud kui kinki, haavumata selle peale nagu laps, kellelt mänguasi käest võetakse?

Tegelikult see jäik klassisüsteem ei lasknud mind lahti. Seda ma tahtsingi oma "Meetodis" öelda. See on lugu kellestki, kes on rohkem selle jäiga süsteemi vangis kui teised inimesed. Minu perekond olid lõksus vaeses töölisklassi elus Põhja-Prantsusmaa postindustriaalses kogukonnas, mina aga jäin lisaks ka geimehena oma seksuaalse suunitluse lõksu. Need kaks lõksu võimendasid teineteist, luues väljapääsmatu olukorra, kust ma lihtsalt pidin kuidagi minema saama.

Ma ei põgenenud seetõttu, et oleksin olnud teisest vabam või targem või tugevam või tundlikuma hingega ― oma raamatus ma püüangi näidata, et asi oli just nimelt vastupidi ―, ma põgenesin seetõttu, et ma olin veel vähem vaba kui teised.

Sul ei olnud valikut.

Mul ei olnud valikut! Mind sõimati, et ma olen teistsugune, olen pede, memmekas jne, aga minu unistus oli olla normaalne, olla hea jalkamängija, ihaldada tüdrukuid, olla tugev, olla mehelik. Ma olin siis 8- või 10-aastane ja tahtsin olla samasugune nagu meie küla jalkakutid. Nad olid tugevad, nad seksisid tüdrukutega, nad jõid õlut, kaklesid... Aga mina samas kartsin kõike. Tahtsin hoopis küla veoautojuhiga seksida, ja mulle ei meeldinud jalgpall.

Minu unistus ei olnud ka saada Toni Morrisoniks, vaid teha kuidagi nii, et isa mind enam ei häbeneks ― ei häbeneks seda, et ma olen selline väike naiselikuvõitu poiss. Ma põgenesin, kuna ma olin äpardunud ― kuna mul ei õnnestunud olla suur tugev poiss. Ma küll üritasin kõigest väest, kuid äpardusin.

Minu raamat sellest räägibki ning esitab üksiti väljakutse kogu kirjandusajaloole, sest seni on kujutatud tegelast, kes pageb ühest sotsiaalsest klassist teise, just nimelt teistest vabamana, tundlikumana, erilisena. Üks vägevamaid klassidevahelise liikumise teemalisi raamatuid Prantsuse kirjandusloos on Stendhali "Punane ja must" ― lugu töölispoisist, kes ronib sotsiaalsel redelil ülespoole, kuni teda tabab karistus ja surm, sest ühiskond ei soosi staatuste-vaheliste piiride ületamist.

Raamat algab sellega, et üks peategelane ― Julien Sorel ― istub puu otsas ja loeb raamatut, sellal kui tema isa ― töölisklassi esindaja ― rügab all palehigis tööd teha, saeb laudu ja karjub valjusti, ning juba ongi loodud vastasseis poja, kõrgel asetseva inimese vahel, kes naudib valgust ja helgust, ning isa, all põrmus tööd rügava ja karjuva inimese vahel, umbes nagu filmis "Billy Elliot", kus peategelasest väike poiss on teistest tugevam, vabam, ärksam ja sihikindlam.

Ja olgu tegu popkultuuriteosega, nagu "Billy Elliot", või kõrgema taseme kirjandusteosega, nagu Stendhali raamat, mõlemas taastoodetakse seda sama müüti lillekesest, kes poris kasvab. Ma kirjutasingi selleks, et teha kogu säärane müüdiloome pihuks ja põrmuks ja jutustada, kuidas mina olin teistest vähem vaba ja see vabaduse puudumine päästis mu.

See näitab meile midagi olulist vägivalla ja allutamise kohta: need kumbki ei ole nagu hetkelised ülesvõtted, need pole staatilised, vaid dünaamilised. Mis sind kord laastas, võib su hiljem päästa. Mis kedagi alla surub, võib ta hiljem vabastada, ja asjaolu, et minul oli vähem vabadust kui teistel, muudab mu elu praegu hoopis kergemaks.

Raamatutes on mõned peatükid minu isast, kes oli perepea, tugev mees, kelle sõna maksis. Tema otsustas, et ema jääb koduseks, teeb süüa, kasvatab lapsi, hoiab moka maas, tööl ei käi, autot ei juhi, koristab, peseb pesu, käib poes. Nüüd on isa kokku varisenud. Ta on alles viiekümnendates. Isa võttis ikka kõvasti napsi, kuna oli ju tugev mees. Murdis rasket tööd, kuna oli ju tugev mees. Nüüd jaksab ta 50-aastasena vaevu käia, kuna oli tänavapühkija ja tehasetööline. Ta maks on ohtrast alkoholitarvitamisest läbi.

Minu vend suri kahe aasta eest — 38-aastasena, kuna pidas end eluaeg hirmus tugevaks. Just nende domineeriv positsioon nad lõpuks maha murdiski, ja see, et minu üle domineeriti, hoopis päästis mu viimaks.

Sellepärast võibki tihti ühiskonnas näha, kuidas naised on nutikamad kui mehed — nad on olnud allutatud, ja see õpetab leidma pääseteid. Ma olen alati naisi meestest nutikamaks pidanud.

See on ka sinu kirjeldatud vägivalla üks selgelt ilmnevaid jooni: keha kui lahinguväli, allutamise lahinguväli. Kes kuulub töölisklassi, sellelt võetakse kõik peale ta keha. Seetõttu ongi tugevus ja jõud niiviisi au sees. Ja kellel säärast jõudu pole, need on omamoodi vähem vabad ja nad peavad tõesti midagi muud välja mõtlema.

See keskkond, mida ma kirjeldan oma raamatutes, eriti raamatus "Kes tappis mu isa", on ülimehelikkuse kants. Maskuliinsus oli kinnismõtteline. See oli kõikevaldav, peaaegu kompulsiivne. Isegi klassisuhted olid tihedalt läbi põimunud soosuhetega. Tugevad töölisklassi mehed vastandusid väikekodanlasest meestele. Klassivahedele lisandus sooline vahetegemine: väikekodanlasest mehi peeti naiselikeks — need ju istuvad jalg üle põlve, söövad väikesi portsjone nagu naised ja musitavad tervituseks, mitte ei anna kätt nagu "täismehed", nii et kogu see klassisüsteem oli ühtlasi ka soosüsteem. See kinnismõtteline maskuliinsus ilmnes kõiges, mina tunnetasin seda iga ihurakuga, sest mina olin ju täielik hädavares.

Muidugi ma vihkasin seda, sest see mõjus mulle hävitavalt, vihkasin oma isa, vihkasin venda. Isegi poliitika toimis soopõhisena: isa-ema valisid paremäärmuslasi, Marine Le Peni, "sest sellel naisel on munad!" "Me valime teda, sest ta on mehelik!" Üsna kohutav kujutluspilt, muide.

Kui ma hiljem kirjutamiseni jõudsin, püüdsin aru saada, kust kinnisideeline mehelikkusekultus tuleb. Leidsin ühe võimaliku vastuse Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu' peateosest "Eristus", milles ta väidab, et me võtame töölisklassilt kõik ära: ligipääsu rahale, kultuurile, võtame neilt kõik võimalused, näiteks reisimisvõimalused, võimaluse elada kesklinnas — see muutub neile aina vähem jõukohaseks, suured kinnisvarafirmad ostavad elamispindu kokku ja suruvad töölisklassi inimesi kesklinnast aina kaugemale.

Ja ainus, mis neile jääb, ongi nende keha, enne kui neil tervis üles ütleb, sest nende eluiga on lühem. See on nii kõikjal Euroopas — isegi Prantsusmaal, Rootsis või Norras, kus ennast teistest paremaks peetakse — igal pool täpselt sama. Töölisklassi kuulujal on 50% tõenäosus surra enne 65. eluaastat. USA-s või Lõuna-Ameerikas, kus valitsevad tohutud klassivahed, on asi isegi veel hullem.

Ja nii jääbki neile vaid nende keha. Bourdieu sõnul pole ime, et sellisel puhul hakatakse pidama jõudu ja maskuliinsust kõige olulisemateks asjadeks. See on ainus, mis neil on. Maskuliinsus on nagu vaeste rikkus. See jääb ainsana alles sellele, kellel pole midagi hinge taga.

Kui näiteks mõelda Brasiilia favela'dele, Argentina slummidele, kus on au sees ülimehelikkus ja gängikultuur, tätoveeritud kutid, relvad jne... Neil ei ole mitte kui midagi! Ja nende ainus võim ongi see maskuliinsuse võim. Seega ei seisa maskuliinsus kõigist muudest teguritest eraldi, ja kui me tahame sellise ülimehelikkuse vastu võidelda, peame võitlema ka klasside vahelise ebavõrdsuse ja vaesuse vastu, klassilõhede vastu jne.

See ei ole üle jäänud maailmast isoleeritud. Kui võidelda üksnes maskuliinsuse, aga mitte klassivahede vastu, nagu väikekodanlased vahel üritavad, siis ei anna see tulemusi.

Ja muide, ka ülemklassi hulgas on mehelikkus üha enam au sees, kui vaadata näiteks Donald Trumpi ja Elon Muski ning mingis mõttes ka Emmanuel Macroni, kuigi tema puhul on see pigem klounaad — talle meeldib lasta pildistada end poksimas, palja ülakehaga vms. Nii et kui ma mainisin, et maskuliinsus on vaeste rikkus, siis ei pidanud ma silmas üksnes majanduslikku vaesust, vaid ka kultuurilist. Mida enam meie ühiskonnas jagub kirjandust, kunsti ja kultuurilist kapitali üksnes väljavalitutele, seda võimsamaks maskuliinsusekultus paisub.

Donald Trump, Emmanuel Macron ja Elon Musk on väga rumalad inimesed. Nende juttu on piinlik kuulata. Sul hakkab piinlik, kui rumalad nad on. Nad on nii rumalad, et neist hakkab kahju. Nende peas valitseb põhjatu tühjus. Päriselt ka, see on kurb! Ma haletsen neid! Tahaks neid kuidagi aidata!

Ja muidugi klammerduvad nad just maskuliinsuse külge, sest muud neil pole. Nende maailm on tühi, nende vaim on tühi, olgu neil võimu ja raha palju tahes, peale selle pole neil midagi.

Kõik maailma parempoolsed valitsused on viimase paarikümne aasta jooksul kultuuri pisendanud ja alla surunud, tõmmanud alla hariduse ja kultuuri rahastamist, teatri, kunsti ja kirjanduse toetamist — üha enam ja enam. Algajal on üha raskem oma näidendit lavale tuua, kirjastajatel üha raskem välja anda avangardseid teoseid.

Ja selle vilju me nüüd maitsemegi — lokkab rumal meestekeskne kultuur. Mida vaesemaks me maailma muudame — majanduslikult ja kultuuriliselt —, seda enam teeme ruumi absurdsetele autokraatlikele võimuvormidele, nagu seda on ülimehelikkus.

Me oleme sinuga ühevanused, kuid meie päritoluriikide ajalugu on täiesti erinev. Ometi oleme jõudnud samasse olukorda: paljud inimesed, kellest me hoolime, on võtmas omaks parempoolseid vaateid, ent teevad seda pahatihti pigem vasakpoolsetel põhjustel.

Inimesed otsivad jõudu ja võimu parempoolsetelt, kes võivad vaadata mööda mõningatest neile olulistest väärtustest, aga ometi tõmbab neid inimesi tugevate poole.

Kas sinu hinnangul on ruumi selleks, et Prantsusmaal toimuks lähimal ajal mingi kultuuriline nihe? Kas järgmiste valimiste aegu võiks koita ähmanegi lootuskiir?

See on väga keeruline, sest n-ö olevik on alati viimase paari-kolmekümne aasta saadus. Ühe jalaga elame aastas 2025, aga teise jalaga üheksakümnendates. Meie praegune elu on 1990. aastate tulem. Selle, mis juhtus 1990. aastatel, pärast kommunistliku bloki kokkuvarisemist, pärast Ida-Euroopa eksperimenti, pärast Thatcheri, Reagani ja leiboristide neoliberaalset pööret ja Inglise poliitika kaldumist üha enam ja enam paremale.

Nüüd, kus Prantsuse sotsialistid ja Saksa partei SPD räägivad üha vähem klassivahedest, vaesusest, eraldatusest ja töölisklassi olukorrast ja üha rohkem turust, konkurentsist, indiviididest ja majandusest, kasutades ära Ida-Euroopas toimunud jõledusi ja väites, et näete mis juhtub, kui klassivõitlusest rääkida — seega tuleb minna täielikult individualistliku neoliberaalsuse teed.

See käivitas täiesti uut laadi ebainimliku sotsiaalmajandusliku vägivallaprotsessi — üha enam töölisklassi liikmeid hakkas tundma end veel rohkem äraunustatuna ja poliitikast täiesti äralõigatuna. Vähehaaval on kõik need inimesed — Ameerikas, Brasiilias, Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal — hakanud arvama, et neist hoolivadki veel ainult paremäärmuslased, hoolivad neile osaks saavatest valudest ja raskustest.

Me võime näha fašismi ja paremäärmuslust pead tõstmas just kõige selle tõttu, mis toona aset leidis. Probleem seisneb selles, kuidas neile tendentsidele lahendus leida. Kas on vaja veel 20 aastat, et see tagasi pöörata? Mina seda ei tea.

Me võime ehk üritada ära kasutada fašistide olemasolu, et luua vastupealetung — selle läbi, et osutame nende tegudele. Meie asi on luua midagi paremat, ja nii, nagu nemad kasutasid ära idablokis ja NSVL-is toimunut n-ö hoiatava näitena, et panna alus neoliberaalsetele ühiskondadele. Me võime käiku lasta sama strateegiat: "Vaadake, mida nad teevad!"

Tegelikult see vähehaaval juba toimubki, sest hiljuti võisime näha nii Kanadas kui ka Austraalias, kuidas paremäärmuslastel oli võit käega katsuda, ent libises siiski peost, kuna rahvas nägi, mida teeb Trump Ameerikas, mida paremäärmuslased seal teevad, ning see pani neid taganema ja järele mõtlema, et äkki me päris seda ikkagi ei taha.

Mina ju ka ei tea, ma olen kõigest romaanikirjanik, aga ehk saame oma vägivallast tulvil kaasaega tõesti ära kasutada, et asuda vastupealetungile, ja ammutada neist asjadest jõudu. Aga see ei saa muidugi olema kerge.

Ja küsimus pole ju ainult poliitikas: ühel kirjanikul näiteks on väga lihtne võtta seisukoht, et poliitikas on jäme ots üha enam parempoolsete ja neoliberaalide käes ning ebaõiglus võidutseb, ent kunstivallas on olukord ju sama. Kui vaadata Prantsuse kirjandust, siis pärast 1980. aastaid on kõik väljapaistvamad kirjanikud esindanud vasakpoolseid vaateid: Simone de Beauvoir, Marguerite Duras, Jean-Paul Sartre, Jean Genet.

Nende surmale 1980. aastatel järgnes kultuurivallas omamoodi vasturevolutsioon ― parempoolsed haarasid ohjad: aitab klassivõitluse jutust, aitab poliitikast, aitab vägivallast rääkimisest. Paremäärmuslike vaadetega kirjanikud, nagu Houellebecq, hakkasid agiteerima Marine Le Peni kasuks. Kirjandus ei seisa poliitikast kuidagi eraldi.

Ja seoses su esimese küsimusega ― kui ma kümne aasta eest hakkasin klassiküsimustest kirjutama, siis see oli samahästi kui võimatu, paari üksiku erandiga, nagu Annie Ernaux või Didier Eribon, keda peeti lihtsalt napakateks. Oli vaja olla Prantsusmaal, et näha, millise vägivallaga Annie Ernaux silmitsi seisis, kui ta oma teoseid avaldas. Oli ka neid, kes teda toetasid, aga missugused arvustused talle osaks said! Öeldi, et ta tema kirjutamisstiil on võrdeline heaoluühiskonnaga. Tema üle ilguti ja soovitati tal kirjanikukarjääri asemel hoopis koduperenaiseks hakata. Paremäärmuslikus Le Figaros ilmus sellises toonis kirjutisi.

Tol ajal oli väga keeruline kirjutada ühiskonnaklassidest ja vaesusest. Kui mina sellega algust tegin, sain samuti vägivalda kogeda, sest kultuurivaldkonnas oli endiselt käimas parempoolne vasturevolutsioon. Loodetavasti on asjad nüüd muutumas, aga see on alles muutuste algus.

Paremäärmuslik tiib oskab osavalt luua illusiooni, et mõistab ja hindab oma võimalikke valijaid, aga eitab midagi, mis on nii olemuslikult inimlik: vastuolude võimalikkust meis kõigis. Nad keelduvad tunnistamast, et korraga võib kehtida mitu tõde, ning sunnivad inimest langetama otsust kas ühe või teise kasuks. Aga sina kui isiksus, keda ongi vorminud just vastuolud, annad seda nii ilusasti edasi.

Võtame kas või su armastuse oma vanemate vastu ― sa ei salga, et oled neid vihanud. Sa ütled otse välja, et oled oma isa vihanud, aga kui sa temast kirjutad, särab see armastus vastuolude vahelt nii kirkalt läbi.

Ma murran pead, kuidas küll nüansid jälle inimeste teadvusse tagasi tuua. Kuidas tuua tagasi tõed, mis võivad kehtida üheaegselt, olles ometi omavahel vastuolus? Mulle tundub, et nii paljud eitavad seda, kuigi see on ometi meie olemuse tuum.

Jah, ja sama tunne valdas mind, kui ma kirjutasin oma isast raamatus "Kes tappis mu isa". Küsimus on selles, et töölisklassi esindajaid on kunstiteostes ja ajakirjanduses kombeks kujutada peamiselt kahel viisil: kas siis ohtliku ja vägivaldsena laisana, kes ei viitsi parema elujärje nimel vaeva näha ― see on parempoolsete arusaam asjadest.

Teine viis on kujutada neid õilsate metslastena, selliste vahvate sellidena, kes on ehedamad kui väikekodanlased, omavahel solidaarsed, abivalmis. Ja huvitav on see, et niisugune nn klassistlik ja eriti just töölisklassi kujutamise viis kasutab samu mehhanisme, mida kasutati koloniaalajastul. Ka siis oli kombeks kujutada koloniseeritud rahvaid kas ohtlike inimsööjatest metslastena, alaväärsena, või siis õilsate metslastena, salateadmiste valdajana, inimhinge tundjatena, kes oskasid lugeda taevatähti jne.

Sedasorti jäigast klassisüsteemist lähtuv kujutamisviis ja taju funktsioneerib samamoodi nagu kolonialistlik kujutamisviis ja taju. Ja need kaks ideoloogiat, mis on omavahel pealtnäha vastuolus, halvad metslased ja õilsad metslased, on Pierre Bourdieu' määratluse järgi pigem kokkumängivad vastased: nad teesklevad vastasseisu, ent loovad üheskoos mulli, kus kõik muutub valeks, kõik on pelgalt fiktsioon.

Oma isast jutustades püüdsin hoiduda neist mõlemast viisist: minu isa ei olnud laisk ega ohtlik ega rumal, aga mu isa ei olnud ka hea, mu isa ei olnud ehe, mu isa kutsus mind pedeks, alandas ema terve küla ees ― tal oli kombeks ema kõigi kuuldes paksuks lehmaks sõimata. Kõik naersid, ja isa armastas seda pisikest võimu, mida selline asi talle andis. Ema nuttis, kuna isa oli teda paksuks lehmaks sõimanud, kõik naersid ja see oli isa väike võimuhetk.

Ma ei ole seda unustanud. Sellest sai osa mu kirjutamisest. See tõi mu pähe surmamõtted, kui ma olin veel laps. Isa pinnis mind, küsis, miks ma pole normaalne, rääkis, kuidas ta tahaks omale tõelist poissi, ja nagu paljud geist lapsed, tahtsin minagi surra, mõtlesin sellele kogu aeg.

Ent minu isa kannatas samuti, ka tema oli klassisüsteemi ohver, tehasetöö ohver. 36-aastasena oli tal juba viis last ülal pidada, ta selgroog oli vigastatud, ta oli tehases töötades õnnetuse käigus viga saanud. Alles 36-aastasena jäi ta aastateks voodihaigeks. Mina saan nelja aasta pärast 36-aastaseks. Kujuta ette, et mina nelja aasta pärast enam ei kõnni. Mõeldamatu.

Ma ei tahtnud oma raamatus maha vaikida tegelikkuse ainsatki tahku, ka mitte seda, kuidas ohver võib olla ühtaegu koletis. Tänapäeval on pigem kombeks sedasorti asju vaiba alla pühkida. Tahaksin selle taas poliitilise diskussiooni keskmesse tõsta: kuidas vägivalda mõistma hakata. Sest enamasti on nii, et kui üritad tungida vägivalla põhjusteni, siis kahtlustatakse, et sa tahad vägivalla skandaalsust kuidagi pisendada.

Ma ei tea, kas Eestis on seda kajastatud, aga hiljaaegu toimus Prantsusmaal kohtuprotsess, mille keskmes oli seksuaalvägivalla ohvriks langenud Gisèle Pelicot, keda oli ahistanud tema abikaasa Dominique Pelicot. Mees uimastas naist tema teadmata, et lasta teda siis vägistada meestel, kellele ta oma naist netis kupeldas. Selline asi kestis aastaid ja seda naist vägistas ühtekokku enam kui kakssada meest. Mees jättis endast täiesti tavalise normaalse inimese mulje, aga ise käitus oma naisega salaja niiviisi. Sellest naisest oli erakordselt vapper asi avalikuks teha.

Ent kui osa inimesi üritas kohtuistungite ajal mõista, miks see mees oli nii vägivaldselt käitunud, ütlesid mõned feministid, et selle mehe käitumisele ei tohi otsida mingeid vabandusi. Minu meelest on see ohtlik tee. Kui ei ürita põhjusteni tungida, ei saa vägivalla vastu ka võidelda. Kui lihtsalt sildistad kellegi koletiseks ega ürita aru saada, mis teda selleni viis, saab sinust vägivalla kaasosaline. Mida julmem, vägivaldsem ja vastikum ja õudsem keegi on, seda enam tuleb meil üritada asja põhjusteni tungida.

Oma raamatutes jutustan ma tihti just halbadest inimestest. Minu isa ei olnud hea inimene. Ma ei tea, kas ma teda armastangi. Pigem isegi vist ei armasta. Ta tegi haiget mulle, mu emale, nii paljudele teistele, ta valib fašiste, valib ikka veel paremäärmuslasi, et hävitada see, mida mina endast kujutan, hävitada mu keha, hävitada kõik see, mida mina esindan. Saan ma sellist inimest armastada? Ma pole kindel.

Kuid selles olen kindel, et ma pean temast aru saama just seetõttu, et ta on vägivaldne. Ja see radikaalne žest ― püüda mõista seda, mida me vihkame ― on paradoksaalsel kombel tänapäeva poliitilisest diskursusest kadumas ning on kadumas ka minu valitud poliitilise leeri ― vasakpoolsete mõtteviisist.

Ja see on ohtlik: vasakpoolsed teevad nüüd täpselt sedasama mida paremäärmuslased: "Pole vaja mõista, paneme vangi…" See on ju paremäärmuslaste jutt! Kui feministid keelduvad mõistmast ja nõuavad lihtsalt vangistust, siis mina küsin: kas see on tõesti see, mida me tahame oma vasakpoolses ühiskonnas näha? See on minu teoste manifest: tuleb üritada mõista ühiskonna kõige probleemsemaid tahke.